Auto, mis toob minus välja mässaja ja Esileedis peidus olnud mutikese

Postitus valmis tänu Toyotale

Mis on minu jaoks auto juures kõige tähtsam? Noh, alustuseks võiks ma sinna ära mahtuda. Mäletan, et paar aastat tagasi saime me kasko juhtumi tõttu asendusauto ja see oli nii väike ning madal, et kui te olete näinud Politseiakadeemias seda osa, kus see suur must politseinik kisub esiistme välja ja istub tagumisele istmele, et normaalselt ära mahtuda. No ma tundsin sama. Iste jäi alles, aga mu eneseväärikus mitte, kui ma iga kord seal sisse-välja pugesin.

Saime suveks kasutada Toyota Highlanderi ja see on minu jaoks ehitatud. Roolis olles on ruumi rohkelt ja kui ma arvasin, et meie auto on mõnus, sest sa istud kõrgemal, siis Highlanderis oled sa veel kõrgemal ja sa näed kõike, mis umbes sinu toimub. Kuid kui minul suure mehena on roolis piisavalt ruumi, siis kuidas on lood selle tegelasega, kes mu selja taga istub? Minu selja taga istub tavaliselt Vennas oma turvatooliga. Ka temal on palju ruumi, sest nii nagu esiiste, nii saab ka tagaistmega edasi-tagasi sõita ja seljatuge tõsta/langetada. See auto on suur ja kõigil, kes sees, on rohkelt ruumi. Oluline on ära märkida ehk ka seda, et teise ritta kolme tooli kõrvuti me ära ei mahutanud. Seega on meie sõitmine lahendatud nii, et me Esileediga ees, kaks last teises reas ja kolmas kolmandas. Kolmandasse ritta pääsemine on tehtud mugavaks, sest teise rea tool liigub päris palju ette.

Pagasiruumi suurust ei maksa mainidagi, sest kui kolmas rida istmeid all on, võib seal mõne tagasihoidlikuma disko ära mahutatud saada.  Absoluutselt kõik kotid, mis meil trippidel kaasa on tarvis võtta olnud, on sinna lahedalt end mahutanud. Kui kolmas rida istmeid üleval on, ka siis on ruumi asju ära panna mõõdukalt. Kõik poekotid saavad pandud, pluss paar Piiga kaisukat ka loomulikult. Ükskord sõitsime kodust välja nii, et kõik kaisuloomad ununesid koju. Pidime oma 10km tagasi sõitma, et mõni õnnetu ükssarvik või tohutute punnis silmadega panda kaasa haarata (need veidrad kaisukad, mida tanklates müüakse). Laste lemmikosa pagasiruumist on see, et luuk sulgub elektriliselt, mis tähendab, et nad ronivad pagassi, vajutavad nupule ja hüppavad sealt viimasel hetkel välja. Väike närvikõdi pole kunagi kellelegi liiga teinud.

Kütusekulu on vist olnud meeldivaim osa sellest kogemusest. Armatuurlaual näeb tahhomeetrit, mis on jaotatud kolmeks osaks. Esimene kolmandik on sinine, ehk elektrijõul töötav. Kui pöörded üles lähevad, liigub seier järgmisena rohelisele kolmandikule, ehk ökosõidu alale ja kui edasi, siis on tavaline kütusekulu ala. See on täielik hasart, et püüda hoida seierit võimalikult palju kahel esimesel alal. See tähendab, et suured kiirendamised ja kihutamised jäävad ära ning sa võid naeratada võidurõõmsalt kui tanklatest mööda tuiskad, sest sinna pole sul asja nii pea. Kuid kui seier liigub sinna viimasesse alasse, kus tuleb mootorivõimsus eriti esile, siis see on sõltuvustekitav – see mootori hääl, mis kostub ja see kergus, millega ta maanteel eesolevast autost mööda läheb. Kuigi on nii ahvatlev auto ökonoomsust ja hübriidmootorit ära kasutada, siis no kurat, tõeline sõidumõnu on ka midagi väärt. Esileedi minuga ei nõustu ja laseb rahulikult oma sinisel ja rohelisel alal. Ta ütles, et ta ei suuda selle autoga lihtsalt kiirendada, sest siis liigub ta ökosõidust välja. Kui minus kisub see võimas mootor välja väikese mässaja, siis Esileedi on kaduma läinud mutike, kes maanteel 75 km/h sõidab, sest ökoga kiirendades jõuab sajani ei-tea-kuna. Ta võiks veel tooliga ka roolile võimalikult lähedale end nihutada ja kaugtuled peale unustada.

Kuid kas see on edev auto? See on üliedev auto. Kui mu kõrvaltküla naabrinaine mind selle roolis nägi ja me paar sõna autoakendest vahetasime, siis teatas ta, et ma nägevat selle autoga eriti rikas välja. Välimus välimuseks, mulle meeldib eriti see vaiksus, millega auto väikesel kiirusel liigub. Tartus on paar õueala kohta, kus teed tuleb jagada jalakäijatega. Kui ma oma diiselautoga seal sõidan, on seda kaugelt kuulda ja turule kiirustavad mutikesed võtavad varakult tee äärde. Jalakäija kiirusel sõites kasutab Highlanderi hübriidmootor elektrimootorit, ehk auto on täiesti hääletu. Ma tean, et see on alguse asi, aga ma ei ole veel sellest ära tüdinenud, kui jalakäijad ootamatult avastavad, et neist meetri kaugusel sõidab täiesti hääletu auto. Midagi on selles ehmunud näos ja ootamatusest puruks kukkunud piimapakis, millest ma kuidagi ära ei tüdine. Tagurdades teeb auto spetsiifilist kõminat, et ümbritsevatele ohust märku anda. Ju on vajalik lisa, kuigi auto esi-, taga- ja küljekaamerad on ise nii teravad ja kvaliteetsed ning andurid teevad laitmatut tööd, et ülevaade ümbritsevast on väga hea.

