Me arvame, et me mängime lastega, aga tegelikult…

Kui mulle tehti ettepanek osaleda TAI projektis „Lase lapsel juhtida“, mis seisneb siis selles, et mängi lapsega iga päev 10 minutit ning lase tal juhtida, siis ma mõtlesin, et küll on ikka veider projekt välja mõeldud, sest 10 minutit päevas lapsega mängida on ilmselgelt vähe. Ma mängin iga päev vähemalt paar tundi! Kuid mida rohkem ma sellesse süvenesin, seda rohkem jõudis mulle pärale, et ma tegelen siin suuremat sorti enesepettusega ja ma olen selles nii hea, et ma reaalselt uskusingi, et ma lastega nii palju mängin.

Kui ma hakkasin analüüsima, et kui palju ma reaalselt mängin koos nendega nende mänge, mis ei ole magamaminekueelne müramine, niisama aja veetmine, lihtsalt jutustamine, siis terve möödunud nädala jooksul mängisin ma lastega vaid kahel korral – üks kord lauamängu ja teisel korral panime LEGOt kokku. Ehk ajaliselt mitu tundi, kuid ainult kahel korral terve nädala peale. Samuti ei saanud lapsed kummaski mängus ise juhtida, vaid mina seadsin tempo ning mängud reeglid. Laste püüded reegleid endale sobivaks muuta ei läinud läbi.

Seega, kui ma mõtlesin, et kellele selline veider kampaania on suunatud, siis just mulle ongi suunatud. Kampaania sisuks on, et isegi 10 minutit lapsega mängimist päevas annab lapsele enesekindlust ja tõstab ta enesehinnangut ning on suure positiivse mõjuga teie omavahelisele suhtele eesolevas elus. Ja ma näen ka nüüd järele mõeldes, kuidas see tõsi on. Kui sa mängid lapsega ja lased tal juhtida, siis ei sea sina ennast kõrgemale, keda peab kuulama, vaid ka tema saab õppida uusi rolle ja näha sind teise külje pealt.

Kuid selleks, et see vaid ilusaks teooriaks ei jääks, tegin algust kohe ja hoolimata õuesolevast 20 külmakraadist läksime Vennasega kahekesi õue. Juba see teadmine, et õue läheme vaid meie kahekesi, ajas poisil silmad märjaks. Ma tean, et mul on veel palju ennast parandada, et leida igale lapsele eraldi aega, sest peamiselt teeme me kõike koos. Kuramus ma ei leia Esileedilegi aega. Mul on nii palju õigustusi, miks praegu ei saa, sest mul on kogu aeg nii kiire… ometi olen ma viimase paari nädalaga pea kuus The Office hooaega läbi vaadanud. Peamiselt teen ma seda prokastieerimiseks, ehk teen mida iganes, et ma jumala eest ei peaks tegema seda, mida ma peaks. Kuid sarja vaatamise asemel, võiksin ma selle pühendada lastele, sest nad võtavad mind alati mängu. Nad pole kunagi kordagi öelnud, et „issi, sina ei tohi mängu tulla!“. Vastupidi – iga kord kui ma olen soovi avaldanud, lähevad nad silmnähtavalt õhinasse, sest „ISSI TULEB JU MÄNGU!“ Ühelt poolt olen ma meelitatud, et mu kaasalöömine neile nii palju rõõmu pakub. Teisalt näitab see valusalt kätte, et see ei ole nii igapäevane asi, nagu mulle meeldis endale ette kujutada.

Õhtupoolikul olin aga Piiga päralt ja küsisin, et mida tema minuga mängida tahab? Kuna me olime alles hiljuti endale saanud uued näovärvid, siis just nendega ta mängida sooviski ning tema valituks sai ilusalong, kus tema töötab siis grimeerijana. Ta ei olnud selle sõnaga tuttav ja teatas lihtsalt, et ta teeb mind ilusaks. Saate pildi järgi ise otsustada, kas mu uus näomaaling kaunistab mind või mitte. Selle aja jooksul, kus ta mind jõulukaunistuseks maalis, sain ma tunda, kuidas iga julgustav sõna talle korda läheb ja ka see ebatavaline olukord, kus tema saab juhtida, andiski talle julgust ja enesekindlust, sest kui laps valib mängu ja on olukorra peremees, siis ei saa ta ka midagi valesti teha – ta ise ju valib teha, mida iganes ta soovib.

Lapsega ajaveetmine on üks asi, lapsega mängimine ja seda selliselt, et tema juhib, on hoopis midagi muud. Selliselt kasvatad sa seda sidet viisil, et see kuidagi teisiti võimalik pole. Ma arvan, et see on hea projekt, millega kaasa minna, sest sel puuduvad negatiivsed küljed. Tarkvanem.ee lehel on palju inspiratsiooni ja ideid. Soovitan sealt läbi astuda ja lugeda. Minu plaaniks on ka nüüd terve nädala jagada ka kõigi teiega, kuidas ma iga päev oma lastele 10 minutit mängimiseks eraldan ja nii, et nemad juhivad mängu ning mina lähen nende mängu, tegema seda, mida nemad soovivad. Harjumatu olukord meile mõlemile. Kes käpp on?

Kommentaarid

“Me arvame, et me mängime lastega, aga tegelikult…” on saanud ühe vastuse

  1. anna puhh ütleb:

    mina!
    kuigi .. ma mängi taga arvutimänge, just neid, mida tema tahab. aga noh…

    p.s. prokastieerimiseks 🙂

Vasta anna puhh-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Päevaküsimus

Noh, nüüd saad aru, miks ma habeme kasvatasin?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Asi puudutab mind ja Esileedit

    Eks me oleks pidanud ette hoiatama, või vihjeidki andma, aga usun, et need, kes on siin aastaid olnud, vast teavad isegi, kuhu see jutt viib. Ma räägiks lühidalt,…

  • Kui ma peaksin uuesti abielluma…

    Kui ma palusin soovitada paiku, kuhu me võiks sel suvel veel perega suvitama jõuda, siis te olite väga abivalmid nagu alati. Palun olge järgmisel aastal ka, sest nii…

  • Kas Lottemaa on kõvasti alla käinud?

    Postitus valmis koos Lottemaaga Kui ma väike olin, asus Tartus laululava juures lõbustuspark. See oli mu lemmik paik linnas ja ma oleksin võinud seal päevi aega veeta. Kuid…