Esileedi järjekordne salakaval plaan

Mul on üks anne. Sa ütled mulle suvalise sõna ja ma suudan sulle sekundiga laulda ette suvalises laulus selle koha, kus see sõna sees on. See on ju anne! Minu pere nimetab seda loomulikult tüütuseks, kui ma igast nende sõnast kinni haaran ja laulma kukun. Nad lihtsalt ei tunne ära suurt meistrit. Isegi siis, kui ta siin samas elutoa diivanil istub ja igavusest diivanivahedest manti välja kougib.

Kas see pole mitte kõige huvitavam koht maailmas. See diivanivahe, kuhu tolmuimeja ots ei mahu. See on nagu su naba, kui sa oled paar päeva seenel käinud ja selle jooksul pesema pääsenud ei ole, siis leiab sealt igast manti. Eriti, kui sul on seljas ka mõni uus fliis. Kes käib pesemata mitu päeva seenel? Kusjuures see aitab hullult hästi karude ja huntide peletamisele kaasa. Ma pole elus ühtegi karu ega hunti metsas näinud. Kuid ühel hetkel pistad sõrme nabasse, tõmbad selle karvatuti välja ja jäädki uurima, sest see on nii põnev. Ok, võib-olla mitte teile. See nabatuust on sama, mis oma kakagi. Kui sa näed kellegi teise oma, siis öögid oma kopsud põrandale. Kui ise number kahel käid, siis enne vee tõmbamist viskad ikka imetleva pilgu peale ja arutled, et oi, kui ma seda häda hoovis teeks, siis seda õunaseemne kogust vaadates, oleks seal paarikümne aasta pärast korralik õunaaed või vaatad, ehmud ja siis naeratad, sest sulle meenus, et ah jaa, sa sõid ju eile punapeeti. Ühesõnaga oma ei ole kunagi (nii) vastik.

Kuid diivani vahe ütleb vägagi palju, mis on on viimastel päevadel toimunud. Täna koukisin sealt vahel välja 15 senti, paar legoklotsi, mõned taskurätikud ja pulgakommi pulgad ja mitu tükki šokolaadi.. sulanud šokolaadi. Tavalise diivani puhul oleks see šokeeriv. Mitte aga meil. Meil on kolm last, kes teevad justkui võidu, kes suuremat jama korraldada suudab. Meil ostsid naabrid endale mingi 2000 eurose diivani ja ükskord avastas perepea, et diivanile oli maandunud üks tolmukübe- oh seda skandaali. Hoiavad seda nagu enda beebit. Õnneks meil ei ole kahetonnist heledat diivanit. Meie diivan on üldse nii kulunud, et me otsustasime neli aastat tagasi, et ei, enam ei saa, piinlik on juba külalisi kutsuda – me peame ostma uue diivani. Neli aastat läks mööda ja seal ma istusin vahesid koukides ja mõtlesin, et kust inimesed selle raha võtavad, et endale diivaneid osta? Kolme lapsega ei osta sa ikka suht midagi. Sa ostad selliseid asju, nagu diivan siis, kui ..ee…ma ei teagi kuna. See õige päev ei ole veel kätte jõudnud. Pealegi on meil hunnik pleede, millega külalisi ära petta, kui diivani sellega strateegiliselt ära katame.

Üldsegi on meil tarvis kahte diivanit (ühte elutuppa ja teine külalistetuppa), sest Noorsand kasvas enda voodist välja ja tõime talle külalistetoast uue voodi: 120×200 lahmaka aseme, kuhu ta täielikult ära kaob. Esileedi arvas siis, et seal on nii palju ruumi, oleks hea plaan proovida, et äkki tahab Piiga ka Noorsandi voodisse minna. Lihtsalt prooviks. See on nii suur voodi neid arvesse võttes, et seni, kuni me ka kaksikutele voodite lahendust välja mõelnud pole, oleks see hea korraldus.  Tahtiski. See oli mingi kaks nädalat tagasi. Siiani tahab. Alles siis ma mõistsin Esileedi kurikavalat plaani- meie peres on kolm last: suurepäraselt uinuv Vennas ja kaks lõppematut lobamokka Noorsandi ja Piiga näol. Ehk siis ühes toas panen mina neid filtrita lobisejaid tund aega magama ning teises itsitab Esileedi juba viie minuti möödudes pihku ja tühjendab rahulolevalt päeva kolmandat 1,5 liitrist longerot.

Kuid tunniga saan ma nad magama. Nende uinumisrežiim on järgmine. Sätin nad kenasti voodisse, teki alla, ütleme kõik ilusasti head ööd ja räägime kui palju me üksteist kõik armastame ja värki ning täielik idüll.

„Issi! Kas kui sa peenikesem olid, kas sul oli pikem noku?“

Nüüd on oluline olla väga konkreetne ja teatada, et tänaseks on jutud räägitud ja kui tal on küsimusi, siis ta võib nendega hommikul minu poole pöörduda. Vaikus. Järsku sahin ning pimedusest kargab mu voodisse Noorsand, kes teatab, et tal on vaja natukene kaisus olla.

„Aga mina?!?!“ kostub pimedusest kaeblik Piiga hääl. Kaisutan paar minutit ühte ja siis paar minutit teist. Soovime head ööd ja vabandame igast päeva jooksul tehtud asjade eest, kus me olime üksteisega järsud või arvestanud teise tunnetega. Idüll noh.

„Ma tahan juua!“ teatab Noorsand minu näost 2cm kauguselt. Kas ta on ninja? Kuidas ta nii vaikselt siia sai? Tunnen, kuidas see ehmatus mu südame põksuma lõi, annan talle pudeli ja hingan, sest lubasin endale, et olen kannatlik. Joodud, pikali, õrnused öeldud.

„Aga mina tahan ka ju juua!“ teatas Piiga, kes täiesti märkamatult mu voodi ääre peal istuma oli tulnud. Mul on väga hea kuulmine! Vähemalt nii ma endale sisendan. Aga vist mitte nii hea, kui salapärane on nende liikumine. Joodud.

„Teeks nii, et paneme nüüd silmad kinni, hingame kaks korda hästi sügavalt sisse ja välja ning enam ei räägi. Meil on nüüd kallistatud, meil on joodud, pissil käidud…“

„Mina ei ole pissil käinud!“.. teatab Noorsand ja kargab voodist välja ja tormab tualeti poole. Läbi lahtise ukse kuulen vaid sorinat ja kõrvalt toast Esileedi jokkis ümisemist ning seda pudeli avamise häält, kui gaas välja pressib. Tagasi. Voodisse ja loomulikult teatab mõne minuti pärast Piiga, kui tuba vaikne ja ma isegi korraks loodan, et äkki on nad uinunud, et tema pole ju veel ka pissil käinud.

Õhtul järgneb veel paar kallistamise- ja musitamise ringi. Kumbki tahab mul kaisus natuke pikutada ja enne kui ma arugi saan(loe: peale räigelt pikka ootamist), on tuba vaikset nohinat täis. Mitte midagi sellist ei olnud, kui Noorsand üksi siin toas oli. Kümne minutiga oli toas vaikus.

Mis ma tänase postitusega öelda tahan, on see, et me oleme elus. Tervisega on nii ja naa. Eriti selle vaimse tervisega. Oh, siia sobiks ka see jutt ära rääkida, et Esileedi on täielik veidrik. Saatsin talle kaksikute sünni ajal tehtud fotosid. Ta polnudki veel neid näinud. Kui Vennas ära sündis, pandi ta minu rinnale, et Esileedi saaks Piiga ilmale toimetamisega tegelema hakata. See tähendas, et ka fotokas rändas meie sünnitoetaja kätte, kes tegi temast ja minust imearmsaid pilte. Lisan mõned siia ka. Kuid nii nagu ühele õigele doulale kohane, pildistas ta ka oma kümmekond fotot platsentast, mille otsa me siis nüüd pilte sirvides komistasime. Ma paneks siia pildi sellest, aga ma ei hakka. Kujutage lihtsalt ette mõnd tulnukafilmi (näiteks E.T) ja kujutage ette, et see olend lendab kiirusega 1000km/h vastu seina, et järele jääb vaid mingi märg plekk. Umbes selline see platsenta välja näebki.

Samal ajal kui mina ei suutnud seda pilti eriti vaadatagi ja tahtsin edasi kerida, haaras Esileedi arvuti enda poole ja pühkis heldimuspisaraid, sest ta arvas, et sellest ei olnud keegi pilti teinud. Vaatas siis ennastunustavalt seda lärakat seal ja samal ajal koukisin tema kõrval vedeledes igavusest  enda naba ja sõrme vahele jäi üks vallatu karvapall, mille ma Esileedi silmade ette tõstsin ning palusin ,et ta ära arvaks, mis see on. „IUUUUUUUU!!!“ oli ainus asi, mis Esileedi suust tuppa kostus. Vottafank!? Kuidas sa vaatad seda asja seal ja naeratad ennastunustavalt ja mina leidsin enda nabast sellise vinge asja ja see on iuuu???

Esileedi peale kolmandat longerot

Ma olen kindel, et teil tekkis selle postitusega palju küsimusi: „Kas te magate eraldi?“, „Miks te magate eraldi?“, „Kuidas selle intiimsusega jääb?“, „Kas peenem olles on siis noku pikem?“, „Kuidas paksud mehed seksivad? (Ei, oot, see huvitas Saagimit eriti. Ta vist ei loe.)„Kas plaanite veel kokku ühte voodisse kolida?“, „Kas Esileedi on päriselt alkohoolik?“ „Räägi veel, mis sa sealt nabast leidnud oled!“, aga kõigest sellest mõnes järgnevas postituses.

Kommentaarid

“Esileedi järjekordne salakaval plaan” on saanud 2 vastust

  1. Geidi ütleb:

    Kas lähiajal on oodata küsimused/vastused postitust? Nende eelpool kirjutatud küsimustega?

    • Henry ütleb:

      😀 haha. võiks ju. Veel parem, ma lasen küsimusi saata ja vastan neile, mis tegelikult olulised on.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sinu pesupesemisvahend peab olema

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…

  • (NKHKT)-40kg ja nutikella valik

    Mul on tõsi taga, kui ma räägin, et ma plaanin aasta lõpuks 40kg vähem kaaluda. Tundub suur number, aga see on vähem kui kilo nädalas ja kuna nädalad…

  • Odraiva. Ehk kuidas ma napilt otsad oleks andnud

    Ma saan nüüd öelda, et ma olen teispoolsuses ära käinud ja tagasi tulnud. Teispoolsuseks pean ma siis seda, et mul oli silm valus. Mõni teist tahaks kindlasti vahele…