Final Countdown. Kaheksa. Päev, mil ma kaotasin süütuse. – a mida henry teeb?

Final Countdown. Kaheksa. Päev, mil ma kaotasin süütuse.

22.03 2021

Final countdown, päev 1. Tegelt on päev 2, aga mul jäi eilne vahele. Oot, täna on juba 22.03. siis peaks juba päev kolm olema. Oot. Ah, las olla. Täna on päev üks minu kaheksaloolises seerias enne 40-aastaseks saamist ja täidan härra Piltsbergi soovi, kes pakkus välja, et ma võiks kirjutada päevast, mil ma kaotasin süütuse.

Ma ei olnud varajane tärkaja. Kui mu eakaaslased juba pudelimängu mängisid ja klassiõhtutel tatti panid, oli mul tükk tegemist enda Turbo nätsu piltide kollektsiooni eest hoolt kanda ja kõik Lenini pildiga margid albumitesse sättida.

Uskuge või mitte, aga see kunstiteos on minu enda kätetöö. Päriselt.

„Henry, kas sa oled kunagi tatti pannud?“ küsis kunagi üks mu silmnähtavalt elutark ja kogenenud 14 aastane klassivend, kes oli uhkelt oma uue maasikaga kaelal kooli tulnud.

„Pff, mida küsimust? Hah. Naeruväärne. Pssht. Tatti pannud? Hah, muidugi olen. Kes siis ei oleks… KAS ma olen tatti pannud….“ kogelesin ma talle vastu. Ei, 14 aastaselt ei olnud ma tatti pannud. Ka 15 mitte. 16 ja 17 jäid ka vahele ja kui ma lõpuks 18 sain, siis oli mu hiilgeaeg… noh nö hiilgeaeg. Igatahes siis ma panin küll tatti. Ühe korra, ühe võõra tüdrukuga… kes ei pannud pahaks, et ta oma hamba vastu minu hammast peaaegu logisema lõi ja kelle kurgunibu ma jõuliselt keelega kätte üritasin saada. Me ei kohtunud enam kordagi. Ei teagi miks. Ta andis vist kogemata vale telefoninumbri või midagi.

Ja siis vanuses 19 ma avanesin. Ma ei tea, kas tegu oli mu vastupandamatu siilisoenguga, või kivipesu teksades, aga ma hakkasin meeldima kõikidele tüdrukutele! Peale nende, kes mulle meeldisid. Ja ma olin hormoone täis noor täkk, kellele meeldisid põhimõtteliselt kõik tüdrukud. Peale mõne ja nende jaoks olin ma nagu palderjan kassile. Mulle hakkasid purjus peaga sülle langema tüdrukud, kes olid minu jaoks sama põnevad, kui lõõtspill lehmale. Ja kõik need, kes mulle meeldisid.. noh neile meeldisid kõik teised peale minu. Hakkasin juba peaaegu uskuma, et äkki ongi nii, et olemas mingid liigad ja minu saatus ongi veeta hea naisega, kes ei kutsu minus esile isegi mitte sõbra tundeid.

Kuid õnneks möödus ka see aeg ja ma mõistsin, et selleks, et murda neid tüdrukuid, kes ka mulle meeldivad, pean ma olema lihtsalt enesekindel ja ütlemagi neile kohe „Sa meeldid mulle ja veame kihla, et vähem kui paari nädala pärast oleme me koos!“ Seda lähenemist kasutasin ma aastaid ja see toimis suurepäraselt. Või noh, see toimis ühe korra. Ülejäänud kordadel naerdi mind lihtsalt välja. Aga ka see üks kord andis mulle piisavalt usku, et küll toimib jälle. Ei toiminud.

Igal juhul kui ringimusitama hakkasin ma 18-aastaselt, siis süütuse kaotamine võttis veel hea mitu aastat aega. Aga ma mäletan, et see oli ilus sügisene päev. Ma olin selle tüdrukuga kohtamas käinud juba jupp aega. Ta tegi küll juba ammu vihjeid, et ta on valmis, aga mina nägin nii suurt vaeva, et sellest minema pääseda, sest kes ei oleks lugenud artikleid enneaegsest evakuatsioonist (ma tean väga hästi, mis see õige sõna on!) ja pealegi olin ma üles kasvanud pornofilmide saatel ja kõik oma teadmised seksist saanud sealt ning kui ma võrdlesin pornonäitlejate meheausid sellega, mis mulle isa geenidega edasi anti, siis kuidas ma talle sellist pettumust valmistan? Mitte, et see nüüd NIIII väike oleks. Ta on tavaline, noh. Suurem, kui Esileedi eksi oma! Haa! Uhh, ma olen seda 10 aastat endas hoidnud ja mul pole kellelegi seda öelda olnud. Palju kergem hakkas. Või äkki Esileedi lihtsalt määris mett mokale? Dai pohh. Homme kutsun ta eksi sauna!

Igal juhul polnud mul aimugi, kuidas see asi käima peaks. Kui sa oled 17, siis sa ei peagi teadma. Kui sa oled vanuses, et sul võiks vabalt juba ülikooli haridus ja esimese klassi laps olla, sest sa pistsid oma alaealise pruudi rasedaks, siis võiks midagi ikka teada ka. Kuid pornokad (ma loen praegu postitust üle ja programm oli muutnud sõna pornokad sõnaks põrnikad) annavad ju täiesti vale arusaama ja nüüd ma jah tean omast kogemusest, et igale naisele ei meeldi kui sa talle suhu sülitad või juustest talutad. Müstika. Õpid kuni elad.

Aga sellel ilusal sügispäeval olin ma valmis, et täna saab olema see päev. Otsustasin enda sisemist häält mitte kuulata ja jätsin lateks kostüümi ja dildo koju, mis muidugi pornofilmide põhjal peaks igal endast lugupidaval inimesel seksimiseks kaasas olema. Vannitoas ummistasin kraanikausi enda karvadega ja lootsin, et õhtuks kasvavad ka need sisselõigatud kohad enam-vähem kinni, käisin duši all, panin puhtad riided ja olin valmis meheks saama.

Siis meenus hoiatus, mis meestele alati antakse- kui sa teed seda uue partneriga, siis ära kindlasti mine erutunult. Enne minekut tuleb endaga tegelda, sest muidu jäädki sa meelde, kui kahe tõuke Tõnn (just mõtlesin selle nime välja). Vabandan kõikide Tõnnide ees. Tegelt ma ühte Tõnni tean ja tema on väga cool. Muudame kahe tõuke Ignacioks. Selliseid ikka Eestis ei ole ja kui on, siis süüdista enda vanemaid, et nad liiga palju seebikaid vaatavad.

Sai ka sellega ühele poole ja ma olin valmis ning enne kui ma arugi sain, olimegi tema korteris teki all ja kogu asi liikuski selles suunas, nagu ma plaaninud olin. Mäletan mõtet, et jumal tänatud, et ma kodus ettevalmistusin, sest kui ma juba praegu olen niiii erutunud, mis oleks olnud siis, kui ma poleks seda eelnevalt teinud? Igal juhul olin uhke enda ettenägelikkuse pärast. Asi kulges lepase reega, laulsin enda peas pidevalt laulu „Insener Garini hüperboloid“, sest see tundus olevat ainus, mis mu erutust maapinnal hoidis, kirg, silitused, suudlused ja siis see juhtus! Ma ei olnud enam poisike! Ma olin ME… ah, juba? What? Ma ei tea, mis juhtus. Garini lugu sai läbi, või milles asi? Järgmised veerand tundi veetsin ma vabandades ja õigustusi otsides „Sa lihtsalt oled nii ilus ja erutav!“, „Mul pole kunagi midagi taolist juhutnud!“ „Muidugi olen varem seksinud! Mida küsimust??“.  

Kindlasti on paljudel küsimus, et kuidas on võimalik, et ma sellisest käpardist nii vilunud seksijumalaks olen arenenud? Noh, eks see vilumu….. Ah? Kellelgi pole seda küsimust? Keegi ei arva, et ma olen? Mida iganes…

Aga mäletan, et väljas oli sel päeval päris soe. Oma 20 kraadi.

Kui teil on soove ja ideid, mida ma järgmise seitsme postitusega kajastada võiks, andke aga märku!

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga