Postitan iga päev. Niikaua, kui vaja

Kas pole mitte imeliselt see 2022 alanud? Täiesti kreisi, millega me täna tegelema peame ja millele mõtlema. Tegelikult ei ole kõigele sellele keskendumine vajalik, sest meist miskit suurt ei olene, vaid kinni on kõik ühes pisikeses mehikeses suures punases lossis, kes nüüd ähvardab seal suure punase nupuga (oleneb muidugi missugust meediat sa jälgid). Ometi tundub mehike selline rahulik ja tasakaalukas ning eriti sellesse võimalusse uskuda ei tahaks, sest see nupp on neil olnud seal juba üle poole sajandi ja neid hulle on seal riikide eesotsas olnud ennegi ja keegi pole olnud piisavalt hull, et seda teha. Ma tahaks loota, et see protsess ei ole ka selline, et näed öösel halba und, ärkad higisena üles, jooksed teise tuppa ja vajutad nuppu. Ma väga loodan, et seal on neid otsuse samme rohkem, et on mingid etapid, et keegi, kes näeb puude taga metsa, saab enda poolt vajutamata jätta. Aga jällegi ei usu ma selle katastroofi võimalikkusesse. Eriti Eestis. Peterburi ju siinsamas ja kes see uksealust selliselt reostama hakkaks.

Ma ei teagi, mis mind tänapäeval rohkem pinges hoiab, kas see, et Ukrainas sõda on. Kas see, et me ei tea, kuidas see võib käest ära minna. Või see, et ma muretsen enda pere pärast. Tegelikult mitte ainult enda pere pärast, vaid kõigi teie pärast ka, sest isana on ju mu ülesanne peret kaitsta ja  teil on kõigil pered. Ma ei muretse ammu enam enda pärast. Ühegi asja puhul. Ma tahaks kõik laste mured ja valu endale võtta. Hämmastav, mida isadus ühe egoistliku ja enesekeskse inimesega teha võib. Ma ei olnud väga egoistlik, aga ma olin siiski kõige olulisem. Loomulikult annaks ma oma lapse eest elu. Mind isegi ei hirmuta, mis seal teisel pool on. Lapsepõlves ma kartsin seda väga. Enam ei karda. Ainus, mida ma kardan, on minu perekonna heaolu. Minu soov on, et mu lastel oleks pikk ja õnnelik lapsepõlv. Et nad usuksid, et inimesed on sõbralikud ja head. Ma ei taha, et nad tunneksid hirmu paukude ja plahvatuste ees. Mina ei taha, et emad ja isad peaksid muretsema enda perede elu pärast.

Sellisel hetkel tunduvad kõik argimured nii pealiskaudsed. Isegi kogu see koroona värk on kaaluga 0,0001 kümne palli süsteemis ja tundub nii absurdne, et keegi sellega veel tänapäeval tegeleb. Olematu tähtsusega. Kuigi see ei ole, kuid antud hetkel nii see just tundub. Ja siis mõtledki, et tuleks see ilus koroonaaeg tagasi. Mis ei olnud muidugi ilus. See on nagu valuga. Sa saad alati kustutada väikese valu suurema valuga. Pea valutab? Löö haamriga vastu sõrme. Sekundiga on pea värk kadunud ja su ainus mõte on, et see ei olnud hea mõte.

Ja isana on mul loomulikult ka peamine eesmärk perekonda ohutuses hoida. Olen korduvalt viimastel päevadel mõelnud, et läheks minema. Läheks kusagile, kus ei oleks seda ohtu, et Venemaa võib tulla ja kus ma ei saa olla kindel pere heaolus. Samas, kui nüüd tuumapommiga hirmutamine lauale toodi, siis ei saa kusagil maailma paigas enam kindel olla. Pealegi, minu elu on siin ja ma olen näinud ka enda tulevikku siin. Kogu mu keskendumine ja tegevus ning oskused on seotud Eesti ja Eesti keelega. Kui oleks eestlasi palju ja need vilkuvad reklaamid blogis tooksid mulle arvestatavalt sisse, siis ma tõepoolest võiks minna kusagile ja näiteks tehagi blogi A mida Henry Guatemalas teeb? Või A mida Henry Uus-Meremaal teeb. Kindlasti võiks olla huvitav sisu ja lugejaid jaguks, aga bännerreklaamide osa ei ole märkimisväärne. Tegelikult A mida Henry Uus-Meremaal teeb ei oleks vist väga huvitav lugemine. Liiga kauniste vaadete ja lammaste keskne. Pigem võiks olla huvitav ja värvikas riik. Nagu Vietnam või Argentiina või Portugal.

Muide, nagu paljud teist nägid, siis alates homsest kirjutan ma iga päev blogisse postituse, kus ma ei räägi sõjast ja maailmakorrast, vaid püüan teie mõtteid hetkeks sellelt ära saada. Ehk siis seni, kuni Ukraina sõjaline aktiivne konflikt kestab, on minu blogis IGA PÄEV kell 11.00 postitus ja kõik, mida bännerreklaamid selle aja jooksul sisse toovad, läheb Ukraina abistamiseks. Alates juba sellest postitusest. Seega, kui näete mõnd huvitavat reklaami, siis uurige julgelt, sellelt kukub sendike ja saamegi koos head teha.

Ning ära minemisest, siis eks me kõik ole ka mingi elustandardiga harjunud. Mul peab olema mulle sobiv madrats, sest mu selg ei ole oluliselt paremaks aastatega läinud. Ma mõtlesin noorena, et kuidas saab nii elada, et selg iga päev valutab…nüüd tahaks öelda, et ära mõtle poisike nii palju ja nüüd teadki. Ja ka oskused – kutsekoolid on imelised kohad, sest sa õpid mingi päris oskuse – sa oskad selle lõpuks süüa teha, autot parandada, ehitada vms. Välja arvatud ärijuhtimine – ära õpi ärijuhtimist. See ei anna mingeid praktilisi teadmisi. Minul pole mingeid praktilisi oskusi. Ma ei oska midagi. Ma olen kiire õppija ja olen alati kõigega hakkama saanud, aga ma ei saaks täita ühtegi spetsialisti ametit. Tõenäoliselt teeks seda, mida välismaalased ikka teevad – kuller või sõidaks Uberit kusagil või paneks ehituspoes kaupa välja. A ei, mul on tõstukijuhi paberid. Ma võiks täiega mingi transamees olla.

Aga siis ma eemaldun meediast ja tunnen, kuidas kõik see hirm pere pärast ja stress väheneb ja ratsionaalne mõtlemine tuleb tagasi. Meie ülesanne on siiski pakkuda lastele rahulikku ja turvalist keskkonda ning antud hetkel ei ole kohutavad sündmused toimumas Eestis, vaid Ukrainas, Süürias, Afganistanis, Malis, Kesk-Aafrika Vabariigis ja teistes paikades. Neid sõjakoldeid jagub ja me ei saa kõigi pärast tarduda ja lapsi eemale tõrjuda, et närviliselt uudisvoogu scrollida, sest siis sa lähedki paanikasse. Ma ei ütle, et me peaksime keskenduma rõõmsale ja naljakale. Ma ütlen, et keskendugem normaalsele. Tunti ka mu igapäevase kirjutamise pärast muret, et kas ma endale liiga ei tee. Kui ukrainlased päevad iga päev hirmu ja murega silmitsi olema, siis vähim, mis ma teha saan, on päevas paar tundi pühendada, et luua sisu, mis tooks lugejaid, mis tooks reklaamiraha, mis võiks olla neile otseseks abiks. Aga teile soovin kergust ja positiivsust. Ning usku. Kui kaob usk, kui kaob lootus.. vot siis on pahasti. Aga kõik saab korda. Loodetavasti väga kiiresti. Homme näeme!

Ja selline sagedasem postitamine äkki tutvustab meid teile natukene lähemalt ja mina saan ka teid paremini tundma 🙂 Ja kui sulle postitus meeldib, siis viska laik Facebookis, sest see hoiab ka mind motiveerituna, kui ma tean, et sulle meeldis 🙂

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Päevaküsimus

Kas sinu vanaema kasutas nö alternatiivmeditsiini?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Kuidas vanaema mind piinas

    Postitusele andis hoogu Silvanols „Tee suu lahti!“ „Ma ei suuda! Mida sa sinna panna kavatsed?“ „Tee suu lahti!“ „Eii! Ma ei suuda ju! Ok…“ „Tee rohkem! Lusikas peab…

  • Mõned grupid peaks olema keelatud

    Facebookis on gruppe, mis peaks olema keelatud. Lihtsalt see sisu on nii häiriv, et ma näiteks hommikul käisin ühes ja siiani tunnen, et pulss on üleval ning rahutus…

  • Pidev kisma ja võitlus

    Postituse valmimist toetas Bosch „Nii, lapsed, kes tahavad täna muffineid teha?“ Hetke pärast oli kolm tõuklevat olendit minust 3 mm kaugusel ja kõigil käsi püsti ning karjusid läbi…