Öösel võiks ikka magada, eks ole

21.09.2021

Ma pean hakkama varem magama minema! Liiga tihti avastan ma silmad krillis mingis nõiaringis ja vaatan kella ning laste äratuseni on mingi neli tundi veel jäänud.

Paar päeva tagasi avastasin, et tiktokis saab vaadata lisaks ka inimeste live-sessioone ja see on ikka nii vinge, kuhu maailm jõudnud on, kus sa võid oma voodis vedeledes rääkida punasilmse albiinoga Kentuckyst. Ta oli poolpime nagu albiinodel paraku sageli juhtub olema. Ma ei mäleta enam, mis ta haiguse nimetus oli, aga jah… mul on neli tundi magada, aga mina istun siin ja vestlen suvakaga, keda ma mitte kunagi enam uuesti ei näe. Tema mind ka mitte… sest noh.. pime. (See oli pimeda nali ja mul on see lubatud, sest Esileedi õepoeg on pime ja ta on mu pimeda naljad heaks kiitnud.)

Ja kui sa ei viitsi enam temaga rääkida, siis lihtsalt libistad sõrme üle ekraani ja su ekraanile tuleb uus jutustaja, kes on enamjaolt kas hambutu redneck või mõni teine asotsiaalse omadusega inimene, kellega sa tavaelus arvatavasti kunagi ei kohtuks ning sellepärast oligi see minu jaoks nii põnev. Mida kaugemal sa „normaalsusest“ oled, seda rohkem on sul seal äpis jälgijaid. Hommikul oli muidugi unisena kass peal, et oli mul vaja sellise mõttetuse peale nii palju unetunde kulutada ja see öine võõrates livedes passimine näib tagantjärgi NIIII mõttetu tegevusena. Ometi eelmisel ööl olin ma sellest lummatud.

Kuid poole ööni üleval passimine on lihtsalt halb mõte. Ok, tervisest ma ei hakka rääkima. Loomulikult vajab keha öösel puhkust ja ka kaalukaotuseks on puhkus vajalik. Esileedi on üldse kindel, et kui ma ühegi öö kaheksa tundi ära magaks, võiks ma järgmisel päeval lavale muskleid näitama minna. Nii veendunud on ta, et minu ülekaal on väheste unetundidega seotud.

Kuid ma räägin, et kui me oleme ärkvel, siis mingil hetkel läheb sisse autopiloot ja sa hakkad tegemagi asju, mille pärast sa hommikul ennast kirud. Äkki sellepärast toimuvadki peod öösiti, sest päeval ei teeks sa kunagi selliseid valikuid- ei veaks seda meest/naist endaga sauna? Kui siis sauna taha ja jätakski ta sinna.

Kas ma oleks päeval tunde igast veidrikke tiktokis vahtinud? Ei! Ainus aeg, kui ma päevasel ajal end aeg-ajalt selles absurdses äpis leian, on tualetis kui mul mõni raamat just läbi on loetud. See sai juhtuda vaid öösel.

Öösel vaikuses hakkan ma kuulma hääli enda peas. Hiljuti oli mingi uudis, kus keegi üritas olla 24 tundi maailma kõige vaiksemas ruumis. Sellises, kus ei ole mitte väiksematki heli. Umbes esimese poole minuti jooksul hakkad ruumis kuulma helisid, mida iseenda kõrvad tekitavad. Kahekümne minuti jooksul hakkad kuulma põlvedest ja küünarnukkidest kontide kokkupuutumisel tekkivaid helisid. Kui oled ruumis üle poole tunni, hakkad kuulma südamelööke ning kui oled hea kuulmisega, siis ka kopsude tekitatavaid helisid.

Miks ma tean seda? Öö on ju – oli vaja seda ülitähtsat asja googeldada. Igatahes tüüp üritas olla seal 24 tundi, aga tegelikkuses oli paari tunniga juba hulluksminemise ääre peal. Ja kui sul on kolm last, kes kõik magavad, siis tundub vahel mulle, et ma olengi selles ruumis sees, sest kontrast rõkkava ja kisendava kolmiku ja vaikuse vahel on hullumeelne.

Ja hääled mu peas on vaikuse kõrval ainuke, mida ma kuulen. Ok, mu kirjeldus on justkui ma kirjeldaksin hullu, keda juhivad hääled peas. Võib-olla oleks siis õigem öelda, et mõtted on öösiti valjemad, kui muud infomüra segamas ei ole ja siis tundubki iga pähe karanud mõte justkui hea ideena, sest pole mingit segajat, mis selle summutaks.

Kui ma õigel ajal magama läheks, jääks raha ka rohkem alles. Netipoodidest tellin ma ka ju ainult ööpimeduse ajal. Päeval on muudki teha. Hetk tagasi sattusin ei tea kuidas Egmonti lehele ja tegin Miki Hiire aasta tellimuse ära. Lihtsalt. Sest mina kasvasin sellega üles ja fännasin seda ning usun, et mu lapsed ka. Meie sõbranna laps õppis selle eesmärgiga lugemisegi ära, et saaks ise koomiksitest aru. Kas ma oleks seda päeval teinud? Ma oleks selle peale vast mõelnud, aga mitte kunagi teinud, kuni Esileedi või lapsed ise seda minu käest palunuks.

Ainuke tajutav pluss hilisel ärkvelolekul on see, et oma parimad postitused olen ma kirjutanud sügavatel öötundidel. Siis, kui ma juba unega võitlen ja end iga paari minuti tagant silmad kinni klaviatuurile ilastamas avastan. Seega, ühelt poolt ma peaks kindlasti lõpetama, sest see on halb nii tervisele, rahakotile kui tervele mõistusele, aga teiselt poolt on loovus avatud, kui ma kuulen, kuidas kondid mu põlvedes kokku puutuvad.