Neli küsimust ja kolm vastust

08.03.2022

Ma vastaks täna paarile küsimusele, mis on mulle viimase nädala jooksul laekunud. Kui ma vaatan, kuidas mõnel teisel instagrammeril või blogijal seis on, siis iga kord, kui nad küsimuste-vastuste vooru korraldavad, on neil postkast küsimustest pungil. Siin on muidugi väga oluline ka jälgijaskond ja mida nooremad jälgijad, seda rohkem laike, kommentaare ja muidugi ka küsimusi. Mina ei julge Q&A-d välja kuulutadagi, sest teil pole kunagi mingeid küsimusi. Eelmine kord tuli vist kolm küsimust, millest kaks oli tõenäoliselt: „Ega sul Bredeni sooduskoodi pole?“ Ma julgen järeldada sellest, et te saate minust vajaliku doosi ainuüksi sellega kätte, mida ma teile jagan. On nii, eks?

Esiteks küsiti mult, et kui palju blogi nende reklaamidega teenib, mida te vahepeal klikite.

Siin on väga-väga suur vahe, kas teha sellesuunaline üleskutse või mitte, sest tavaliselt ei tule lugeja ise selle pealegi/ei ole meeles. Vahe võib olla isegi mitmekümnekordne. 90% kordadest ma ei taha meenutada, sest mul oleks palju palju parem meel, kui inimesed ise enda toetust aeg-ajalt klõpsimisega välja näitavad. Kuid kui rääkida konkreetsetest numbritest, siis tavaliselt teenib mu blogi klikkide pealt umbes 10-20 eurot postituse kohta. Kui aga on julgustatud ja meenutatud, et teha see väike lisaklõps, siis suurim summa, mis mu blogi on kunagi teeninud, oli ükskord 300 eurot. See juhtus ühe korra paar aastat tagasi. Enamjaolt on ärgitusega blogi teenistus umbes topelt suurem tavalisest, ehk kusagil 20-40 eurot. Eestis ei teeni selle bänner-reklaamiga suuri summasid ja sellepärast on blogijal vajalikud ka koostööd, mis hetkel on kõik totaalselt ära kadunud, mis antud olukorda silmas pidades on ka täiesti mõistetav. Loodetavasti kõik rahuneb, taastub ja maailm vajub vaikselt tagasi oma rööbastesse.

Kas mulle tundub, või sa oled aastatega blogis Esileedi vastu õelamaks muutunud?

Kui sa esimest korda alkoholi jood, piisab sulle poolest purgist Sinebrychoffi džinnist ja sul on keel pehme ning sa julged Tartus üle jalakäijate silla kaare jalutada. Kuid ajaga tolerantsus kasvab ja mingi aja pärast ei saa sellest poolikust ginist enam midagi. Tahaks midagi teravamat. Ma just selgitasin, kuidas inimesest alkohoolik saab ja siin tulebki mängu Esileedi. Kui ma alguses tegin temaga selliseid õrnu ja ettevaatlikke nalju, siis sellest piisas, et temalt mingi reaktsioon esile kutsuda. Kui ma nüüd püüaks samasuguse õrna lähenemisega teda naerma ajada/ehmatada, vaataks ta mulle põlastavalt otsa ja nõuaks, et ma endale munad kasvataks. Ma ei ole läinud õelamaks ja minu suhtumine temasse ei ole kuidagi negatiivsemaks ajas muutunud. Vastupidi, ma mõistan aina rohkem, kui suurepärane ta on. Küll, aga ma pean täna sügavamalt kaevama, et elu sees hoida ja see ei ole mingi pingutus ega punnitatud vaev- see tuleb kõik orgaaniliselt. Liigume ka meie ajas edasi. Eile näiteks passisin ma garderoobikapis ja ootasin, et Esileedi magamistuppa tuleks, et siis sealt välja karata (ma saan paari nädala pärast 41!). Esileedile ei meeldi ehmatamise naljad, seega ei saa ma ka kohe ühest kümnesse minna ja karjudes sealt välja hüpata. Ma lihtsalt sosistasin kuuldavalt, kui ta kapist mööda kõndis, et ta lihtsalt võpataks hetkeks ja teataks kui loll ma olen! Ma mõistan, et selleni, kus ma teda verise maski ja mootorsaega öösel üllatan… selleni läheb veel aega.

Muide, paar päeva tagasi rääkisin ühe sõbraga messengeris ja ta ütles, et mul on elus väga vedanud, et ma olen õnnelikus abielus. Ma ei ole õnnelikus abielus! Ma ei veeda päevi naerdes ja õhates kui fantastiline mu abielu on. Abielu on pidev töö. See on igapäevased kompromissid, andestamine, mõistmine, austus teise emotsioonide ja tunnete vastu, empaatia ja terve suur hulk ebaõnnestumisi, selle mõistmist ja vabandamist. Ma oleks palju parema meelega kusagil ookeani ääres palmi all kookospähklist Piña coladat trimbates, aga ma saan ka aru, et Esileedi leiaks mu ka sealt üles ja seega tulebki mul temaga häid suhteid hoida.

Kuidas mul kaaluteemaga läheb?

Mul läheb väga väga aeglaselt ja mõõdukalt. Number liigub allapoole, aga erilisel teosammul. Kui ma olen oma toitumisega väga rahul ja enesetunde mõttes tunnen ma end sada korda paremini, kui enne Wildfiti programmi, siis kaalumuutus ei ole olnud selline nagu ma oleksin soovinud. Mis on frustreeriv, sest mul on seda ära anda nii palju ometi. Ma hakkasin mõtlema, mida ma olen varem teisiti teinud, et see asi on palju kenamalt liikunud ja vahe on olnud selles, et kuigi öeldakse, et kaalulangus on eelkõige toit, siis minu puhul on selle põhjustanud eelkõige liikumine ja trenn, mida ma siin väga vähe teinud olen. Pea kõik korrad, mis mulle meenuvad, on olnud suurema aktiivsusega ja toitumises ei muutnud ma samas midagi. Lihtsalt see aktiivne periood kipub alati läbi saama ja kilod koos sõber-kilodega peagi tagasi tulnud. Seega ma olen oma strateegiat muutmas. Ma jätkan wildfitiga, aga ma teen endale liikumise väljakutse, sest eks igaüks meist teab, et raskeim osa trennist on see distants diivanilt välisukseni. Samas ma igatsen trenni tegemist. Õigemini mitte tegemist, aga seda võhma ja vastupidavuse suurenemist. Ma igatsen lihaseid ja jõudu. Seega vastus küsimusele – ma olen reel, ma ei ole maha kukkunud, aga progress on olnud piinavalt aeglane ja ma vajan muudatust trenni näol. Ma pean suvel pulma minema ja miskipärast ei tohi sinna lühkarite ega dressidega minna… Diskrimineerimine.

Millal raamat valmis saab?

Väga hea küsimus! Sellega on nüüd selline plaan, et…

Oh, sorry. Juba sai 5000 tähemärki täis ja ma hoolin sinust, et sa liiga pikalt siin lugema ei peaks. Räägime raamatust juba õige pea!

Suur aitäh küsimuste eest ja küsige ning kirjutage mulle ikka. Siis äkki koguneb neid küsimusi veelgi ja saan ühiselt taas vastuste postituse teha.