Jeiii! … mitte minu päev…

Täna saab olema eriti selline mitte minu päev. Täna lähen ma vanaisa matustele. Kui ma peaksin valima, kas süüa koriandrit, või minema matustele, siis…. ok, see on liiga ekstreemne variant. Pigem vist matused. Ja selliseid nalju ma siin alati matustega seoses viskangi, mis on Esileedi arvates minu viis sellega toimetulemiseks ja protsessimiseks. Aga see leinavärk on selline asi, et sa võid ju head nägu teha, aga aeg-ajalt leiab see su siiski üles ja see kõik tuleb sul varem või hiljem endast läbi lasta.

Minule ei meeldi üldse matuste see osa, mis on see nö ametlik osa. Minu arust on iga inimese suhe kadunukesega täiesti isiklik ja kordumatu ning ühine ärasaatmine on kuidagi, ma ei teagi, mis on see õige sõna… õiget sõna polegi. Mina istuks palju parema meelega üksi või mõne lähedasega hauapaigal pingi peale, meenutaks ja võtaks pitsi viina. Kuigi see pits viina on ka täielik klišee, sest ainus põhjus, miks ma võtaks selle, on see, et nii on kombeks. A mulle ei meeldi viin. Kunagi meeldis. Tegelt ei meeldinud. Mulle pigem meeldis, kuidas ma seejärel kammitsaist vabaks sain ja võisin ööklubidesse minna ja ma julgesin tüdrukuid kõnetada. Ja ma olin väga veetlev ja hea jutuga. Nii nagu igale roolijoodikule tundub, et purjus peaga tuleb tal autoga sõitmine palju paremini välja kui kainena ja kui hommikul üles ärkab, siis ei saa aru, miks auto üleni kriimuline ja mõlke täis on. Usun, et minu joobes peaga tüdrukute ära rääkimine oli suht sama kogemus. Ei imesta, kui kõik ohvrid järgmisel päeval teraapiasse suundusid. Võib-olla ma sellepärast ühtegi neist kunagi enam uuesti ei näinudki. Oleks pidanud kusagil psühholoogi ukse taga peale passima, et neid taas näha äkki. Tagantjärele mõeldes, siis kõik suhted ja suhtealged, mis mul kunagi olnud on, on alati loodud kaine peaga. Fank. Ja mina pimedana üritasin ja üritasin aina alkojoobes tegusid teha.

Kuid matustel on siis see ametlik osa, kus inimesed seisavad kabelis ja ruumi keskel on kirstus kadunuke ja mida ma olen tähele pannud, et kui inimene on surnud ja kirstus, näeb ta alati palju väiksem välja kui ta päris elus oli. Mu vanaisa oli mingi 120-165 pikk (lühike noh)… kui väike siis tema seal täna on? Ei teagi, kuidas nii läks, et vanaisa ja vanaema olid mõlemad umbes keskmise piimapüti pikkused ja nende lapsed olid normaalpikkuses, ehk kusagil 170 ja 180 vahel ning siis lapselapsed (eriti poisid), siis mina olen 189,5 (see 0,5cm on mulle väga oluline! Las ta olla!) ja mu nõbu on minust veel oma korda mingi meeter pikem. Või nõks vähem. Ei julge mõeldagi, kui pikad mu lapsed olema saavad. Ma nii loodan, et poistele hakkab korvpall meeldima.

Sellele järgneb peielaud, mis on taas minu jaoks alati nii ebamugav üritus. Mulle ei meeldi olla selles emotsioonis sees. Mina tahaks kohe peale matuseid minna metsa puid kallistama ning sammalt nuusutama või tulla koju ja kuulata Esileedi põnevaid lugusid, kuidas tal kõik valutab. Aga ei! Tuleb minna ka peielauda ja vaadata edasi neid kurbi ilmeid ja nutetud silmi. Taaskord on minus sellistel hetkedel mingi seletamatu vajadus nalja rebima hakata, mis ei ole kunagi just õige koht. Kuid vanaisa on mu elus nii olulist rolli mänginud, et ma kardan, et ma ei ole homme naljatujus, mis ei ole minu puhul kunagi hea märk. Mulle ei meeldi olla alasti (loe: näidata enda emotsioone ja mida ma tegelikult tunnen. Esileedi juba teab ette minu olemist ja juba masseerib mind siin öösel kell pool kolm ja saadab mulle Messengeri sõnumeid).

Kuid vähemasti olen ma kodus olnud viimastel päevadel hoos olnud ja oma lastele vempe õpetanud. Eile veel hüüdis Noorsand tualetist Esileedit, et talle tualettpaberit tooks, sest vetsus on otsas. Eelnevalt oli ta oma sõrmed Nutella purki pistnud ja haaras nüüd läbi ukse prao pistetud rulliga käest nii kinni, et kui Esileedi käe tagasi võttis, olid ta sõrmed pruuni möksiga koos. Oleks te Esileedi nägu näinud! See oli kõike muud kui see, mis see oleks võinud olla. Täielik pettumus. See oli selline pruntis suuga olek, mida sa teed siis, kui sa tahad teiselt küsida, et kui loll ma sinu arvates olen? Limpsis aga oma sõrmed puhtaks ja läks tagasi pikali, et oma seljale paremat asendit leida. Mina olen muidu meie kodus see seljahaige ja nüüd ei saa ma olla, sest Esileedi on veel suurem sant. Võttis täna ühte narkootilise toimega valuvaigistit ja nüüd hõljub siin mööda tuba naeratus näol. Mul on üks video ka sellest, kui ta aasta tagasi kiirabibrigaadilt mingi eriti vinge süsti sai. Räägib ja naeratab seal voodis, aga ühestki sõnast aru ei saa. Näitaks teile, aga ma kardan, et ta saab kunagi terveks ja siis ta saab mu kätte.

Aga kuigi on mul ikka kurb, et vanaisa enam ei ole, siis ta elas väga huvitava ja seiklusrohke elu. Mul on kahju, et ma tema meenutusi kunagi kusagile üles ei salvestanud. Ainest raamatuks veel ja küll. Sündis ta ju üldse Venemaal Toropetsis, mis oli suuresti eestlaste küla ja ma olen temaga terve elu rääkinud ka vene keeles, kuid ometi pole meil suguvõsas kunagi olnud ühtegi venelast. Mitte, et sel midagi viga oleks, aga ma olen ise alati väikese rahvuse esindajana nii uhke olnud, et isegi Venemaal leidsid eestlased eestlaseid. Ja muide vanaema ja vanaisa olid ka enne abielu sama perekonnanimega… sest nad olid õde ja vend. Haa, kui hull see avastus oleks. Tegelikult olid nad sugulased küll, aga kaugelt ja läbi abielude, mitte vereliini pidi. Kuid nüüd ei ole mul ühtegi vanavanemat. On üks vanatädi, kellele onkoloog paarkümmend aastat tagasi ütles, et ta on nii vana, et kas on mõtet seda keemilist vähiravi üldse teha, sest varsti on nagunii minek ja vähk on ka kõikjal lümfides juba… Tädi ei saanud aru, mis lolli juttu ta kuulma peab, tegi läbi ja elab ikka veel. Ainuke asi, et ravi võttis umbes 90% silmanägemisest. Ma ei teagi, kui vana ta nüüd on.. äkki 97? Aga tulles tagasi vanaisa juurde, siis jah, see teekond, mis ta läbi käis enne Eestisse jõudmist, oli väga sündmusterohke, kuhu käis Teine MS, sõjaväest tagasi kodukülla põgenemine, mis võttis päevi ja kuidas tal kogu toiduvaru unepealt ära varastati ning ta rääkis ikka, et nälg oli ainult esimesel viiel päeval… siis läks üle, vangilaager, Korea sõda ja siis lõpuks 1953 jõudis ta Tartusse.

Aga hästi.

Vähemalt olete alles teie mul ja ma kuulan teie nooruspõlveheietusi alati suurima heameelega.

PS! Muide paar aastat tagasi olid lapsed nii elevil, sest tegime plaani, et teeme ise kodukohvikut… ja siis tuli koroona.. ja siis tuli jälle. Mul on tõsine plaan, et sel aastal saab koroona läbi ja lapsed saavad teile pakkuda kodust õunamahla ja isetehtud smuutit ja Esileedi poolt on tema võileivatort ning lõhe-brokoli quiche, mis on mõlemad tänaseks legendaarsuse staatusesse tõusnud. Seega oleme positiivselt meelestatud, et just nii lähebki. Äkki sebime Paul Neitsovi ka kitarri tinistama ja naudime ühiselt ilusat ilma mõnusal sääsevabal õhtupoolikul. On ju ilus unistus? Siis nii lähebki.

Kommentaarid

“Jeiii! … mitte minu päev…” on saanud ühe vastuse

  1. Epp Petrov ütleb:

    Küll on hea, et sa koos oma perega olemas oled!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Päevaküsimus

Sa näed põrandal keskmisest natuke suuremat ämblikku ja oled üksi kodus. Mida teed?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid