Mida ei mäleta, seda pole olnud? See võiks paika pidada küll, paraku… – a mida henry teeb?

Mida ei mäleta, seda pole olnud? See võiks paika pidada küll, paraku…

13.01 2021

See on selline tõsine postitus, kus ma räägin, mis on mu meeltel olnud viimased pool aastat ja millega ma olen endamisi tegelenud.

Ma olen täna (eile) terve päev olnud pahur. Tavaliselt ma ei ole. Tavaliselt olen ma selle perekonna see positiivne pool, samal ajal kui Esileedi korrutab, kuidas tal pidevalt kõige suhtes paha tunne sees on. Kui me saame midagi meie ajaloost õppida, siis Esileedi sisetunne ei ole eriti hea indikaator, kuna sel pole kunagi mingit seletust sellele ja enamjaolt paneb see puusse. Kuid ma ei osanud ka ise selgitada, millest see on ja siis ma taipasin- täna on mu kadunud isa sünnipäev. Ta oleks täna (eile) saanud 67-aastaseks. Ja ma seostan seda halba tuju ja lühikest süütenööri täna just sellega.

Minu varandus, kellest üks saab muide pühapäeval juba 7!

Mul ei olnud täna niivõrd lühike süütenöör, vaid selle asemel, et olla see perekonna rõõmupall, reageerisin ma kõigele. Kui Esileedi rääkis nagu ikka, et tal on mingi paha tunne sees, siis selle asemel, et hakata sellele seletust leidma, hakkasin ma hoopis ülemeelikult käituma ja kui sa oled muserdavas tujus, siis pole ju midagi lohutavamat kui kloun, kes su isiklikku ruumi tungib.. või siis mitte . Kui Noorsand endast välja läks ja mu peale täna häält tõstis, siis selle asemel, et võtta rahulikult tegin ma seda sama ja käskisin tal teise tuppa minna. Mille peale loomulikult kohe Esileedi kohale lendas ja rääkis, kuidas mina täiskasvanuna peaksin asjaga teisiti tegelema ja minema asja lahendama…. AAAARGHHHH.. ja täna ma ei tahtnud. Täna ma tahtsin olla lapsik ja omaette.

Ma olen üldse viimasel ajal palju isale mõelnud ja need mõtted ei ole just roosad ja värvilised. Ma ei teagi kui pikalt ta tänaseks surnud on… kuus aastat äkki? Ma pole tänaseni kordagi tema haual käinud ja ma ei saa aru miks. Meil jah, ei olnud lähedaseid suhteid kunagi. Maksimaalselt teretamine ja hästi pinges olles paari lause vahetamine. Mul on meeles, et selleks, et need päevad, kui ema oli kusagil ära ja hommikul tuli meid äratama isa, ärkasin ma kohe pahas tujus. Minus oli terve elu tema vastu trots. Ja ma ei oskagi öelda miks. Ta oli küll alkohoolik, kes peale mu sündi läks üle tee ajalehekioskisse hommikust lugemist tooma ning tuli tagasi, kui ma olin nelja-aastane, kuid ma olin ju õnnelik, et ta tagasi tuli. Ema on öelnud, et see oligi peamine põhjus, miks ta otsustas isale uue võimaluse anda, sest see oli meile lastena niivõrd oluline. Kuid ma mäletan neid tundeid, kui ma pidin temaga üksi kodus olema, kui ema kusagil ära oli ja see oli alati mulle hirmutav ja masendav. Minu lapsepõlve üks suurimaid hirme, mis mul tänaseni selgelt meeles on, oli see, et mu emaga juhtub midagi – jääb auto alla, keegi teeb talle midagi ja ta ei tule koju ning me jääme elama vaid isaga. Ma ei oska öelda, miks ma seda nii väga kartsin. Jah, isa tekitas alati skandaale, kui ta joonud oli ja otsis perekonna lähedust (igal muul ajal, oli ta enda toas) ja see oli minu jaoks nii ebameeldiv ja vastik, kuid miks ma sellele alati nii valuliselt reageerisin? Ma ei oska öeldagi miks. Vähemalt eelmise aasta suveni ei osanud…

Ma sain eelmisel aastal teada midagi tema kohta, mille ma endasse sügavale peitnud olin. Nii sügavale, et isegi kui ma üritasin endas järeldusele jõuda, siis mulle ei meenunud mitte midagi. Ma olin täiesti tavaline laps kuni neljanda eluaastani ja siis me kolisime isaga kokku tagasi ja paari aastaga oli mu kaal plahvatuslikult tõusnud. Ma olen vaadanud neid saateid, kus lapsepõlves ärakasutatud lapsed ehitavad endale justkui müüri ette sellega, et täidavad emotsioone toiduga ning kaaluprobleemid on alanud sealt. Kuid mina ei mäletanud, et mul midagi sellist olnuks. Vastupidi, ma olen alati arvanud, et mul oli hoolimata asjaoludest tore lapsepõlv.

Kuid sel suvel hakkasid peale ühte ootamatult tulnud infokildu minu mälestused vaikselt lahti rulluma. Tulid meelde emotsioonid, mida ma ei ole nii ammu tundnud ja ometi olid need minus nii värsked, nagu ma oleks justkui kannatanud nende käes kogu aeg. Mu isa ei teinud mulle mitte midagi, mis ei tähenda, et ta ei teinud kellelegi mitte midagi. See pole minu lugu rääkida. Tema on veel rohkem katki. Kuid ma teadsin piisavalt ja mees, kes pidi olema minu elu tähtsaim mees ja eeskuju, oli muutunud kellekski, kelle vastu ma pisikesest saadik võitlema pidin. Ma mäletan seda hirmu, mida ma lapsena tundsin, kui isa ema peale karjuma hakkas ja juba väikese lapsena ma läksin sinna puhvrina vahele. Ma püüdsin alati ema kaitsta. Isa ei läinud skandaalitsedes füüsiliseks, tema relv oli hirmutamine- käskis meil alati valmis olla, sest peagi hakkab juhtuma! Ma ootasin väikesest saadik, et ma kasvaks suureks ja mul oleks jõudu isale vastu astuda. Hirm, mis mul selle meeldetuletusega meenus oli, et kui ema peaks midagi teada saama, siis küll ta alles saab. Ta hirmutas meid väikeseid lapsi hoidma koledat saladust, mida ta teeb, kui ema kodus pole, sest muidu on emaga lõpp. Ja see oli minu suurim hirm.

Ma tahan otsida ka mõne terapeudi abi, et sinna aega veel tagasi minna, sest see on mõjutanud minu ja teiste elu igas minu eluetapis. Samas on ka hirm selle ees, et mis seal veel võib olla? Ma olen alati arvanud, et ma läksin paksuks, kui ma hakkasin saama ühte hormoonravi, et potentsiaalsele tervisemurele lahendus saada. Ma ei läinud siis paksuks. Siis ma läksin veel paksemaks, sest kaalutõus oli mul juba enne seda. Ja ma ei räägi pontsakast lapsest. Ma räägin räigest kaalutõusust. Mul on siiani meeles ühe poisi kius, kes mu kaalutõusu ette võttis ja küsis teiste ees, et mis ma kavatsen mingit maailma rekordit püstitada ja siis oli esimene kord, kui ma aru sain, et ma ei ole enam tavaline poiss, nagu ma olnud olin, vaid midagi on teistmoodi. Naljakas, mis pisiasjad ajju pidama jäävad. Sellest repliigist on ju möödas umbes 32-34 aastat.

Igal inimesel on oma lugu ja mina olen enda loos teinud viimaste kuudega väga palju progressi. Ma mäletan asju, mille ma olen sügavale endasse peitnud ja ma ei suutnud isegi fragmenti meenutada enne seda, kui tuli see meenutus väljast poolt. Ma olen ju elu jooksul ma pakun, et sadu kilosid langetanud ja alati tagasi uuesti kukkunud. Selline tunne, et justkui ülekaaluline oleks minu normaalkaal, kuhu ma alati tagasi lähen. Kuid ma pakun, et praegu see ongi minu normaalkaal, sest seni, kuni ma söön selleks, et midagi endas alla suruda, nii nagu ma seda terve elu teinud olen, seni ei kuula ma keha ja toit täidab hoopis muud funktsiooni. Kui sa sööd kõhu nii täis, et sul on raske ja ebamugav olla, ongi su tähelepanu sellel ja kõik muu on hetkeks seljataga. Ja kui selline ägisev täiskõhutunne pöördub su ajus millekski positiivseks ja soovitud olekuks, siis oledki sa loonud endale toitumishäire ning seda ei ravi ei Orgu ega ükski fitläpp. Ma ei ole kunagi ka nõustunud maovähendusoppidega, kuhu mind kõik alati sunnata püüavad, sest ma tean ju, et minu probleem ei ole kõhus, vaid peas. See on minu silmis alati olnud last resort (kui mul tõesti muud valikut poleks).

Mu isa ei olnud hea mees ja ma olen selle mõjudega olnud hädas terve elu. Aitab. Ta kasutas oma last seksuaalselt ära ja hoidis kõiki häbis ja hirmu all, kuid see ei ole koorem, mida ma soovin kanda. Ma saan ka aru, miks see kaal ikka ja jälle tagasi tuleb. Ma tunnen, kuidas vaikselt olen ma oma ajule rewire-t tegemas (maakeeli kaabeldust uuendamas- no ei ole ilus väljend), et ma hakkaksin taas elust ja toidust rõõmu tundma. Et ma saan aru, et see tühi tunne, mis minus valitseb, kui mu kõht ei ole pungil täis, ei ole halb tunne ja see pungil tunne ei ole hea tunne. Ma pidasin seda heaks, sest ma peitsin endas suurt saladust ja see ebamugavustunne tekitas minus mingiks ajaks rahu ja nii kui taas tühjus sisenes, oli vaja uuesti endasse midagi leida. Kõik need lapsepõlve tunded ja hirmud, millest ma aru ei saanud ja ei mõistnud, on mulle pärale jõudmas. Alates sellest esmaspäevast teen ma kaasa ühte programmi, sest ma ei ole hea selline mine-õue-jooksma-ja-jälgi-toitumist omal käel, vaid ma vajan, et keegi mul silma peal hoiaks ja vähemalt alguses varrukast sikutaks. Aga eks ma peagi räägin ka, mis see on.

Eelmine postitus Järgmine postitus

7 kommentaari

  • Mari

    13.01.2021 at 22:29

    Õudne, kui alkohol inimestele ei sobi, teeb nad veeel ebameeldivamaks.
    Mu isa ka armastas palju juua, iial ei teAdnud koolist koju jõudes, kui paaalju ta joonud oli.
    Häbistas mind mu sõbrannade ees korduvalt ajades lolli juttu-üritades semmida sõbrannadid vist mõistmata et on vANamees?!
    Oeeh, õnneks kedagi ei kuritarvitanud- mu ema oleks maha löönud ta ja enat mõistis isa välja visata jA lahutada ka- kui ma vanema vennaga kalkuleerisime pAlju on raha vaj, et kodust ära kolida.
    Ma pole tänaseks vist juba 7a oma isaga suhelnud-viimati helistas ts mulle 2013,et sünnaks õnne soovida.
    Kui aus olla, ei tunne puudust ja enAmasti unustAn, et mul üldse isa on..
    Kurb, et nii palju on iniesue, kel lapsepõlvest rohkem-vähem muresid kaasad ka täiskasvanu eas.
    Loodan, et sAad abi ja läheb veidi kergemaks su koorem

    1. Henry

      14.01.2021 at 11:04

      aitäh! Iga jagamine pidi seda koormat vähendama ja selle häbi ning hirmu tunde enda pealt ära lükkama. Meile eelnenud meeste põlvkond oli üldse kuidagi väga alkolembene

  • Alexa

    13.01.2021 at 23:18

    Respect, Henry et jagad oma lugu. Hoian pöialt et saad abi.

    1. Henry

      14.01.2021 at 11:05

      aitäh! Arvan, et see on oluline, et need, kes on jäetud selle alanduse ja kuritarvitamisega üksi, mõistaksid, et nad ei ole üksi. Ja oskaksid abi otsida

  • Kätlin

    14.01.2021 at 00:03

    Aitäh, et jagasid. Mul on endal üks mingi kerge meenutus lapsepõlvest, ühest kergest olukorrast. Siiani ei tea,kas see oli päriselt või nägin ma seda unes. See ei olnud lähisugulane, aga peretuttav. Ma ei ole sellest ka mitte kunagi kellelegi rääkinud. Aga hirmuga mõtlen, kas keegi veel…kas peaks rääkima.. aga mida ma räägin kui ma isegi kindel pole.. Õnneks ei suhtle meie omavahelised pered juba aastaid. Ma usun, et sarnase kogemusega inimesi on veel palju. Ja see on tegelikult õudne. Väikene laps ei tea ega julge reageerida, vahele astuda ega rääkida. Ta ei tea alati, et nii ei tohi. Ta ei tea, et see jätab tema hinge haava igaveseks.

    1. Henry

      14.01.2021 at 11:02

      nii ongi. Lapsena õpetatakse ju täiskasvanuid usaldama – nemad peaksid ju teadma, mis on õige ja mis vale :/

  • Yutulind

    13.02.2021 at 20:41

    tühjuse täitmine? pigem seestpoolt sööva koletise toitmine, mida on raske iseendas ka kõrvalt näha. et sa pole vaba, vaid selle tunde ori. neelab su energiat, va limukas. kompleks, mida pead varjama iga hinnaga. mega palju energiat röövib.
    muide ma olen endamisi analüüsinud, miks üks naine, mu lapsepõlvesõber, on võimetu orgasmiks ja vihkab roosat. vastus: üks vägagi süütu ja tähtsusetu detail, pealtnäha…fakt, et lapsena oli isa sahtlisse vanemate magamistoas peidetud seksajakirju, seda leidu ta näitas mulle, kihistasime koos vist, ei mäleta…olime 90ndate alguses mingi 10-a.,prepuberteedis, just seda maailma tasahilju avastamas, mis lastele ei kuulu. näen seost!

Vasta kommentaarileTühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga