Final Countdown. Kuus. Tööd, mida ma võiks veel teha.
24.03.2021
Kas ma arvan, et minu blogija amet kestab igavesti? Kindlasti mitte. Ma olen tänulik iga lisaaasta eest, mil ma jätkuvalt relevantne olen ja eks reaalsus on see, et kui kukute ära teie, kukun ära mina ja pean leidma mingi muu viisi, et ikka hommikuti lusikaga kaaviari süüa. Kuid seni, kuni te blogis käite, räägite sotsiaalmeedias kaasa, panete pöidlaid, saan ma ka seda jätkata. Aga varem või hiljem tuleb mul leida teisi viise, kuidas edasi minna. Ma loodan, et see tuleb pigem hiljem, sest kirjutada mulle meeldib. Teie meelt lahutada mulle meeldib. Kõik head asjad nagu koos.
Aga ma olen mõelnud, et mis ametid on veel, mida ma enda puhul üldse ei välistaks? Mis mulle isegi meeldida võiks. Kindlasti ma tüdineks neist varem või hiljem, sest ma tüdinen suht kõigest. Eelduseks, et ma ei tüdineks, on areng, kuid paljud tööd on sellised, kus sa teed päevast päeva seda sama.
Esimeseks ametiks, mida ma täiega katsetada sooviks kunagi, on toidupoes kassapidaja. Tundub monotoonne töö päev läbi tooteid piiksutada, aga minu jaoks tundub see vastupidi päris huvitav. Mitte see piiksutamise osa, aga võimalus suhelda ning ära arvamine, mida ostja õhtusöögiks teeb? Mis on tal lähiajal plaanis? Ja ma ei oleks selline kassapidaja, et piiks ning siis summa, vaid ma oleks see, kes esimesel päeval vaibale kutsutakse, sest küsisin ostjalt, et kas ta teab, kui palju selles mahlas suhkrut sees ja tegin stampkundele vihje, et alkohol ei lahenda midagi. Samas mõtle, kui jube oleks selline müüja, kes vaatab su ümaratele puusadele ja siis korvi sisule ning lihtsalt ohkab ja raputab etteheitvalt pead. Ok, ma päris selline ikka ei oleks, sest ülekaaluline, kes poes Nutellat ostab, on niigi stressis ja ma sooviks vägagi enda poolt panustada, et ta päev natukenegi paremaks teha. Mulle jättis nii sügava mulje viimane kord, kui ma Londonis käisin, kui mingis suvalises Tescos Wimbeldoni kandis oli vanem naisterahvas müüjaks, kassal pikk järjekord, oli näha, et ta on ilmselgelt endast natukene väljas, sest tamp on taga ja kui kord jõudis minuni, kinkis ta mulle kõige sõbralikuma naeratuse ja ütles nagu muuseas, et väljas on täna nii soe päike ja ta loodab, et ma naudin seda ilma täiel määral. See oli nii ootamatu, et ka aastaid hiljem, on mul see müüja nägu siiani meeles. Tavaliselt unustame me müüja hetkel, kui raha makstud saab. Ma tahaks olla see hea tuju jagaja müüja ametis. Aga ainult ühe päeva, sest ma olen siiski eestlane ja kaks päeva järjest naeratada ei jõua.
Bussijuht. Ma olen juba väiksest saadik bussijuhi ametit imetlenud. Ma ei oska isegi öelda miks. Aga mingi võlu selles mulle on. Võib olla on see minu viis inimestele enda ülemvõimu peale suruda – terve bussitäie inimeste elu ja tervis on minu kätes! MUAHAHAHAHA! Või äkki on taas see võimalus muuta inimeste hetk päevas natukene erilisemaks. Miks mitte suhelda inimestega ka sõidu ajal. Mõelda marsruut läbi ja teha justkui giidiga tuur, kus ma tutvustan neile linnatänavaid, mida nad rutiinselt iga päev läbivad, et anda neile uusi teadmisi ajaloost, inimestest, mida nad senini endale teadvustanud ei ole. „Vasakul käel näeme uut valmivat hoonet, sel 11 korrust ja suurim korter majas on 211 ruutu. Ja täpselt 211 aastat peaks ma bussijuhina töötama, et endale see korter lubada. 2 aastat tehtud, 209 jäänud.“ Või miks mitte olla bussipiloot „Tere varahommikust, mina olen vanempiloot Henry Jakobson ja olen juhtimas bussi, mille marsruudiks on Raadi-Ringtee. Väljas on mõnus päikesepaisteline hommik, õhutermperatuur on 2 kraadi ja õhuniiskus 400mmHG.“
Kolmas oleks mõne kiirtoidu koha kokk, kellel on vahetu suhtlus klientidega. Keeraksin grillil burgereid ja kuulaksin veganite nurinat, et neile valik liiga väike on. Taaskord meeldiks mulle idee, et ma saan inimestega otse suhelda ja muuta päeva natukene paremaks. Parim viis iga tuju tõsta, on pakkuda head toitu, kuid kuna mina enda kokkamisoskustes väga kindel ei ole, siis saab teha seda ka sõnadega. Ja lubaksin kundedele, et tänases burgeris/wrapis/ praes on üks salakoostisosa, et söögu ära ja vaadaku, kas ta tunneb selle ära. Kõik nad sööksid siis hoopis teise tundega- igat ampsu näritaks hoolega ja püüaksid ära tunda, mis seal sees siis on ja kui nad tuleks tagasi ja uuriksid nõutult, et mis seal sees, siis oli, siis ma ütleksin, et suur kogus hoolivust/armastust/positiivsust ja loodan, et nad kogevad seda eriti järgnevatel nädalatel. See ei oleks võimalik, et nende päev ei lähe natukenegi paremaks ja ma tean, et ka järgmine kord, kui ta mind müümas näeb, toob ta oma raha mulle.
Need on kolm ametit, mis ei vaja ehk eriti suurt ja pikaajalist väljaõpet. Lihtsalt bussijuhi load oleksid ühes ametis vajalikud. Ma oleks kindlasti asjalikum millegi müüjana, või turunduse poole peal, kuid ma ei arvestanud hetkel selliste ametitega, vaid võtsin arvestusse lihtsamad tööd, mis suurt kvalifikatsiooni ei eelda. Ja need ideed meeldiksid mulle sellepärast, et need on üpris lähedased sellele, mis ma teen praegu – ma loon emotsioone ja saan neid vahetult kogeda. Siin peamiselt läbi kommentaaride ja laikide, seega, kui te loete ja te arvate, et ma võiks seda ka edaspidi teha, siis väike tagasiside on alati enam, kui oodatud. See käib kõikide blogide kohta, mida te loete. Kui teile meeldib, siis ärge jätke seda enda teada.
Kui teie ei teeks seda tööd, mida te teete praegu, siis mis oleks see suurt kvalifikatsiooni mittenõudev töö, mida te vabalt proovida võiks?
Nii äge lugemine jälle! Kui saab, siis proovigi ära, saab põneva blogiloo sellest. 🙂
Bussipiloodi jutu juures naersin ikka kõvasti Loengi seda blogi peamiselt nii kvaliteetse huumori pärast☀️Mu meelest võiksid isegi pikemad postitused olla, saaks rohkem naerda
Ma sõitsin väiksena suht tihti bussiga ja mõtlesin, et tahaks ka bussijuht olla, et kõik raha saab endale . Aga selle kiirtoidu koha pealt, kunagi kutseka kõrvalt töötasin fasteris, just pigem öösiti, ütleks, et enam ei tahaks kunagi töötada kiirtoidus, kõige ebaviisakamaid kliente olen just seal näinud, aga samas sain 2 aasta jooksul piisavalt vatti seal, et edasipidi oleks võinud kõigega hakkma saada Praeguseks olen u 7 aastat kokana töötand ja midagi muud nagu ei oskakski teha. Tahaks ainult osata seda IT vàrki, sest see tundub selline amet, mida làheb veel kaua vaja ja on hästi tasustatud
iga-aastaseid kurke sisse tehes taban end mõttelt, et võiks proovida kurkide purkitoppijana…tuleb päris hästi juba välja 🙂
see oleks täiega tuus töö. Mu labakäed selleks liiga suured ja alati hädas kurkide kätte saamisega. Selleks olekski sinu käsi tarvis 😀