Õhtupoolik, kui kõik pekki läks – a mida henry teeb?

Õhtupoolik, kui kõik pekki läks

6.09 2021

Ma räägin teile ühest eriti nõmedast õhtust ja postituse lõpuosas teen ma ka reklaami ühele heale asjale, mis peagi algab.

***

Möödunud nädalal kostus alumiselt korruselt ärritunud Esileedi hääl: „Henry! Palun tule kohe alla!“ Uhh, see ei kõla üldse paljulubavalt. Minu peast käis läbi miljon mõtet, et kas ma olen midagi lubanud ja seda mitte täitnud ja nüüd on selle tagajärjel mingi muu jama juhtunud. Mitte miski peale selle köögisoleva põrandalipi ei meenunud ja see ometi Esileedit nii endast välja ei aja… va teatud ajal kuus, aga tal just oli ju see.. või ei olnud?

„Palun tule alla!!“ kostus uuesti ja veel pahasemalt kui enne.

Vaikselt astusin ma mööda treppi alla poole ja nägin, kuidas Esileedi närviliselt koridori ja köögi vahel sahmib ja midagi korraldab.

„Sügavkülm on end TAAS välja lülitanud ja kõik toit on üles sulanud ja me peame selle kõik välja viskama, mida me kohe ära ei tarvita!“

Oh! Jumal tänatud, et see ei ole minu süü. Kergendus. Kuid siis taipasin, et katki ei ole mitte meie väike sügavkülm, vaid see kuramuse kahemeetrine BEKO, mis viie aasta jooksul juba oma neljandat korda end lihtsalt lambist välja lülitab. See tähendas, et sadade eurode eest toitu minema. Kes tunneb mind, see teab, et ma ei ole heas kohas, kui ma pean toitu minema viskama. Kindlasti mingi lapsepõlvetrauma, aga kui laual on ahjust tulnud soe ja aurav leib ning vana hallituselõhnaline leib, millel hallitust veel küljes pole, siis ma valin just selle… sest muidu peame me selle välja viskama. Ja nüüd on pakendite viisi toite, mille taaskülmutamise eest hoiatavad kõik raamatud maailmas.

„Ma ei taha seda vastikut sööki“ kostus järsku köögis. Noorsand, kelle kõht taas liiga tühi oli, korraldas skandaali, sest seda ta teeb, kui ta unustab süüa või meie talle süüa anda. Nüüd ta istus seal  valmis pandud taldriku taga ja karjus läbi nutu, kuidas see toit on kohutav, mida meie teda sööma sunnime.

„Sa just paar nädalat tagasi sõid seda ja kiitsid ju!“

„VASTIK! Ma tahan midagi muud! Ma tahan kiirnuudleid!“

„Sa ei saa mingeid kiirnuudleid! Kui sul on kõht tühi, siis sa sööd seda, mida on!“

„MA TAHAN KIIRNUUDLEID! LOLL OLED!“

„ESITEKS SA EI RÄÄGI MINUGA NII! JA TEISEKS SA EI SAA MINGEID KIIRNUUDLEID! ME TEGIME TEILE TOIDU VALMIS JA TE SÖÖTE SEDA JA KUI EI SOOVI, SIIS JÄRGMINE SÖÖK ON HOMMIKUL!“

„Issi, aga mina söön ilusti, onju!“ hõikas Piiga armsalt vahele.

„PALUN, ÄRA SEGA VAHELE!“

„Palun vabandust“ teatas Piiga nukralt ja sõi edasi.

„KIIIIIRNUUUDLEIIIDDD!“

Tundsin, kuidas veri läks pähe, kuidas mul sõnad hakkasid otsa saama ja mõtlemine hägustus. Kõige pealt see kuradima külmkapp, siis see prügikast, mis ligaseks läinud liha ja juurvilju endasse neelas ja nüüd Noorsandi kisa ja austamatus.

Vihaselt astusin ma otsustavalt Noorsandi suunas, vaatasin kurja pilguga talle otsa ja sisistasin läbi hammaste:

„Hakka parem heaga sööma!“

Hirmunult tõmbus Noorsand tagasi ja tegi liigutuse nagu ta kardaks, et keegi teda kohe löömas on. Ometi pole me mitte kunagi ühegi lapse vastu kätt tõstnud. Seal ma seisin, täiesti endast väljas, karjumas lapse peale, kelle puhul ma ju tean täiesti selgelt, kuidas seda probleemi tegelikult lahendada… mille me ise tekitasime. Me ju teame, kui emotsionaalseks ta muutub, kui tal kõht tühjaks läheb.

Mida ma ometi teen? Astusin sammu eemale, toetasin end diivani ääre vastu, hingasin sügavalt ja tundsin, kuidas mõtted tagasi paigale asetumas olid. Ma mõistsin, mis oli tegelikult see, mis mind endast välja ajas. Ma teadsin, mida ma tegema pean. Ma teadsin, kuidas olukorda rahustada… aga ma läksin lihtsalt kaasa emotsioonidega, mis on alati kõige lihtsam tee.. ja kõige hävitavam. Nii sulle kui ka kõigile sind ümbritsevatele. Hävitav ka suhtele lapsega.

„Palun vabandust poja, et ma endast välja läksin. Meil on lihtsalt mure külmkapiga ja palju toitu läks raisku. Kas sa oled nõus, et sa võtad kaks väikest ampsu oma toidust ja kui see sulle üldse ei maitse, siis leiame midagi, mis sulle väga maitseb?“

„Aitäh issi. Ma armastan sind ja sa ei ole loll“ ütles ta ja võttis kaks väikest ampsu, naeratas ja jätkas söömist.

„Mina sind ka ja ma luban, et me jälgime rohkem su söögiaegu, et sa saaks süüa siis, kui su kõht tühjaks läheb. Ja palun vabandust Piiga. Sa ei sega vahele. Issi ei tulnud lihtsalt enda emotsioonidega toime. Teie ei teinud midagi valesti.“

„Aitäh issi. Ma armastan sind ja mina arvan ka, et sa ei ole loll!“ teatas Piiga, kelle jaoks on Noorsand suurim eeskuju ja kordab pea kõike, mida suurem vend ees teeb või ütleb.

Esileedi ütleb, et minu vihastamine on lastele väga hirmutav, sest seda juhtub väga harva. Tõepoolest, ma ei lähe väga endast välja, aga vahel juhtub ikka miski elus, mis sind raputab ja siis juhtub midagi veel ning sellisel hetkel on enesekontroll väga keeruline ülesanne. Laps üksi ei suuda mind pea kunagi endast välja ajada, sest sellega oskan ma toime tulla. Alati peab seal olema midagi enamat- mingi muu stress, millega ma tegelda jõudnud pole.

Kuid see, et ma suudan 99% ajast rahulikuks jääda, pole alati nii olnud. Ma oskan olla täna palju tasakaalukam ja ma annan suure tänu selle eest nii läbitud perekoolile, kui Tanel Jäppineni Rahuliku Vanemluse koolitusele, mis annavad kätte reaalsed abinõud, kuidas neis kriitilistes hetkedes toime tulla ning kuidas ehitada oma suhet lapsega positiivses rütmis ja Tanel paluski, et äkki ma räägiks teile, et tema uus kursus on algamas ja selle sissejuhatav osa on täiesti tasuta. See on nimega: SUUR 7-päevane väljakutse lapsevanema süütenööri pikendamiseks“ ja see algab 30. septembril. Ma olen veendunud, et kui ma ei oleks end koolitusele kirja pannud, oleks mul lastega, kes kogu aeg piire kompavad, pidev võimuvõitlus.

7-päevasest väljakutsest osavõtt ei maksa mitte midagi. Ma väga väga soovitan kõikidele vanematele, sest mina näen, kui palju see eelmise aasta (pikk) koolitus mulle juurde on andnud, et mõista, kuidas konflikte lapsega lahendada ja kuidas suhe lapsega oleks usaldavam ning seeläbi ka lähedus suurem. Ma taban ikka ennast aeg-ajalt, et ma olen millegipärast endast väljas, kuid selle asemel, et sellesse jaburasse seisu kinni jääda, või püüda see viha lihtsalt endas maha suruda, on olemas tehnikaid, kuidas jääks lambad terveks ja hunt söönuks.

Kui sa tunned, et sa ei suuda rahulikuks jääda, või sa ei ole sageli lapsega samal sagedusel, või olete tülides nö vastasleeris, siis vähim, mis sa teha saad, et olukorda parandada püüda, on läbida see tasuta 7-päevane kursus. Sa saad end kirja panna SIIN(LINK). Mine vaata ka lehelolevat 2-minutilist tutvustavat videot.

Tasuta väljakutsele järgneb tasuline ja pikem koolitus, kuid selleks, et mõista, kas sa soovid sel osaleda, tee see väljakutse läbi ning hinda ise, kui suur kasu sul sellest on/olla võib. Registreeru ära ja täna mind hiljem. Registreeru SIIN.

Eelmine postitus Järgmine postitus

3 kommentaari

  • Sirly

    06.09.2021 at 11:30

    Ma kukuks jalapealt kui mulle laps nii ütleks. Olgu see kõht kui tühi tahes, nii lihtsalt meie majas ei räägita.
    Respect Sulle, et vabandasid ja armas, et laps sellele samaga vastas 🙂

  • Tiiu Mõtt

    07.09.2021 at 19:20

    oh, te olete kõik nii armsad, tervitu suurtele ja väikestele kaakidele ning erirespeckt Esileedile, kes selle kamariljaga hakkama peab saama 🙂

  • Ahven

    19.09.2021 at 11:02

    Tore, nüüd saate kõik oma PEKKIDEST kiiremini lahti. Ja kui minu laps lubaks endale sellist käitumist, oleks ta sääred üsna triibulised ja selline sõnakasutus jääks viimaseks korraks. Mis lumehelbekesi te kasvatate!

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga