Esileedi lonkav loogika

Ma olen kindel, et see fenomen ei leia aset ainult meie peres, vaid see on igas paarisuhtes samasugune. Vähemasti sarnane. Ja antud olukorras on meil Esileediga ka väga vastupidine mõistmine, mis probleemiks on. Ilmselgelt on probleemiks tema organiseerimatus. Tema aga näeb asja tuuma selles, et ma lihtlabaselt ei oska lihtsalt otsida. Ma tahan siinkohal ära märkida, et ma olen suurepärane otsija! Ma leidsin ükskord pintsaku taskust 100 eurot. Ok, see ei olnud nii väga otsimine, kui lihtsalt rahale otsa komistamine ja pole paremat tunnet, kui leida raha, mille olemasolust sa isegi teadlik polnud. Kuulge, kui sina oled vanaduspõlves minemas ja kellelegi oma varandust pärandada pole, siis võid vabalt minu pärijaks panna. Ära mulle sellest küll midagi räägi, sest see rikuks üllatuse ära, aga ma olen alati tahtnud teada, et mis tunne see olla võiks, kui sulle varandus lihtsalt kaela kukub. Ei otsi, ei tee midagi selleks. Lihtsalt keegi sureb ära ja põmaki- sa oled rikas. Tegelt ära mulle pärandust tee. Üllata mind kuidagi teisiti. Äkki leiad siin lehel midagi, mida sa lähemalt uurida soovid.

Aga tulles tagasi selle konflikti juurde, mis meil Esileediga alatasa on, siis ma toon näite.

„Henry, palun too Piiga juuksehari siia!“ hõigub Esileedi teiselt korruselt Piigale patse tehes.

„Kus see on?“

„See peaks olema saunas leti peal!“

„Ei ole!“

„No vaata, kusagil seal peaks olema!“

Vaatan läbi sauna kraanikausiümbruse, vaatan sahtlisse, vaatan põrandale ja mitte kusagil ei ole.

„Ei ole seda kusagil!“

„Tahad öelda, et kui ma alla tulen, siis ma ei leia seda?“

„Siit saunast küll mitte!“

„Aga vaata siis palun tuppa riiuli peale!“

„See pidi ju saunas leti peal olema“

„Vaata tuppa!“

Vaatan kapi peale, vaatan teise kapi riiulitele.. ja mitte midagi

„Seda ei ole mitte kusagil!“

Esileedi ohkab demonstratiivselt, tuleb kindlal sammul trepist alla, vaatab sauna, vaatab riiulitesse, vaatab kõikidesse kohtadesse, kuhu ma nagunii vaatasin, viskab pilgu koridori, ohkab taas demonstratiivselt, võtab kapi pealt juukseharja ja ütleb:

„Ja mis asi see on?“

„Sa ütlesid saunas, aga see oli hoopis koridoris!“

„Kui raske on siis natuke ringi vaadata, kui saunas ei ole?“

Ma ei ole halb otsija ja see, et ma ei taibanud koridori vaadata ja Esileedi tuli alla, käis kogu mu teekonna läbi ja vaatas ka koridori… see näitab seda, et …. ah, mul ei ole midagi sellest õppida.

Näiteks ka eile. Esileedi oli päev otsa ära mingil loengul Viljandis ja mina loomulikult lastega üksi nagu alati. Viis minutit pärast laste õue minekut tulid rõõmsad ja ligunenud jalgadega kaksikud tuppa tagasi, sest oli vaja järgi proovida, kas talvesaabastega ka vees saab käia. Ei saa. Kirjutasin Esileedile, et uurida, kust saab kuivi kindaid ja ta teatas, et koridorikapi riiulist. Loomulikult neid seal ei olnud. Ma ei soovinud Esileedit uuesti loengul segada ja mõtlesin nagu Esileedi mõtleks. Kui sahtlis pole, koridorikapi peal ei ole…. siis, kus kurat see olla saab? Läksin vaatasin kõik kapid läbi. Mitte midagi. Ma ei tahtnud Esileedile isegi mitte sõnumit saata, vaid soovisin talle terve pika essee saata, kuidas asjad ei ole kunagi omadel kohtadel! Loomulikult selgus hiljem, et kindad oli saunas pesuresti peal kuivamas, sest Esileedi sõnad: „Kus nad siis olema oleks pidanud?“ viitas taaskord sellele, et probleem on justkui minus. Tähelepanelikumad märkasid, et Esileedi suunis mulle oli: KORIDORIKAPIS! Kui mulle öeldakse, et koridorikapis, siis peabki seal olema! Igal muul juhul olekski ma otsimise ära lõpetanud, kui ma neid sealt kapist leidnud poleks. Aga Piiga külmad käed sundisid mind enda otsinguhaaret laiendama, sest Esileedi ei pane kunagi asju omale kohale tagasi ja eks ma siis otsin teistes „loogilistes“ kohtades ka

Mis annab mulle aga kindlust, et mul on õigus, siis ka mu lapsed ei leia mitte kunagi midagi üles, seega järelikult on probleemiks Esileedi organiseerimatus ja loogika, millest vaid tema aru saab. Tema näeb aga laste asja täpselt vastupidiselt – isasse! Lapsed on minusse, sest on sama kehvad otsijad nagu minagi. Muidugi mu lapsed ei ole hea näide, sest kui neid midagi otsima/tooma saata, on neil kohale jõudes sageli ammu meelest läinud, mis põhjusel nad sinna ruumi üldse sisenesid, vaatavad korra ringi püüdes meenutada, kuni otsa ümber keeravad, tagasi oma mängu juurde naasevad ja Esileedi küsimuse peale, „kas ta leidis?“, on vastus lihtsalt ei. Ausalt olen mina parem otsija! Resultaat on jah võib olla sama, kus me kumbki midagi üles ei leia, aga mina vähemalt püüan.

Kuidas teie peres asjade otsimisega on? On ikka nii, et kui tahad, et asi leitud saaks, siis tuleb ikka ise otsida?

Kommentaarid

“Esileedi lonkav loogika” on saanud 4 vastust

  1. Mai ütleb:

    Ma hakkan asju otsima kõigist normaalsetest kohtadest, kus nad harilikult on – nt kindaid esikukummuti pealt, koolikottidest, radika peal kuivamast, köögist, jopede taskust, autost. Ja siis avastan, et nad on oma kohal ehk kinnaste kastis. See on nii nõme, kui asjad on oma koha peal. Üldse ei leia üles.

  2. Anna Puhh ütleb:

    mul ka sama probleem, et ei leia asja üles, kui ta oma kohal on… vahel :). mõnda asja ma tean une pealt, kus on, aga kui keegi on selle “‘ära koristanud”, siis ei leia küll mitte midagi üles.

  3. Egle ütleb:

    Mul abikaasa kukub otsima ja siis kui ma küsin, et mida sa otsid, siis ta vastab, et las ma otsin. Ma raudselt teaks, kus see asi on, mida ta otsib, aga ta tahab ise alati otsida 😀 No see vblla sellepärast ka, et ta 10 aastat siin käis nagu külas st töötas väljamaal..

  4. Kats ütleb:

    Meil on viimasel ajal nii, et mina otsin, mees küsib, mida ma otsin, ma selleks ajaks juba vaikselt endast väljas, sest no pole seal, kus võiks olla ja ühman vastuseks, et ää põe, küll leian. Ja siis peale pikka otsimist küsin vaikselt, et kas sa tead, kus mu laadija on. Vastuseks, et kummutis su sokisahtlis. Nojah siis. Nüüd see ongi seal 🤷

Vasta Egle-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sina oled küberpättidega kokku puutunud?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Mu ema pedofiiliaskandaalis

    Postituse valmimist toetas Elisa Vahel sa arvad, et sa tunned kedagi ja siis järsku selline asi. Esimene reaktsioon oli minul loomulikult šokk. Istusin ja kuulasin ema kurba lugu…

  • Toit, millest ma kunagi ära ei tüdine + eriti vinge loos

    Postitus valmis koostöös Boschi köögikombain MUM5-ga Ma jõuame Esileediga sageli tupikusse, kus me teeme kogu aeg ühte ja seda sama toitu ning peast kaovad justkui kõik ideed, mida…

  • Avastus:Väikseid konflikte on alati lihtsam lahendada kui suuri

    Mina ja Esileedi vaatame telerist täiesti erinevat sisu. Me vaatame üldse vähe telerit ja selle üle, mis teleris ekraanil on, ei saa me kunagi kokkuleppele. Tema armastab Nannyt…