Parimad ja tüütuimad inimesed – naabrid

Naabrid. Maailma parimad inimesed, seni, kuni sa neid ei märka. Nii, kui nad saabuvad sinu igapäevaellu, siis muutub ka kõige viisakamast ja nunnumast naabrist terrorist, kellele a öösel salaja naelu autorehvide alla poetad. Mitte, et ma seda teinud oleks. Mitte, et ma sellele miljon korda mõelnud ei oleks. Korteris elades on pea paratamatus see, et sa saad ka teiste eludest osa ja sa nii loodad, et oled sattunud noormaalsesse keskkonda, kus inimesed on mõistlikud ja peavad lugu ühiselureeglitest.. ja siis on alati see üks, kes viies aasta puurib, või iga kord akna peale tuleb, kui sa maja ette jõuad ja kuigi ta ei sega sind üldse, siis käib peast läbi „mida sa rsk vahid?!“ ja naeratad tema suunas.

Meil on suuremal jaol naabritega alati vedanud… ja siis on see üks. Esimeses kohas, kus me Esileediga koos elasime oli esimesel korrusel tandem, kus vastaskorterites elasid kaks vanainimest, kes oma elu viimastel aastatel võtsid nõuks kaitsta ühte parkimiskohta iga hinna eest. Üks passis kogu aeg akna peal ja teine läks sammukese veel kaugemale ja pani akna peale kaamera. Ok, tubli mees, hoolitsed turvalisuse eest, aga tema veetis hoopis aega, et vaadata, kas keegi päeval tema parkimiskohta kasutab, kui ta kodust eemal on. Kahe pensionäri tegevus seisneski peamiselt selles, et seda ühte parkimiskohta vabana hoida. Koht, kuhu keegi ei parkinud, sest neil endil polnud autot ja vahel kui mõni pahaaimamatu külaline vabale kohale parkis, olid kaks leilis vanainimest punaste nägudega ukse taga ja sõimasid, et keegi idioot on parkimiskoha hõivanud, mis ei kuulu törts mitte talle ja nõuti, et rikkumine kohe eemaldataks. Selle aasta jooksul nägin ma vaid paaril korral, et seda parkimiskohta kasutati, kui keegi emmale-kummale külla tuli. Isegi, kui keegi sattus sinna parkimiskohale näiteks niisama jalgsi, ilma autota seisma ja suitsetama, oli vanake kohe rusikat vibutades ja aknast karjudes platsis.

Järgmises elukohas olid seinad küll paksud, aga kui sa tahtsid teada naabrite elust-olust, tuli minna tualetti. Me elasime viiendal korrusel (kõige hullumeelsem kolimine, kui me kolisime viiendalt korruselt viiendale korrusele ja mõlemad olid liftita majad) ja tualetti kostusid ära kõikide korterite helid kuni esimese korruseni välja. Teise korruse suitsetaja, kelle raevukas röga köhimine hommikusi toimetusi saatis andis mulle vägagi selgelt mõista, et ma pean ikka maha jätma. Õnneks jätsin ka ja nüüd muide ma aitan ise inimesi, kes soovivad suitsetamisest vabaneda (vaata SIIT). Kolmanda korruse klaveriklimberdaja, kes minu arust läks selle aasta jooksul, mis me seal elasime halvemaks, mitte paremaks. Paarike, kes kogu aeg üksteist sõimas ja karjus ning iga kord, kui ma neid nägin väljaspool nende korterit, siis nad hoidsid käest kinni ja naeratasid armunult. Vanainimene, kelle kuulmine oli nii kehv, et ta telekas oli alati maksimumi peal. Kuigi seinad ei kostunud läbi, oli alati tema korteri uksest mööda minnes küsimus, et huvitav, kas ta oli mõnes punkbändis trummar kunagi, et kuulmine nii käest. Teine koht, kus tema telekat kuulda võis, oli taaskord tualett ja vahepeal kostusid helid nii hästi läbi, et ma palusin Esileedil tualeti uks kinni panna, sest tahaks vaikust.

Kolmandas korteris, kus me elasime olid kõik naabrid toredad ja isegi maailma kõige tüütum ühistu esimees oli väga tore ja sõbralik. Kuid ta oli räigelt tüütu, kes tegeles kogu aeg kõige pisemate asjadega. Ta jooksis kogu aeg pea laiali ringi ning jäi mulje, et tal on kogu aeg nii palju teha. Aga see on mingi inimtüüp, kellel on loomuses see, et kogu aeg peab asjadega rakkes olema. Koridoris läks pirn läbi, selle asemel, et kutsuda elektrik või mõni töömees ja anda neile ülesanne, pidi tema iga töö juures olema. Seni kuni inimene tööd tegi, seisis käed puusas ja vaatas pingsalt töötegemist pealt. Kui sattusid temast samal ajal mööda minema ja sõbralikult tervitasid, siis ta alati ohkas, raputas pead ja ütles „hullumaja!“, et ka teised aru saaks, kui hullumeelne ta päev on. Teine põhjus, miks ta tüütu oli, oli see, et ta ei suutnud kunagi ühtegi otsust ise langetada. Ma mõistan, et on otsuseid, mida ei tohikski ja peaks ühistu liikmetega aru pidama, aga pisikesed asjad, nagu kas osta ühistule 36 või 38 eurone lumelabidas, ei vaja laiemat arutelu ning iga ukse taga arvamuse küsimist. Selleks ongi juht valitud, sest inimesed usaldavad tema otsuseid.

Viimases korteris, kus me elasime sattusime me ühe rikka noormehe naabriks ja õnneks olid selles korteris eriti helipidavad seinad, sest naaber armastas korralikke pidusid korraldada. Tümpsu väga ei kostunud, aga seinariiulis klirisevad klaasid andsid märku, et midagi on seal toimumas. Õnneks oli ta väga tore ja iga kord, kui me kokku jooksime, siis esimese asjana ta vabandas igast asjade eest ja kui ma vastasin, et meile ei kostunud suurt midagi, siis ei suutnud ta uskuda, et kuidas see võimalik on. Tema rikkusest tahtsid osa saada ka ümbruskonna pätid ja ma pole vist kusagil sellist pättide kontsentratsiooni näinud nagu öösiti ümber meie maja, kus ma nägin pealt, kuidas ta autol aken sisse löödi, kui tema skuutrit üritati ära lohistada. Sageli võisin öösel aknast välja vaadates näha mõnda pätti luusimas, kes lootis osa saada. Naabripoisil oli sellest üpriski savi, sest kuuldes, et keegi üritas tema autot ärandada või jetit ära lohistada, rehmas ta käega, et tal kindlustus olemas.

Naabrid on nii kuramuse olulised ja see on alati olnud suurim hirm, kui ma kusagile kolin, et ei satuks kellegi tropi naabriks, keda ei huvita, et sa ei soovi tema tümakast osa saada ega olla osa tema elust. Korteris on selleks aga eriti suur võimalus ja mul on tõesti kahju iga ühe eest, kellel tuleb troppi enda kõrval taluda. Siin uues kohas oleme me elanud kuus aastat ja kas seetõttu, et me esimest korda ei ela korteris vaid paarismajas ja meil on ainult üks naaber, keda me natukene aeg-ajalt kuuleme, aga kõik naabrid saavad maksimumpnktid.

Rääkige enda naabritest ka- missugused on parimad ja tüütuimad kogemused?

Kommentaarid

“Parimad ja tüütuimad inimesed – naabrid” on saanud 12 vastust

  1. Anonüümne ütleb:

    Korteris elades oli meie suuretoa kohal naabrite magamistuba. See voodi liikus ikka igaõhtu ühest toa nurgast teise aga alles armunud, ei saanud pahaks panna 😀

    Õnneks oleme nüüd majas ja naabrid ei sega.

  2. Janika ütleb:

    Elan juba 8 aastat ühes väikeses (7 korterit) kortermajas. Mingil koosolekul aastaid tagasi valiti mind ühistuesinaiseks. Ok, mul pole selle vastu midagi, AGA siin elab üks vanamutt, kes 24/7 vingub kui hilja ta ülemiste naabrite lapsed magama lähevad jne. Ilmselt peab ta mingit päevikut vms, kuhu kirjutab üles, kes mis kell koju tuli või kodust ära läks ja kelle juures mõni külaline käis jne.
    Lisaks elab mu kõrval korteris mu ämm. Pole just kõige hullem, aga siiski uurib ja pärib koguaeg, kus me käime ja mida teeme. Paar nädalat tagasi ütlesin siis, et me käime seal, kus tahame ja teeme seda, mida tahame. Solvus ja sellest ajast saadik on vaikus.
    Tegelikult on mul mõnusad naabrid. Oma heade ja halbade külgedega. Kui peaks hommikukohvi jaoks suhkur otsas olema, siis tean, et võin iga naabri ukse peale koputada ja oma paar lusikat suhkrut ma sealt ka saan.

  3. Anna ütleb:

    Esimest korda elus on mul naabrid, keda ma ei salli. Elan oma elu 8ndas korteris. Liigi nimetus: laisad lapsevanemad. Kolisid 3 kuud tagasi sisse ja alates sellest ajast oleme elanud nende terrori all. Perekond koosneb emast, isast, 13-ja 4-aastasest. Vanemad nähtavasti ei viitsi oma noorema lapsega tegeleda, mis tähendab, et laps lahutab oma meelt kõikvõimalike mürarikaste tegevustega, eriline lemmik on hilisõhtul korteri ühest otsast teise (tundub, et kandadel) jooksmine, mis on meie närvid täiesti ära söönud, sest see, kuidas see meile kostab, ei ole normaalne. Märguande peale, et see kostab kohutavalt läbi, vastas härra isa, et mis ta tegema peab ja et tema last keelama ei hakka. Selle peale, et laps võiks oma energiat õues kulutada ja toas tegeleda teistsuguste mängudega, nähtavasti ei tulda, või ei taheta tulla, sest see oleks ilmselgelt liiga tülikas lapsevanematele endile.
    Ja siis vanemad, kes aeg-ajalt korralikult tülitsevad ja ma ei kujuta ette, mis tunne on lastel seda kuulata, sest minulgi löövad need olukorrad pulsi üles.

    Olukord on tegelikult kurb ja ma ei saa aru, miks tehakse endale lapsi, kui nendega tegeleda ei taheta, ja ollakse koos, kui kokku ei sobita.

  4. Evelin ütleb:

    Üldiselt olen ma suht rahulik inimene ,aga vahel on ka minu kannatus katkenud.Nimelt naabrid olid umbes 60-70 vanapaar.Oh jeebus,kui see pensionipäev kätte jõudis.See lõppes sellele perele alati nägu märuli film.Papi sai alalõpmata peksa ja mammi kriiskas nagu oleks viimne päev.Ei aidanud politse ega miskit.Lõpuks harjusime.Nüüd vanurid juba parematel jahimaadel.

  5. K.J. ütleb:

    Noore elu jooksul kolitud nii mõnedki korrad. Erksamad mälestused on vanematekodu vastasnaabrist (elas üle tee majas), kes on siuke nõdrameelne Ded Morozi- välimusega ja lenduriprillidega vanapapi, kellele meeldis asju hoardida/koguda. Kõige muu seas ka relvi. Kui papi manala teed läks, tehti majas suurpuhastus ja selgus, et katus ikka täitsa sõitvat onklil, üks neidt “kogudest” oli suunatud aiavärava poole (ju oli, keda karta). Hiljem tõmmati maja maha ja asemele kolis viisakas pere, kes ehitasid omale nullist uue maja.

    Teine ere mälestus on, kui sai ajutiselt noore ja lolli peaga omale roommate/korterikaaslane hangitud. Õhtul hilja töölt koju tulles oli tal tihti kosilane külas või kostus kõrvalkorterist kuumaverelise brasiillase jõu- ja ilunumbreid.

    Üldiselt aga on naabritega vedanud – suhteliselt vaiksed olnud, isegi lastega noorpered. Või on mul lihtsalt vedanud logistiliselt, et pole sattunud “papist seinte vahele”.

  6. Piret ütleb:

    Meie elame Gruusias ja siin on alati naabrid hullult uudishimulikud. Õnneks keelebarjääri tõttu ei tulda pidevalt rääkima. Või kui tullaksegi, siis ma lihtsalt vastan, et ei saa aru :D. Me elame praegu ühe suurema maja osas, meil on eraldi aia osa, mida nüüd õnneks enam naabrid ei kasuta. Kui me siia kolisime, oli see aed täis kõike mõeldavat ja mõeldamatut. Läks vist 3-4 päeva selle puhastamiseks. Tegelikult alguses üks naabritest vahetas oma kanalisatsioonitorusid ja meie aiaosa oli üles kaevatud. See oli nii vist kuu aega. Selleks ajaks, kui me sisse kolisime, sai õnneks enam-vähem kinni aetud. Ühed naabrid kaklevad iga natukese aja tagant ja nooo kui grusiinid kaklevad, siis ehmatab ära küll. Nad võib-olla enda arust pole valjud, aga see tundub nii, nagu kohe kuskil kedagi tapetakse. Meil on tegelikult paksud seinad ja seega nad peavad ikka väga valjult karjuma… Aga nad on vist narkomaanid ka, nii et pole ime :D. Teisel pool seina on meil üks naaber, kes armastab väga pidusid korraldada ja muusikale vaadata ja mida veel. Ma tegelikult ei tea, kas see sein on lihtsalt õhuke või teeb ta seda kõike väga valjult. Üleval õnneks elab nüüd ainult üks vanainimene, keda ma vahel kuulen kepi kolinal tubades ringi liikumas. Enne elasid seal ka tema hullud lapselapsed, kes karjusid nii et vähe pole ja tormasid ringi. Need samad lapselapsed vahel käivad siin külas ja siis viimati pidime nende peale karjuma (loe: kenasti paluma), et nad ei roniks meie väravate peal ja ei loobiks kive meie aeda. Kahjuks on meie elamispind nende perekonna poolt meile üüritud ja seega ei saa olla nii karm, kui tahaks. Need lapsed on ikka väga käest ära. Muidu on kõik rahulik… HAHA :D. Aga kunagi Tartus elades olid meil üleval naabrid, kes käisid igal öösel terve öö toas ringi nii, et kõik kriuksus. Magamisega oli seal küll suuri probleeme. Absoluutselt ei tea, miks nad terve öö ringi tampisid. Elasid seal kaks täiskasvanud venda, polnud isegi lapsi. Eelmises elukohas siin Gruusias oli meil eramaja, aga see-eest igal pool ümberringi ehitati ja pidevalt olid tagumise ja puurimise helid. Polegi nagu väga vaikses kohas elanud vsit 😀

  7. M ütleb:

    Viimases korteris elades sai köögiaknast alati täiesti paljast meest näha. Kui oli soe, siis pani jala veel aknalauale ja tegi suitsu. Iga kord pidin peaaegu südari saama kui kööki astusin, sest see vaatepilt oli kohe vastas. Elasime seal aasta ja ei näinud meest kordagi riides, isegi mitte aluspükstes!

  8. L ütleb:

    Mina elan 12 korteriga kortermajas.. naabrid supertoredad, aga ühel naabril on paraku maniakaalne soov enda parkimiskoha järele.. olgu ka mainitud, et meil on igapäevaselt vaba ruumi parkimiseks.. kord parkis naaber (meesterahvas) minu juhiukse kinni, seat auto oli mul viltu pargitud.. olgu jälle öeldud, et me olime ainukesed autod majaees tol hetkel.. teisel korral läks ta kell 23 õhtul teist naabrit üles ajama ja ümber parkima, kes “tema kohal” parkis.. kõik naabrid on saanud ka kõnesid, et kas meil on külaline, kes tema parkimiskohal patseerib..
    õnneks või kahjuks ei aja see enam isegi mitte kurjaks, vaid omakeskis teiste naabritega naerame selle üle. Olgu tal siis vähemalt see parkimiskoht.. kuigi kindlaid kohti ei ole kellelgi 😅

  9. Helena ütleb:

    Meil kunagi elasid kohal inimesed, kus oli klaver. Laps siis mängis klaverit. Aga kõige masendavam oli asja juures, et ta harjutas 3 aastat järjest ühte ja sama pala ja see ei saanud mitte kunagi selgemaks. Ütleks, et läks isegi kolme aastaga halvemaks. Kuidas on võimalik harjutada ühte klaveripala ja mitte paremaks muutuda?

    Siis kunagi oli ka parkimiskoha pärast kisma, sest mingi mees tuli ütlema, et me parkisime tema kohale. Olgu öeldud, et jagatud ja ostetud parkimiskohti ei olnud, ta lihtsalt oli harjunud seal parkima. Mu kaaslane ütles, et kuskil pole kirjas, et see on tema koht ja tema pargib ikka küll seal. Onkel hakkas hüppama ja läks rüseluseks, nii et kellelgi virutati nina veriseks ja nad lõpetasid politseis. Ma pidin käima ka tunnistusi andmas ja kui julgesin öelda, et ma ei näinud reaalselt konflikti pealt (läksin juba tuppa ära), siis näidati mulle rusikat. Olgu öeldud (noh nii igaks juhuks), et selle kaaslasega ma muidugi enam ei suhtle.

    Siis kui ma kunagi omaette elama kolisin, siis oli mul naaber, kes istus päevad läbi rõdul, suitsetas ja rääkis telefoniga. Ka siis, kui õues oli -25, ta istus ikka rõdul ja rääkis telefoniga. Ma ei tea, ilmselt ta vist siis tööl ei käinud. A äkki see oligi ta töö, rääkida telefoniga? Sest ta rääkis mingis võõramaa keeles ja ega ma ei saanud ju aru, mis ta rääkis. Õlitatud pea oli tal ka ja 2 karva 3 ritta kammitud ja patsi pandud. See oli veel rõvedam kui see päevad läbi telefoniga rääkimine. Nüüd elab seal korteris mees, kes kogu aeg rögistab.

  10. liisa ütleb:

    mul endal väga vedanud elus. vanemate juures on segaseid rohkem kois, kui tavapärases kortermajas. Kaklevad nagu homset poleks igal ühistu koosolekul ja meilitsi lahmivad igapäev kümneid kirju… ikka isiklikultasandil. Aga see selleks…. mulle meeldib hoopis nende vastasmaja naaber. Tüüp (ca 60) alustab viimased 15 aastat iga laupäeva oma majaesise tolmuimejaga puhastamisega, seejärel peseb seda, kuivatav, peseb oma väravad ja ka terve aia puhtaks. Seda teeb ta vaikselt (va lehepuhur, mida ta kuivatamiseks kasutab), üksinda ja tundub nautivat…. teeb seda kõike ca 4h 😂

  11. K. ütleb:

    Oi kui põnev teema! Me elame vaikses majas, kõrvalkorter oli üürile vahepeal. Esimene üürnik oli hästi vaikne, aga peikal voorisid inimesed edasi-tagasi, uks oli koguaeg laiali lahti jne. Lõpuks viskas tüdruk peika välja. Teine üürnik pidi olema keskealine ema teismelise pojaga. Lõpuks ainult pojad elasid – vanem korraldas pidusid, suitsetas kanepit ja noorem röökis arvutiga mängides. Sõime nad suht välja, ema veel ütles, et need naabrid (ehk meie) on ikka täitsa hullud ja iga asja peale vingusime (tegelt kolm korda kaebasime nende pea aasta elamise jooksul) ja viimane oli ka väga vaikne. Nüüd korter müügis. Aga see pole midagi, me elame teisel korrusel ja meie trepikoja ainuke laps elab viiendal. Vanemad ei käi temaga väljas ega kuskil, seetõttu saame kuulda E-P kella 6st kuni 21ni lapse jooksmist. Vahepeal oli vaikus, kui laps haige oli. Oleme nendega rääkinud aga ega see pole aidanud. Närvid ikka läbi küll, kui kell 19.30 tuleb uneaeg endal (ärkan kell 4) ja kella 21ni ei saa magada, sest elevant jookseb kuskil. 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Päevaküsimus

Sa näed põrandal keskmisest natuke suuremat ämblikku ja oled üksi kodus. Mida teed?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid