Aeg edasi liikuda. Ühe ajastu lõpp.
19.05.2021
Sel nädalal on Noorsandil esimene lõpetamine. Nimelt eelkooli oma ja kuigi ta sinna eriti palju ei jõudnudki, olevat see Esileedi sõnul tähtis sündmus… ma ei tea… see tähendab, et ma pean endale sokid ja pikad püksid jalga ajama vist. Näis. Ma tavaliselt mai algusest septembri lõpuni pikki pükse ei tunnista. Augustis läheme pulma ja see saab olema vist talupulm ning kes siis mokassiinidega talus pulmas käis. Varbavahe Crocsid peaks olema just see õige jalavari seal. Aga ma siiski jätan selle lahtiseks, kuna ma pole veel kõiki argumente läbi mõelnud, et selle plaaniga Esileedi ette astuda. Pean rohkem valmistuma.
Noorsand hakkab siis septembrist käima ühes toredas koolis, mis asub siin meie kandis metsade ja laante vahel. Nimelt Ilmatsalu põhikoolis. Olen selle kooli kohta väga palju head kuulnud… Tegelt ei ole. Ühtegi head asja pole. Õnneks halba ka mitte. Tean, et meie vastasmaja naaber käib seal ja ta on elus. See on tavaliselt hea märk. Ka paar mu klassikaaslast gümnaasiumi ajast olid sellest koolist ja targad inimesed kõik.
Kas Noorsand on kooliküps? Kui kool seisneks Minecrafti maailma loomises oleks ta puhta viieline. Ma võin temaga ükskõik, mis teemal rääkida, nii, kui vestlusesse jääb väiksemgi paus, üritab ta selle hetkega Minecrafti jutuga ära täita. Tore, et tal on asi, millest ta sedavõrd vaimustuses on, aga for f*ck sake! Palju võib? See on toonud kaasa selle, et mu aju lülitub ise välja, kui ta teema sellele viib ja ma kardan, et ükskord, kui ta sellest arvutimängust mulle räägib, läheb mu mõistus hetkelisele puhkerežiimile ja ta järsku küsib mult midagi suurt, nagu „Issi, kas ma võin naabermaja põlema panna?“ ja ma lihtsalt noogutan tunnustavalt kaasa, sest mul pole aimugi, mis teemal ta vestlust arendab. Hakka, siis naabriga vaidlema, et see on juba neljas kord kahe kuu jooksul ja ma ei peaks lapsele gaasipõletit andma. Kallis inimene! Kuidas ta teisiti õpib?
Aga ta on selline hästi elav laps, kes tahab tähelepanu, aga tähelepanu saades, hakkab veiderdama. Järgmisel nädalal on ka lasteaia lõpetamine ja Esileedi paneb siin lõpualbumit kokku ja üks koht on seal see, kus õpetajad pidid Noorsandi iseloomustama ja üks lause ütles, et Noorsand tahab iga teema lõppu nalja teha ja põhjendab seda sellega, et muidu oleks see igav olnud. Ka pidi ta eristuma, et ta pöörab tähelepanu detailidele ja küsib kõige kohta täiendavaid küsimusi. Siin ma näen ka temas potentsiaali minu tallatavat teed jätkama, sest ma arvan, et minu blogi populaarsus põhineb suuresti sellel, et ma märkan asju, mida ka kõik teie näete, kuid ei pööra tähelepanu. Suudate seega samastuda.
Kuid kooliküps… Ütleme nii, et ma väga loodan, et õpetaja, kelle tiiva alla ta läheb, mõistab, et selle veiderdava lapse varjus on tunnustustvajav ja hästi südamlik laps. Ta on üldse meie pere lastest kõige emotsionaalsem, kõige õiglasem ja kõige südamlikum. Talle läheb kõik korda. Ta läheb ka kõigega kaasa. Iga provokatsiooniga. Mis aga ei ole kunagi hea. Loodetavasti areneb ka enesekontroll ja inimeste lugemisoskus. Kuid Noorsand on meid alati ka üllatanud oma arenguspurtidega. Pikalt muretsed, kas ta ikka saab mingi asjaga hakkama ja siis järsku on ta teinud mingi suure hüppe ja unustan isegi, et selline kahtlus kunagi üldse peas oli. Kaksikud on totaalselt teistsugused. Sellepärast ma põengi Noorsandi pärast alati kõige enam, et kaksikud on hästi sissesulanduvad ja funktsioneerivad igas olukorras. Noorsand on nagu pulmaauto liikluses, millel tühjad purgid taga lohisevad. Ta kindlasti ei ole taustategelane ja ta võtab endale hulga tähelepanu. Ta on selles mõttes nagu mina- teeb klounaadi, et varjata enda ebakindluseid. Olen alati soovinud temas kasvatada enesekindlust, aga see ei ole vist miski, mida sa õpetada saad. Mina saan vaid julgustada ja positiivset tagasisidet anda. Ta vajab kannatlikkust, aga kui ta saab tunnustust ja natukenegi tähelepanu, on ta innuga kõige kallal.
Seega, Noorsand, kelle elule ta esimestest päevadest olete saanud kaasa elada, paneb peagi enda lasteaia sisejalatsiteks olevad rihmikud varna ja tõmbab ranitsa selga. Ma tahaks täiega ta pinginaaber olla, aga ma pean vist nabanööri veel pikemaks laksma ja usaldama, et ta saab ise hakkama.
Head kooliteed Noorsandile! Hakkasin seda blogi lugema sest enda tütar sündis sama aasta aprillis ja läheb ka nüüd kooli. Kohati on selline tunne nagu ise käheks esimesse klassi, kõik saab jälle uus olema 🙂
siis meil suured asjad sel aastal juhtumas 🙂
Sa räägid nagu meie Johanist! Täpselt sama loomus tundub olevat ja meil sama, mingi eriline koht on tema jaoks südames, koge nagu nii eriline, et ma ei taha teda kunagi kuskile lasta ja eluaeg vati sees hoida (või siis meie puhul sportautod ja spiderman). Ja sõrmenipsuga võiks saada iseseisvaks, küpseks, ei mingit kasvamise ja kogemise valu, palun.
Ma kuidagi nii tajusin, mis tunne see võib olla, millest kirjutad ja no, olgu naljakoht või tõsine jutt, mul oli terve postitus pisar silmas – ma, igatahes, kavatsen oma laste pinginaabriks minna, küll kool sellega lepib.
just. Kui ma mõtlen, mis tema suures pisikeses südames toimub, siis tahaks kogu mure ja valu endale kanda võtta 🙂
Sul on veel tuttavaid, kelle lapsed Ilmatsalus koolis käivad. Võin palju head rääkida, et poleks tühi tunne 😉 kuue aasta peale halba on keeruline meenutada, kuna seda nagu polegi.
oh, kui tore. Siis saab iga päev napilt autoga su elutuppa sõita 🙂
Head kooliteed Noorsandile ja vanematele 🙂 Minu tütar sündis 2014veebruaris ja siis hakkasingi teie seiklusi jälgima 🙂 Nii, et alustame ka see aasta kooliteed koos teiega 🙂 Tuleb põnev aeg 🙂
ma loodan, et mitte liiga põnev. Meile vanematena vähemasti 😀
Jeh, see Minecrafti jutt on nagu minulgi (va püromaani osa)- ealine iseärasus vist 🙂
Mõnusat kooliteed, eriti meile vanematele, kes peame tõenäoliselt sügisel ka distantsõppega tutvust tegema. Oeh! Küll see lasteaed on/oli toredam!
Miks selline kooli valik ?! Miks ei eelistanud TERA kooli ?!
peamiselt finantsilised põhjused. 200 euri kuus ja varsti on meil kaks kooliealist veel mis teeks kokku 600 euri kuus pluss muud kulutused ja viimane koroona aasta on olnud rahakotile väga kurnav ning me poleks saanud endale seda lubada.
Ilmatsalu kool on superluks kool. Selline väike, armas, nunnu ja väga lapsesõbralik, kõik tunnevad kõiki. Neil on olemas ka kõik tugiteenused, mis tarvis ja imeline KOOLIBUSS. Nii, et ise ei pea lapse edasi-tagasi sõidutamisega tegelema. Hommikul lükkad tee äärest bussi, pärastlõunal võtad maha. Mu kaks vanemat last on seal käinud, ka noorem peaks minema ja sinu poisi klassivennaks saama, aga paistab, et me kolime linna teise serva ja see kool jääb lihtsalt liiga kaugeks. Ma olen mõõdukalt kurb selle üle.