Minu käest küsiti, kas Highlanderi näol on tegemist maasturiga, millega tahaks mülgastesse rallima minna, või pigem linnaautoga, millega lapsi lasteaeda viia. See auto tundub seest poolt nii luksuslik – mugavad mäludega nahkistmed, kvaliteetne plastik armatuuril, suured aknad, hea nähtavus, katuseluugiga panoraamkatus, telekasuurune LCD juhtpaneel – no ei karju, et tegemist võiks olla metsamehe unistusega. Usun, et ta saaks seal kenasti hakkama, kuid siis kiiresti linna tagasi esimesse pesulasse, et värvuse ilus pruunikas läige tagasi päevavalgele tuua.

Praegu, olles kuu aega sellega sõitnud, pean ma ikka veel tunnistama, et see on kõige parem auto, millega ma kunagi sõitnud olen ja kui koostöö lõppedes me selle tagastama peame, siis me arvasime Esileediga, et esimesed paar päeva me nutame natuke. Sõidame kuu aega veel ja eks ma jagan tekkinud mõtteid ka teise kuu möödudes.

Kommentaarid

“Auto, mis toob minus välja mässaja ja Esileedis peidus olnud mutikese” on saanud 2 vastust

  1. Katri ütleb:

    Tagurduskaamerad on head asjad jah. Mul seni pole, pole väga vajadust tundnud, aga vot sel suvel (pärast pea 20 a roolis) tagurdasin otsa mehe bussile (ta oli selle ootamatult teise kohta parkinud) ning kardan kohe oma suurt kivi, mis ma kenasti teeotsa ise oma enese soovil paigaldada lasin…. Kui sinna lumi peale langeb veel, siis ma ei tea, mis saab.
    Kivi ise sai sinna paigutatud sp, et süvendasime seal olnud kraavi, esmalt arvasin, et kivi aitab mul kraavi meeles pidada….. 😀

    Mingil veidral põhjusel pole Toyota minuga ikka veel ühendust võtnud, et mulle ka Highlanderit kuuks (või aastaks) kasutada pakkuda…. Ma ei tea, kas nad pole kursis siis, et mul on august täis planeeritud mõisapuhkust Põhja-Eestis, tüüpilist puhkust Saaremaal (mis hõlmab kimamist ühe sugulase juurest teise juurde), metsas seenelkäimist (ja vot siin ma küll tagasihoidlik mutike pole, kohe kahju hakkab mu sedaanist, kes jälle selle seeneotsimise aja peab üle elama!), ahjaa, ja kärukonks sel elukal ikka on? Mul on vaja vanast elukohast uude paar kärutäit aiandust veel vedada…. (käru on mul omal olemas). Kui väga vaja, võiksin oma kaameral ka tolmu maha pühkida ja dokumenteerida meie hullumeelse augustikuu… Mul oleks palju lihtsam seda Higlanderit mehele “maha müüa”, kui ta ise näeks, kui äge see masin on. Tema nägi ainult hinda ja teatas selle peale, et ei, buss on mõistlikum (see ka Toyota, nii et juba ainuüksi sp võiks ju meile meelehead teha, kui me nagunii Toyota valime…… :D).

    Aga ega ma olen juba harjunud toppima oma 2 last, nende jalgrattad, kogu nv tavaari kokku ja oma diiselsedaanile hääled sisse lööma ja temaga maanteid ja maakondi vallutama. Ja ta on päris tubli, ükskord oli meie seiklustest isegi katus porine, aga vot ei jäänud ma kahe väikse lapsega, üks neist paarikuune imik, metsaväljaveoteele kinni. ja need va kukeseened tõin ka välja! ah, praegu tuli meelde, et lubasin tookord, et ostan endale korralikud kummikud, et ei peaks valgetes ketsides mööda muda ukerdama – see veel tegemata. 😀 Mul ehk polegi vaja liisinguautot, vaid võin rahulikult nautida aega, mil oma auto on välja ostetud ja sõidab mõne aasta enne, kui väljavahetamist vajab… 😀 Ehk siis ega mul kõrvetavat vajadust pole vaadata uut autot. Ja nii ma olen suutnud juba 2 aastat selle va bussi vastu tõrkuda ja kui vaja, tõrgun veel, saatke mulle lihtsalt see Highlander asjade kiirendamiseks. 😀

  2. Geidi ütleb:

    Toyota on mu vaieldamatu lemmik. Ma küll unistasin uuesti Hiluxist (mul on endal üpris vana teine) aga ma ei teadnud siis HIGHLANDERi kolmandast istmereast.
    Nüüd peab linnas marsruudi valima Toyota esindusest võimalikult kaugelt. Kuigi ma kardan, et HIGHLANDER on minu pikkust arvestades siiski liiga madal. Kuidagi peab inimene oma pikkust ju kompenseerima.
    Nt naisterahvas 159cm pikk ja väga kõrge auto on ideaalne kombo. No need näod on hindamatud, kui ma oma autost väljun.

Vasta Katri-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…