Ma veel otsin ja mõtlen kelleks ma saada tahan

22.02.2022

Ma mõtlesin siin ükspäev, et nii palju räägitakse praegu säästmisest ja investeerimisest. Hoia kokku ja 30 aasta pärast on sul arvel nii suur summa, et sa võid pensionile minna, sest võid elada ainuüksi intressidest, mida su kasvama pandud raha teenima hakkab. Kas pole mitte imeline – ma saaks 70-aastaselt pensionile? Mis see teeb? Umbes kaks aastat varem, kui riiklikult ette nähtud? Seega mina kiidan väga, et peaks investeerima ja säästma, aga see peaks olema sisse juurutatud ja noored peaksid seda nägema kui normaalset elustiili. Eestis on see paraku keeruline, sest mida sa säästad ja investeerid, kui sa teenid täpselt 100 eurot liiga palju, et toetust saada ja pead oma 700 eurosed kütte ja elektriarved ise maksma. Esileedi arvestas meile välja, et meid on nii palju peres, et me võiksime taotleda küll, aga kui on üks asi, mida ma vihkan, siis igasugune paberimajandus.

Ma tõepoolest ei looda eriti riiklikule pensionile. Eriti praegu, kus elanikkond vananeb ja pensionäride osakaal kasvab kõrgustesse, siis tõenäoliselt selleks ajaks, kui mina pensioniikka jõuan, saab pensionile alles 95-selt ja siis ka pika hambaga, sest noor mees ju! Mõlemad hambad suus ja lamatised ka vaevunähtavad – võiks ju rahulikult veel tööl käia. Kogu see rahandus on selline kahtlane värk minu jaoks (ma ütlen kohe ka, et ma ei ole absoluutselt raha teemadel ekspert. Pigem totaalne võhik), sest tuleb taas mingi rahareform ja ongi kõik – võid oma säästud ahju visata. Noh kui näiteks kroon tuli ning kõik said maksimaalselt 150 krooni ja ülejäänud raha võidi lastetuppa tapeedi asemel panna. Seepärast raha sukasääres hoidmine ei ole hea mõte. Eriti praeguse inflatsiooniga. Ma olen sel kuul kahel korral poes käinud ja kahel korral on mu arve olnud üle 100 euro. Mul ei ole mitte kunagi varem elus olnud toidupoe arve üle 100 euro! Raha tuleb panna raha tegema, aga selleks tuleb sellega regulaarselt tegelda ja end kurssi viia.

Aga mitte investeerimisest ma ei tahtnud rääkida, vaid pigem sellest, et mina ei näegi end kunagi heal järjel olevana tänu säästmisele ja investeerimisele. Ma olen absoluutselt nõus, et sul peab olema puhver pangas, et kui juhtub midagi, et su arved saaksid makstud ja nälga ei jääks. See on paljudel siin koroona ajal väga õhukeseks jäänud ja meilgi seal hulgas, aga tegelen taas, et see turvatunne tagasi saada. Säästmine ja investeerimine on elustiil. Mina näen enda edu hoopis tegevuses. Et tänu minu ettevõtmisele suudan ma kindlustada enda elu ja enda vanaduspõlve. Loomulikult ei ole blogimine selleks parim valik, aga kirjutamine on minu jaoks eneseväljendusvõimalus ja teiseks see hoiab mu aju töös. Kui ma blogima hakkasin, ei teinud ma seda ju raha pärast. Ma ei teeninud üldse esimesed aastad mitte midagi. Ma ei hakanud ei blogijaks ega mingiks suunamudijaks. Mul polnud sellist plaani. Lihtsalt väikesest plaanist kasvas midagi suuremat ja nüüd ma teen seda põhimõtteliselt täis kohaga. Minu sissetulek ongi kas koostöödest või kui usinalt teie reklaame uurite blogis (wink-wink), mis võimaldab mul endale palka maksta ja peret ülal pidada, aga see ei tee mind kunagi rikkaks, ega võimalda seda ärina kasvatada. Peamiselt seetõttu, et kui kirjutamine ongi minu tugevus, siis pagan võtaks – eesti keeles kirjutamine on maailma kõige halvem mõte. Meid on nii vähe. Kui ma teeks seda osavalt vene, inglise, või näiteks hiina keeles, siis ma võiks siin planeerida varajast pensioni. Mulle on öeldud, et ma võiks inglise keeles ka ju kirjutada, et ma viis aastat Iirimaal elanuna peaks seda päris hästi valdama. Ei, selleks, et oleks nauditav lugeda, pead sa kirjutama oma emakeeles. Kõik Eesti bogid, mis kirjutavad ingliskeeles on täpselt sellised nagu eestlane kirjutaks ingliskeeles. (kell on kolm öösel ja ma ei jõua ennast harima minna, sest ma ei mäleta kunagi, et millal kirjutatakse riigi nimi suure ja millal väikese tähega, seega palun kergemat karistust, kui mul siin kõik valesti. Võite mind julgelt parandada.)

See tähendab, et ma ei ole enda karjääri lõpus. Kunagi meie kooselu esimestel aastatel ütles Esileedi mulle peale seda, kui ma kellelegi pritsisin ideid, kuidas enda nähtavust  suurendada ja inimesi kaasata saaks, midagi, mis mul siiani meeles on: „Henry, ma tean ja näen, et sa saad väga edukaks. Ma ei kahtle selles. Ma näen sinus tohutut potentsiaali ja kui sa oskaksid seda rakendada, siis sa võid saavutada midagi väga suurt.“ Mitte päris nende sõnadega. See võis olla ka lihtsalt „Pane sokid pesukorvi, kurat võtaks!“, aga ta silmad rääkisid midagi muud, millest ma kõike seda välja lugesin. Tegelikult ta ikka ütles, et usub minusse ja see oli miski, mida ma sel hetkel kuulda vajasin. Ok ta võis seda öelda ka sellepärast, et ma ei kobiseks, et ta sõbrannadega nädalaks Pärnusse pidutsema minna soovis, aga tegelikult olen ka mina endasse alati uskunud. Õigemini ma näen, kuidas mu ideed vallanduvad, kui keegi püstitab mulle probleemi, mida ma lahendama pean, aga kui asi puudutab mu enda tegemisi, on mul nagu „tunnel nägemine“, et ma näen ainult otse ette ja ei suuda ennast kõrvalt vaadata. Seepärast ma läksin ka sellele turundus seminarile, mis kestab pool aastat. Seth Godin, kes selle eestvedaja on, on absoluutne guru ja tal ei ole vist ühtegi ideed, mis oleks kasti sees. Mul on sellele seminarile väga suured ootused ja sellel osaleb üle 300 inimese üle terve maailma, kellega paljudega jooksvalt ka suhtlen ning kõik avavad enda ideed ja enda ettevõtete tagatubade probleemid, et kõik teised osalejad saaksid kaasa mõelda ja arutleda lahenduste üle. Ma olen ainus eestlane. Lähinaabritest on üks leedukas, kes disainis ise uudse imetamisrinnahoidja ja plaanib suvel turule tulla ning üks rootslane, kes tahab pangandusest suure palga pealt ära tulla, et ise aiamööblit disainida ja toota. Üks soomalne on ka, aga ma ei mäleta, mida tema teeb. Igal juhul ma juba saan väga häid ideid ja nopin inspiratsiooni. Mul on alati olnud turunduslik loov pool tugev. Mis mul puudub, on tehniline pool. Ehk mul nii palju mõtteid, mida teha, aga pole oskusi, kuidas.

Kogu selle arutluse mõte oli, et ma olen lahtiste silmadega, et leida midagi, mis mind inspireeriks ja mis mind käima tõmbaks. Kirjutamine mulle meeldib ja ma ei lähe siit kusagile, aga see ei saa olema viimane asi, mida ma teen. Äkki see on üks lisateema, millest ma siin blogis rohkem räägin, et mis erinevaid asju ma mõtlen ja katsetan, et midagi vinget luua/ära teha.

PS! Paljud teist kuulsid, et ma tegin Mallukale laulu sünnipäevaks. Kuna ta sõbrannad tegid talle üllatuse, siis ma mõtlesin, et ühineks. Mulle väga meeldis, kui ta siin mõni kuu tagasi enda üle nalja heitis, kuidas erinevate tegevuste kohta võiks juba öelda, et „Mallukat tegema“, siis otsustasingi selle väiksesse laulu panna. Sai selline väike sünnipäevaröst sellest laulust. Röstimine tähendab siis kellegi üle musta huumori tegemine. Otsisin youtubest ühe tausta, mis kõnetas ja natuke aju ragistamist ja valmis saigi. Nüüd tagantjärgi on nii palju asju, mida ma oleks sõnades teistmoodi teinud, aga sai, mis sai. Kvaliteet on kehv, sest ma reaalselt panin arvutis diktofoni äpi tööle ja lasin sinna kõlarist muusikat ja laulsin. Paljud teist on küsinud ka, et kus seda kuulata saab? Äkki Mallukas ise jagab, ma ei tea. Ma võin küsida ta käest. Ning ei! Laulukirjutaja karjääri ma ka ei kaalu.