Noorsandi esimene koduõppe aasta. Miks ja kuidas see välja näeb?

Kõige enam küsitud küsimus on mul olnud juba jupp aega Noorsandi koduõppe kohta. Ma siis täna räägikski sellest ja räägin, mida mina sellest arvan ja kuidas näen. Tuleb tavapärasest natuke pikem postitus. Kannata ära.

Esiteks tahan ma öelda, et kui Esileedi selle ideega möödunud aastal välja tuli, siis ma arvasin, et ta on ära keeranud. Ma olen alati kartnud, et ta ära keerab, sest üks vahe ta ostis siin kristalle koju, mis õnneks üle läks, siis käis siin hingamas (ma hingan iga päev muidu ise ka ja ei pea selleks kusagile minema. isegi magades), siis ostis kokku igast eeterlikki õlisid, siis hakkas huvituma homöopaatiast. Igal juhul on ta juba jupp aega metsa suunas liikunud. Otseses mõttes. Ma olen isegi enda muret väljendanud, et ma ei soovi, et ta liiga ökoks läheb ja siis me maailmad pidevalt põrkuma hakkavad ja ta lubas, et ta ei lähegi. Andis lubaduse, et ta ei muutu linases kleidis higipulka vihkavaks pilvedes hõljuvaks veteneitsiks, kelle juuksed on isepuhastuvad. Ja siis ta tuli välja mõttega, et panna Noorsand esimeseks aastaks koduõppesse. Ma laitsin selle mõtte hetkega maha, sest kohalikku Ilmatsalu kooli kiidetakse taevani. Kuid ma lasin sel mõttel settida ja erinevaid argumente kaaludes ütlesin, et ma usaldan tema otsustavust ja valmisolekut ning anname sellele võimaluse.

Peamine põhjus, miks selline otsus minu poolt sai heaks kiidetud, oli pandeemia, sest Noorsand on olnud alati haigustele kergemini vastuvõtlik ja ta on seda tüüpi haige, kes on haige lühikest aega, aga isegi peale põdemist köhib ta veel mitu nädalat jutti ning tänapäeval köhimine siseruumides on suhteliselt surmapatt. Ehk ta oleks iga kuu mingi kolm nädalat kodus istuma pidanud. Pealegi lubas Esileedi kogu õppe enda peale võtta ja et mina sellega tegelema ei pea.

Kuid minu ettekujutus koduõppest oli hoopis miskit muud. See oli nagu segu kooli- ja koduõppest. Minu eeldus oli, et see on nagu koolipäev, mida sa viid läbi lihtsalt kodus ja sellest nägemusest oli mul nii raske lahti lasta. Kuidas ta midagi selgeks saab, kui ta õpib põhimõtteliselt kuna iganes? Mõni päev ei ole üldse mingit õppimist. Esileedi soovitas mul vaadata filmi „Unschooling“ ja ma vist vaatasin ka. Ma ei mäleta. Aga põhimõtteliselt oli asja eesmärk sellest raamistikust, mida mina pean õigeks õppevormiks, lahti lasta.

Koduõpe on suurepärane võimalus avastada lapse andeid ja tugevusi, sest sa oled keskendunud just temale. Koolis on see kindlasti ka võimalik, aga loomulikult väga raskendatud, sest kui sul on 23 klassikaaslast, siis seda õpetaja tähelepanu ei saa mitte igaüks. Ka on kooli probleem see, et kõik lapsed on erinevad. Ühed on aeglasemad ja teised võtavad materjale omaks palju kiiremini. Ma näen kui hädas ja mures mu sõpruskonnas mõned emad, kelle lapsed saavad arenguvestlusel negatiivse hinnangu, sest ta laps küll on nutikas, aga aeglasem, kui teised. Sellepärast jäävadki koolis, kus arvesse tuleb võtta 24 last, aeglasemad maha ja kiiremad liiguvad eest ära. Ma mäletan ka enda puhul, kuidas see minus frustratsiooni ja komplekse tekitas, sest näiteks 10-nda klassi bioloogia oli minu jaoks igav ja segane. Tõenäoliselt oligi segane, sest see oli igav. Ka Noorsandi püsivus on olematu ja kui ta oleks käinud minu ajal koolis, oleks ta arvatavasti üks neist „halbadest lastest“, kes märkuseid said ja klassist välja saadeti. Ometi on tal nii suur süda ja tal jagub häid soove ning mõtteid kõigi suunas. Kuid samas on ka naljakas näha, kuidas teine reageerib, kui sa teda natukene torgid, või üritad teda naerma ajada. Ta oleks klassikloun, kelle nalju tüdrukud üldse naljakaks ei peaks ja poisid naerda üürgaksid.

Koduõpe on korraldatud niimoodi, et Esileedi annab hommikul Noorsandile teada, et täna õpivad nad mingit kindlat asja sellest kellast selle kellani ning enne seda võib ta teha, mida soovib. Suur pluss ongi see, et see ei pea algama kell 8.50 hommikul. See algab siis, kui kõigile sobib. Nagu öeldud, siis ühe lapsega tegeldes tulevad ka tema tugevused kiiresti esile ning Noorsand armastab numbreid ja arvutamist. Ta suudab peast arvutada 200 piires. Tegelikult on ta loogikale juba pihta saanud ning saaks ka tuhandeni liitmise ja lahutamisega hakkama, aga siis tuleb lihtsalt liiga palju numbreid peas meelde jätta. Ta oskab korrutada viieni ja palub ise sageli laiendada piire, et anda talle keerulisemaid tehteid. Keegi nägi arvutusi, mis me talle anname ja oli šokis, et see on ju mingi kolmanda klassi teema, et tema poiss koolis küll selliste numbritega esimeses klassis ei toimeta. Aga koduõppes ei peagi mingit programmi jälgima. On mingid eesmärgid, mida sa pead täitma, sest iga poolaasta järel on arenguvestlus, kus kontrollitakse lapse arengut ja teadmisi, aga kui teda huvitab matemaatika, siis miks mitte seda rauda taguda- pole ju teisi lapsi, kellega programmi silmas pidades arvestama peaks. Ei ole ka tundi, mis kestab 40 minutit- kui on soov teha seda mitu tundi, teeme seda mitu tundi. Miski, mis koolis ei ole võimalik.

Kui arvud huvitavad teda väga, siis lugemine ja kirjutamine pole just lemmikteemad. Kuid kuna ta arvutimängudes on päris palju kohti, kus tuleb lugeda, siis tal on tekkinud ambitsioon lugemine selgeks saada. Ka see on teinud viimasel ajal hüppelise arengu. Maailma ja looduse kohta on tal endal nii palju küsimusi, et kõik see, mida ta teadma peaks programmi järgi, ta juba teab. Asjad, mis koolis tuleb kindlasti läbi käia, sest kindlasti on 24 lapse seas ka neid, kes ei tea. Koduõppes saab selle aga lihtsalt kõrvale jätta, sest miks õpetada midagi, mis on niigi selge? Sa pead silmas pidama ainult ühte last, mitte tervet klassitäit.

Küsitud on ka motivatsiooni ja keskendumise kohta. Mingi väike distsipliin talle isegi meeldib. Kui ta teab ette, et sel kella ajal hakkame koos toimetama ja sa teed ka selle tunni kuidagi ette põnevaks. Ehk täna me õpime neid tähti ja harjutame sõnade häälimist, sest meil on vaja lugeda salakiri, mille piraadid meile jätsid, ei jõua ta ära oodata, et emakeeleõpe pihta hakkaks. Miski, mida koolis lastele ei pea tegema, sest neil ei ole valikut- kui on tund ja seal õpitakse just seda, mis ettenähtud, siis nii ongi.

Mida me kodus ise anda suurt ei saa, on näiteks muusikatund ja Esileedi leidis kellegi, kelle juures Noorsand iga nädal tunniks ajaks käib. Seal õpivad rütmi ja luuletusi ning tekitavad huvi muusikariistade vastu. Kehalise tund on oluline, sest ta ei ole loomult liiga sportlik ja nad mõlemad Piigaga võtavad talve saabudes endale väikese polstri peale ja nii kui väljas soojaks läheb, et saab õues ringi joosta, on nad taas sellest vabanenud. Kuid talvine kehalise tund on tal kaks korda nädalas akrobaatika trenni näol, mis on imeline üldkehaline trenn, mis meeldib kõigile kolmele lapsele, sest kellele ei meeldiks turnida, hüpata, joosta, kukerpallitada jne. Pluss käisid nad siin suusatamise algõppes kuus nädalat.

Ja lahe on koduõppe puhul ka see, et kuna ka kaksikud on meil suht koroonapõdemisest saadik kodus olnud. Nad polegi vist oktoobrist saadik lasteaias käinud, siis nad näevad seda koduõpet kõrvalt ja enam ei ole Noorsand ainuke laps klassis, vaid Piiga Vennasega tahavad täpselt samamoodi osa võtta. Eriti emakeele ja kunstitunnist. Nende tehted ja kirjutatavad sõnad on kergemad, kuid mõlemad on samuti väga motiveeritud õpilased. Ostsime selleks tarbeks ka uue tahvli, mis õppimise veel ahvatlevamaks neile tegi.

Kui Noorsandilt arenguvestlusel küsiti, et kas on midagi, millest ta koduõppes puudust tunneb, siis ta ütles ühe väga loogilise asja, et ta tunneb puudust vahetundidest, et saaks sõpradega mängida ja suhelda. See on minu jaoks koduõppe suurim miinus – kui sa oled sotsiaalne inimene, mida Noorsand vägagi on, siis tahaks suhelda suurema ringiga inimestega, kui ainult enda pere. Kuid õnneks on meil peresõpru, kel on sarnases vanuses lapsi ja on ka naabreid, kellega ringi joosta. Ometi tal pole tekkinud seda ühte südamesõpra, kes viitsiks kõik tema jutud ära kuulata ning neid huvitaksid samad sajad. Usun, et sellest tunneb ta kindlasti puudust.

Kas järgmine õppeaasta tuleb ka koduõppes? Ma ei tea. Ma nii tahaks, et koroona teema lõppeks ära ja lapsed ei peaks hommikul kooli minnes esimese asjana end testima, siis oleks mu kaalukauss pigem selles suunas, et ta võiks tavakooli minna. Kuid tegelikult ainus põhjus selleks oleks see sotsiaalne pool ja rohkem võimalusi erinevate inimeste ning inimtüüpide tundma õppida. Siis kuulen, kuidas sõbra üheksa-aastane laps koolis suitsetamisega vahele jäi ja on kohe hea meel ja tänulikkus, et kogu sõpruskond teada on.

Selline pikk postitus sai. Kindlasti jäi vastamata küsimusi. Kirjutage need julgelt postkasti või kommentaaridesse ning ma vastan neile kas uues postituse või kommentaaridele vastates.

Kui postitus meeldis, siis 👍🏿

Kommentaarid

“Noorsandi esimene koduõppe aasta. Miks ja kuidas see välja näeb?” on saanud 11 vastust

  1. Kats ütleb:

    Mina olen 4 lapse ema, 3 neist koolis ja üks lasteaias. Kui olin veel kolmandaga kodune siis uurisin palju koduõppe kohta. Kui elaksime kuskil, kus oleks huvikoole lähemal, siis ehk oleksin ka asja ära teinud. Kuna aga maal on huviringid seotud kooliga ja kui veel midagi tahta (nt spetsiifilisemat spordiringi või muusikaõpet vms) siis see eeldaks sõitmist jne jne… nii, et minul jäi see kõik hirmu ja ebakindluse taha. Lapsed on koolis tublid aga… Agasid on palju!
    Siinkohal tegelikult tahtsin lihtsalt seda öelda, et vahetunnid on küll toredad ja ka peale koroonat igatses mu 3 klassi poiss kõige rohkem sõpradega koosolemist (koolis, vahetunnis, peale tunde) AGA päevast päeva üks kindel seltskond, ei pruugi üldse seda tähendada, et laps leiab sealt endale südamesõbra. Lisaks, on sõbra leidmine sellises vanuses lühiajaline – näen laste pealt, et nendega kellega mängiti rohkem lasteaias või algklassides, ei olda enam sõbrad (mõne erandiga). Kuid tugevad sõprussidemed tekivad pigem hiljem. Ära üldse muretse sotsiaalse poole pärast! See on täiesti pseudoprobleem!
    PS: Mu 5 aastane arvutab 100 piires juba päris hästi. Pean aru, et kas peaksin teda rohkem “treenima” või mitte… Muretsen juba ette, et 1. klassis ta igavleb, sest on teistest kiirem arvutaja… segab tundi ja häirib õpetajat :/

  2. HK ütleb:

    Mul juba tekivad praegu ärevushäired, et mu poeg peab 2,5a pärast kooli minema aga ta pole “tavaline” laps. (tegelt vanuse järgi 1,5a pärast aga seda me teame lasteaia õpetajatega juba ammu et 7aastaselt see laps veel valmis pole)
    Ma pigem arvan, et “tavaline kool” suruks ta nii maha/kasti. Aga mul pole võimalik temaga koduõpet teha. Mul pole ka ilmselt närve, et temaga koduõpet teha.

    • Minna-Mari ütleb:

      Lihtsalt infoks, et sel sügisel avatakse Eestis esimene Montessori klass. Montessori pedagoogika ühtib väga paljus sellega, mida Henry kirjeldas. Huvilisi on palju ning loodetavasti saab see korraliku hoo sisse, nii et mõne aasta pärast on neid klasse juba rohkem 🙂

  3. HO ütleb:

    Minu poisile meeldis ka matemaatika. Väga. Oli enne kooli nö ette õpetatud. Nüüd on tal 3. klass lõpusirgel ning matemaatikat ei kannata enam üldse 🙁 Tal on tunnis aeglasi järgi oodates lihtsalt igav. Kahjuks lisamaterjali ta möödunud aasta jõuludeni saanud ei olnud.

    Igaks juhuks vaadake ette. Äkki on Noorandi õpetaja ka selline, kes tegutseb mitte keskmiste, vaid lausa kõige nõrgemate rütmis ning lisamaterjale neile, kel teema selge, ei jaga.

    Koduõppega on meil kaks kevadet möödunud. Minu närvid ei pea vastu 😀 Iga lugemispala ja kirjutamist nõudva ülesande juures undab laps terve igavik, kui palju küll lugema ja kirjutama peab.

  4. Kaili ütleb:

    Mul kolm neljast algusest peale koduõppel. Hetkel V, III, II klass. Algus oli kõige vanemaga raske, aga praegu laabub kõik sujuvalt. Kuigi unschoolingut ei ole julgenud seni teha. Olen läinud lihtsama vastupanu teed – õpikud, töövihikud – lapsed ise valivad.

  5. Laura ütleb:

    Täiesti siiralt ja üldse mitte pahatahtlikult küsin: kuidas te jõuate? Kas ära ei väsi? Kust tuleb raha, kui kogu aeg lastega olete? Kuidas leiate aega endale (osade jaoks on kontoris tööl käimine ka puhkus võrreldes lastega kodus olemisele)?

    • amht ütleb:

      Alguses ongi tüütu ja väistav, aga siis sa harjud ära ning nad ei ole enam tüütud, vaid toredad kaaslased… kes on vahepeal tüütud 😀

    • amht ütleb:

      ja rahast rääkides, sisi meie mõlema tööd ei ole sellised kellast kellani tööd, vaid nö projektipõhised. Teed töö ära, saad raha kätte ja siis tuleb järgmine. Ei ole kindlat kuupalka, vaid täpselt nii nagu kuu töid ette toob. Ühelt poolt suurem stress, sest on paremaid ja halvemaid kuid ning teiselt poolt annab see rohkem vabadust kasvõi näiteks lastega kodus olla.

  6. Me ütleb:

    Kas Piiga joonistas selle Käsna-Kalle täiesti ise? See on absoluutselt vaimustavalt hästi tehtud! 🙂

    • amht ütleb:

      jaa, täitsa ise. Ta on meil suur joonistaja 🙂 Me ei aita neid põhimõtteliselt joonistuste juures, et lasta nende fantaasial ja oskustel areneda täiesti segamatult. Ütlen Piigale, et sa kiitsid. Ta on kindlasti rõõmus.

  7. Mare ütleb:

    Mina tahaks kuulda hoopis Esileedi vaatenurgast koduõppe kohta. Kas ta entusiasm on esimeste kogemuste järel kasvanud, kahanenud või sama? Mis on koduõppe juures suurimad väljakutsed? Ja kõige tähtsam – kas ta ise naudib seda protsessi?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Päevaküsimus

Sa näed põrandal keskmisest natuke suuremat ämblikku ja oled üksi kodus. Mida teed?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid