Meist võiks ka keegi seriaali vändata

06.01.2021

Kui me Esileediga kolisime kunagi oma esimesse korterisse, siis see meeldis meile oma valguse ja avaruse tõttu. Üliilus korter ja just sellisena ma elamist endale soovingi. Väga maitsekas lahendus. Meile mõlemale meeldis ja tegime ka kohe otsuse, et selline minimalism just meile sobibki ning oleme täiesti südametud, mis puudutab asjade kogunemist – kõik, mida me ei kasuta, me viskame minema või anname ära!

Enne, kui me arugi saime, oleks meist võinud teleseriaali vändata – hoarderid Eestis. Hoarder on ingliskeelne sõna nende kohta, kes mitte midagi ära ei viska ja siis elavad kogu selle kogutud rämpsu otsas. Ma ei tea, mis sellest lubadusest jääda minimalistiks sai, aga oma praegusesse koju kolides, olin ma südamest tänulik, et me kolisime esimeselt korruselt, sest oli meil vöövahel ka viiendalt viiendale kolimine ja see oli ränk. Pluss ma olin siis veel suitsetaja ja võite ise ette kujutada, millise kergusega üks ülekaaluline ahelsuitsetaja korruste vahel lendleb.

Kuid kolimisega kaasneb alati ka üks hea asi – vanast kraamist, mida ei kasuta, saab lahti. Esimesena läks muidugi minu koduse jõusaali varustus ja siis takka järgi kõik muu, mis kusagil lihtsalt tolmu kogus. Kui ma olengi vaadanud neid esimesi pilte, mis me siin uues kodus tegime, siis kui avar meil oli! Nii vähe asju ja kolides tegime sama otsuse – meile sobib, kui on vähe asju ja sel korral pingutame tõsiselt!

Mõni aasta ja miljon asja hiljem teatan ma, et ma ei suuda mitte midagi leida mitte kusagilt, sest meil on nii palju asju! Ma ei peaks idee poolest mitte kunagi laenama mitte ühtegi tööriista, sest mul on kõik olemas. Igas mõõdus kruvikeerajad, mutrivõtmed, kaks.. ei, suisa kolm täiesti korraliku elektritrelli. Mul on kõik olemas.. ja mul pole aimugi kus! Sahtlites? Jep, sealt võib neid kindlasti leida. Garaažis? Suurepärane pakkumine. Garaažis võib neid ka leida. Nad on igal pool teiste asjade vahel.

Ma süüdistan eelkõige enda ema, kes meile esimestel aastatel kogu aeg enda silmis vajalikke asju tõi. Ta silmad on nagu triipkoodi lugeja Selveri iseteeninduspuldi peal. Laseb kogu aeg laserkiirega mööda elamist ringi, et leida midagigi, mida meil ei ole, et see järgmine kord kaasa osta. „Palun, see on vari, mis kaitsebpuuviljavaagnat veinikärbeste eest!“, „Palun, siin jõuluteemaline nõude kuivatusmatt!“. Ma ei valeta, kui ma ütlen, et meil oli emaga täiesti sõda sellepärast, et ta tundis vajadust midagi kaasa osta. „Kuidas ma tulen tühjade kätega?“. Igal juhul saime me sellele piduri peale.

Mida meil asjade näol siis nii palju on? Meil on hästi palju mänguasju. Hästi palju. Me isegi ei osta mänguasju, aga aastate jooksul on rohkelt koostöid olnud, sünnipäevad, hunnik tädisid, naabrid sokutavad. Meil veab, et meil on nii palju sahtleid, et need silma alt ära saab. Mul käib alati jõnks läbi, kui ma kuulen, et keegi lastest on sahtli lahti tõmmanud, mis tähendab, et tuba on hetkega segamini minemas.

Meil on väga palju säilitus- ja segamiskausse. Meil on köögis mitu sahtlitäit erinevas suuruses plastikkausse ja terve hunnik kaasi ning ma ei tea, mis müstika see on, aga ükski kaas ei sobi ühegi kausi peale ja seda kaant, mida mina otsin, ei ole kunagi võimalik leida. Ma võtan pikalt hoogu, et kausi sahtlitesse kord majja saada. Sama jama on pliidialuse sahtliga. Seal on meil spaatlid, pannilabidad, noad, visplid, lihahaamer, maasikapuhastaja, koorijad… kõik sellised toiduvalmistamise abimehed. Ja kõike on nii palju, et ma ei suuda kunagi seda vajaminevat leida. Ma olen ühekorra seda tühjendust seal juba teinud, kuid vaikselt on need ärapandud asjad tee tagasi leidnud ja kui ma taas selle sahtli lahti teen, et midagi leida, siis võtab hetke, et aru saada, kus mis on. Siis tuleb hoolikas olla, et ema sel hetkel kõrval olema ei juhtu, kes oma laserpilguga kohe sahtli eemalt üle laseb ja järgmisel nädala linnuluu tangidega ukse taga on.

Pluss on meil väga palju raamatuid. Tegelikult raamatuid ei olegi nii palju, kuid nende riiuleid on vähe, seega on meil raamatud igas võimalikus kapis. Riidekapis pole, kuigi arvatavasti ma pole lihtsalt otsinud.

Üks asi on mul veel, mida mul liiga palju on. Igasuguseid põnevaid asju, nagu juhtmeid, fotokate lisaseadmeid, laadijaid. Need kõik on minu jaoks nii põnevad asjad, et ma ei ole lihtsalt raatsinud ära visata ja nüüd on mul riiulite kaupa asju alles jäänud, mis tuleks lihtsalt utiliseerida.

Ma ei taha üldse oma vanu asju müüa. Isegi ära anda ei taha. Ma olen isegi tasuta ära andes kurja kirja saanud, et vetsupoti tagaserval, mis me tasuta ära andsime, oli mingi vana makroflexi jälg, mida maha kraapides ta kahjustas ka natuke vetsupotti. Mida sa siis teed sellisega? Ma tahaks kõik ära visata lihtsalt, mida meil vaja ei ole, aga mõelda tuleb ka maailmale ja kahju oleks, kui keegi ostab täiesti uuena millegi, mis ta minu käest veerand hinnaga saanuks. Mul seisab ees asjade drastiline vähendamine ja eks ma võin teiega jagada, kui ma midagi müüma/ära andma hakkan. Arvatavasi Instagrami storydes. Seal on kõige lihtsam.

Kuidas teil hoardimisega on? Koguneb garaaži ja sahtlitesse, või olete endale mõne hea süsteemi loonud?