Final Countdown. Viis. Kolm suhteasja, mida ma enam iialgi teha ei sooviks

25.03.2021

Esileedi on endale teadmata hull ideede generaator. Temaga juhtub üldse veidraid asju, kui ma ta liiga pikaks ajaks üksinda jätan. Lähen hommikul pikaks päevaks tööle, jätan koju sõbraliku, toreda, armastava naise. Soovitan tal puhata, nautida telesarju ning kui ma õhtul koju jõuan, on ta kodus lukud ära vahetanud ja mu riided kohvrisse toppinud, sest tema sellise kaabakaga koos elada ei kavatse. Ok, ta pole nii kaugele tegelikult läinud, aga ta suudab liiga pika üksioleku jooksul peas genereerida ideid ja mis kõige hullem – kuna mind pole kodus, et teda maa peale tagasi kutsuda, siis talle tundubki, et tegemist on hea mõttega. Vahel on need hirmud, mis ta päeva jooksul endasse kogub, vahel on need muud hullumeelsed ideed.

Paar nädalat tagasi otsiski ta sõpradele pulmafotograafi ja kommentaarides rullus lahti idee, et me võiks ka enda vandeid uuendada ja uue pulmapeo teha. Esileedi arvas, et see oleks fantastiline idee…. See ei ole fantastiline idee. Juba mõte sellest on minu jaoks hirmutav. Ma olen kusagile sügavale endasse peitnud mälestused eelmisest pulmast, aga nii kui see idee välja käidi, tuli kohe kõik meelde. Kuigi tegemist oli meie pulmaga, siis oli mul sama palju sõnaõigust, kui Jüri Ratasel, kui ta EKREga valitsuses oli.

„Henry, kas sulle meeldib rohkem see, või see?“

„See.“

„Hmm. Hea valik… aga see vist sobiks paremini. Võtame selle.“

Kas ma olin kurb, et ma enda nägemust peale ei saanud suruda? Mul polnud vähimatki vahet! Ma jätsin suurima heameelega kõik otsused Esileedi teha, aga talle see ei sobinud. Ta tahtis, et ma soovitaks ka enda poolt ja et tema saaks siis lõpliku otsuse teha. Oh, kas ta sooviski juba enne pulmi näidata, kuidas meie suhtes rollid jaotuma hakkavad? Ta on geenius!

Teiseks – ma ei soovi enam lapsi saada. Ok, see ei ole õige väljend. Ma ei soovi enam ÜRITADA lapsi saada. Ma olen varemgi rääkinud, et Noorsand lasi end päris pikalt oodata. Üle aasta nägime me vaeva, et Esileedi rasestuks ja see oli hirmus aeg. Mitte see seksi osa, vaid see, kui seks muutub tööks.

„Henry, ma ovuleerin, on aeg!“

„Aga ma mängin sõpradega piljardit!“

„HENRY! MARSS KOJU!“

Esileedi kindlasti väidaks, et midagi sellist ei juhtunud ja võib-olla on tal õigus, aga täpselt nii ma seda mäletan. Tundsin, kuidas mind kasutatakse ainult mu seemnerakkude pärast ära. Ei mingit eelmängu, ei mingit õrnust. Oleks ta siis roosiõisigi voodisse puistanud, pannud mängima Barry White’i, aga ei, täielik sunnitöö. Kuid Esileedil on õigus – ega pekstes parem pole. Lisaks sellele, et seks oli muserdav sunnitöö, sundis Esileedi mind ka meestearsti juures käima ning vähe sellest, et võõras mees mu mune enda käes soojendas, pidin ma peale seda traumaatilist kogemust sinna õhukese uksega tualetti kleepuvate Maajade vahele erutuma minema. See oli veel hullem kogemus, kui seks Esileediga. Ei, oot.. see ei kõla õigesti… Saate aru küll. Igal juhul kui seksist võtta välja see iha ja naudingu osa, on see nagu oma lemmikjäätise söömine, mis on ööseks köögilauale unustatud. Sa ju tead, et sa peaksid seda nautima, aga mitte sellises vormis. Ja ka see igakordne pettumus, mis peale seksi osaks sai. Mitte ainult Esileedil, kes üritab mulle siiamaani selgeks teha, et naiste orgasm EI OLE müüt (kamoon, kelleks ta mind peab?), vaid ka teada saamine, et rasedust ei ole ikka veel.

Kolmandaks – ma ei sooviks enam lapsi saada. Oot, eelmine punkt oli ju sama asi? Peaaegu. Kui ma eelmises rääkisin sellest üritamisest, siis nüüd ma räägin, et ma ei tahaks taas seda aega, mis beebi sünniga kaasneb. Kas ma tahaks endale ühte last veel? Täitsa mõeldav. Üks tütar juures, oleks täiesti mõeldav lastekombo, aga see segadus, mis uue beebiga kaasneb, on miski, mida ma enam ei sooviks. „Vääks!“ Mis toimub? Kas krooks kinni? Kas koolikud? Kas junn püksis? Igav? Kõht tühi? Ma pean niigi iga kuu teatud perioodil aru saama, miks Esileedi minu peale kuri on ja juba see on kurnav.

„Kas sa oled kuri millegi pärast?“

Vaikus

„Kas juhtus midagi?“

Vaikus

„Ju ma siis kujutasin lihtsalt ette. Ma arvasin, et sa oled pahane..“

Vaikus. „Mis sa ise arvad?“

See öine ärkamine. See tähendaks, et ma peaksin palju enam panustama ülejäänud kolme lapsega. Ei. Ma saan viie päeva pärast 40. Oleks ma nutikas olnud, oleks mu lapsed praegu juba 18-22 aastased ning ma võiks vaikselt pensioni peale mõtlema hakata.

Ah jaa, rääkimata rasedusest. Esileedi öökis mõlema rasedusega esimesed kaheksa ja pool kuud. Ta veetis kogu vaba aja nutta nuuksudes. Me oleme lõpuks Esileediga leidnud võimaluse pühendada aega endile ja üksteisele. Oleme tegelemas ebatervisliku kaaluga, enesetäiendamisega valdkondades, mis meile endile korda läheb ja lapsed on juba piisavalt suured, et meile oma aega võimaldada.

Need on need kolm suhteasja, mida ma enam teha ei sooviks ja kõik need mõjutavad suhteid ning kuigi see sündmus võib olla ilus ja eriline, siis see selleni jõudmise protsess on kõike muud. I’m too old for this sh*t!