Kas see, mida ma kirjutan, on 100% tõde?

Mul paluti kirjutada üks postitus. Räägiksin blogimisest ja miks ma seda teen. Selline üldine jutt. Kui see valmis sai ja ma selle ära saatsin, sain ma vastuseks, et mis tõsise mehe jutu ma nüüd neile saatsin? Kus Henry on? Kus on Henry tugev karakter ja terav huumorimeel?

Ja ma tean, et mul on see probleem, et kui ma kirjutan kusagile teise keskkonda, siis ma tuunin ennast neist kirjutistest välja. Ma eeldan, et keegi mind nagunii seal ei tea ja selle asemel, et jääda selle juurde, miks inimesed mu postitusi loevad, lõikan ma kõik minuliku välja ja annan sellise rafineeritud postituse. Kus on ehk paar sellist nalja kohta, aga eelkõige mõtisklus ja igavikulised küsimused. Igal juhul kirjutasin ma täiesti uue postituse ja et seeesimene postitus päris prügikasti ei läheks, siis äkki on keegi teist uus lugeja ja ei tea minust suurt midagi. Jagan siis tagasi lükatud postitust, mis räägib natuke, kes ma olen ja kust ma tulen. Meeldiv sinuga tutvuda!

Kui keegi oleks mulle kümme aastat tagasi öelnud, et minust saab blogija, oleks ma ta välja naernud. Ja siis ma hakkasin. Kui ma olin mõned aastad enda mõtteid kirja pannud ja inimeste meelt lahutanud, sain ma aru, et see on tore väljund, kuidas auru välja lasta ja pool-naljakaid nalju teha. Kui keegi oleks siis öelnud, et sellest saab minu põhitegevus, oleks ma teda taas napakaks pidanud. Ja nüüd see on. Tänaseks on blogimine ja tuhandete jälgijatega igapäevane suhtlemine minu põhitegevus ja peamine sissetulekuallikas.

Eks üks põhjuseid, miks mu jälgijaskond nii kiiresti kasvas, oli see, et ma kirjutasin ebatraditsioonilisel teemal – lastest. Jah, lasteblogisid oli ja on internet triiki täis. Kuid pea kõik need on ühelt poolt vaadatuna. Kõik need räägivad, mida ema kogeb. Nüüd tuli mingi mees metsast, kes ei tea isadusest mitte kui midagi ning ei häbene seda ka välja näidata ja kirjutab sellest, kuidas te igapäevaselt lapsekasvatamises midagi uut õpib ja valusaid õppetunde saab.

Nii oluline oli leida enda nišš, sest ühelgi muul põhjusel ei peaks ma nii populaarne olema. Ma ei ole klassikaliselt ilus mees. Isegi mitteklassikaliselt pead sa väga pingutama, et minus midagi külgetõmbavat leida. Ei ole mul erilisi andeid ja ei tea ma ka millestki eriti palju. Laulda oskan ka nii palju, et kui mind segakoori tagumisse ritta teiste häälte varju peita, siis kannatab küll. Ainus, mis mul enda meelest alati enam-vähem hästi välja on tulnud, on olnud sõnade ritta seadmine.

Põhjus, miks ma otsustasin enda kogemusi isana kirja panema hakata, oli ühelt poolt inimeste lõputud küsimused isaks olemise kohta ja teisalt tean ma väga hästi, et kui ma asju kirja ei pane, ega mulle siis meelde ei jää. Oligi võimalus teha kaks ühes – rääkida inimestele, kuidas meil see laste elus hoidmine välja kukub ja kirjutada kõik tähtsam üles, et oleks meeles, mis kogetud sai. Kui mulle algselt ettepanek tehti, et kirjutada isadusest, oli mu vastus kindel ei! Keda see teema huvitab? Kuidas sellest üldse kirjutada saab selliselt, et inimesed tahaksid seda lugeda? Kuidas ma küll eksisin. Inimesed neelasid mu postitusi ja neile ei saanud neist kuidagi küllalt. Neid avaldati suisa suure portaali esimeste uudiste seas, sest kui ilmus Henry blogi, oli see kindel klikimagnet.

Kuid nii nagu iga asjaga, kõik kaotab ühel hetkel enda uudsuse ja ühel hetkel ei kirjutanud ma ka enam sellele suurele portaalile. Täna kirjutan ma taas enda blogis, suhtlen enda jälgijatega Facebookis ja üritan kuidagi sobituda ka Instagrami maailma, mis mulle kuidagi koduseks ei taha saada. Kui blogis ma kirjutan peamiselt kogemustest ja toimetustest, siis sotsiaalmeedia saab enda õlule meie pisikesed hetked, mis meil igapäevaselt juhtuvad.

Ma olen ammu mõistnud, et head ideed on nagu seened – sa leiad neid kohtadest, kus teised seda ei tee. Kui sa suudad elu pausile panna neil hetkedel, kus teised täis kiirusega edasi kihutavad, avastad sa momente, mida kogevad kõik, aga mitte keegi ei märka. Näiteks kõige naljakamad juhtumid lastega toimuvad siis, kui vanem endast välja läheb. Ma taipasin ammu, et kui laps suudab minus mingi tugeva emotsiooni esile kutsuda, siis selle asemel, et sellega täie auruga kaasa minna, tuleb seisatada ja mõista, mis just juhtus. Ja neid olukordi juhtub kõigiga, aga kuna inimesed on neil hetkedel sedavõrd enda emotsionaalses mullis kinni, ei märgata selle olukorra ilu. Mina püüan märgata ja need postitused sotsiaalmeedias, saavad väga suurt vastukaja. Need avavad inimeste endi loovused ja mõtted ning ühel hetkel ei ole seal ainult minu paarisajatäheline säuts, vaid rohkete kommentaaridega eluline päevik. Kuigi on minu suhtluses jälgijatega suures osas huumor, siis tegemist ei ole naljablogiga. Sageli saab tõsiseid teemasid lahatud palju paremini, kui sa sinna paar nalja peidad, et inimesed avaneksid ja tõsine teema ei tunduks liiga tõsine, et sellest rääkida.

Ja ma võin öelda, et ma naudin meie pere tegemiste kajastamist. Loomulikult on mul filter, mis peaks jääma privaatseks ning millest pasundada, millest ma olen suutnud päris hästi kinni hoida. Kui sageli muretsetakse, et laste kasutamine sotsiaalmeeidas võib olla teatud riskiga tegevus, siis ma mõistan seda täielikult ning ma valin pilte ja tekste, mida ma avalikku ruumi paiskan.

Kas see, mida ma kirjutan, on 100% tõde? Absoluutselt! Loomulikult ütleksid mu lapsed ja abikaasa, et see nii ei ole. Kuid mina olen kirjutaja ja mina olen blogi boss ja oluline ei olegi, kuidas teised inimesed olukordi tajuvad, vaid kuidas mina neid näen. Kui mina näen miskit rõõmustavat, mis abikaasa kurvaks teeb, siis on see rõõmustav. Sellepärast ei kasuta ma blogis ka enda pereliikmete päris nimesid, kuna minu kajastus ei ole selline, kuidas nemad elu kogevad, vaid minu nägemus asjadest ning poleks aus ka minu emotsioone ja kuvandit neile peale suruda. Küll võin ma väljamõeldud nimedega karakteritest rääkida just nii nagu ise soovin!

Elu jäädvustamine on lahe. Olgu väljundiks kas blogi, videod või pildid. Mina hindan huumorit ja püüan seda leida igas päevas. Asjad, mis meid esialgu vihale ja närvi ajavad on pea alati ülinaljakad, kui me lihtsalt suudame enda negatiivsetel emotsioonidel minna lasta ja näha seda hetke enda eheduses. Ja kui te ise ei suuda seda näha, siis tulge ja jälgige minu tegemisi blogis ja sotsiaalmeedias! Päriselt ka oled väga oodatud!

Kommentaarid

“Kas see, mida ma kirjutan, on 100% tõde?” on saanud 2 vastust

  1. Andra ütleb:

    Aga kus on reklaamid ?

    • amht ütleb:

      ma väga vabandan 😀 ja sa oled uskumatult armas. Nüüd peaks tagasi olema

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päeva küsimus

Oled sel alanud talvel ka ise liugu lasknud?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid