See hetk, kui ma enda elu peaaegu pekki keerasin… – a mida henry teeb?

See hetk, kui ma enda elu peaaegu pekki keerasin…

26.11 2020

Postitus valmis koostöös Maanteeametiga

Mis mõttes ta minust kiirem on? Vajutan gaasi. On ennelõuna ja ma sõidan umbes 90km/h oma klassivennaga mööda linnatänavat, kus 50km/h lubatud, võidu, kelle Mazda 6 on mingil seletamatul kombel kiirem, kui minu tuunitud Audi B4. Ok, mootor oli ikka lahja, aga sel olid valuveljed, esispoiler ja korralik tümps pagassis. See, et auto lahe välja näeb, oli minusugusele edevale nolgile tähtsamgi, kui see, et ta võimas oleks, sest kes see ikka kapoti alla näeb? Annan gaasi ja järsku olengi tal kannul, sest mingil põhjusel otsustas sõber pidurdada ja ma lähenen kõrvalrajal talle suurel kiirusel. Ma isegi ei mõelnud, miks ta hoo maha võttis. Ju lõi vedelaks. Sekund hiljem astub mu hoo maha võtnud sõbra auto varjust ülekäigurajal mu autole ette poekottidega meesterahvas ja ma olen nii tänulik tema kiire reaktsiooni eest, sest kui ta poleks tagasi hüpanud, oleks ta hetk hiljem mu Esiklaasil oma elu viimaseid sekundeid lugenud.

Sellest on möödas oma 18 aastat ja see hetk kummitab mind tänaseni. Siiani jooksevad judinad üle selja mõeldes, et mis oleks võinud juhtuda? Missugune mu elu oleks olnud siis, kui ma oleksin selle mehe teise ilma saatnud ja seda ülekäigurajal? Ainuke koht sõiduteel, kus juht peaks olema ülimalt ettevaatlik ja jalakäija võiks tunda end natukenegi turvalisemalt. Kuid ei saa, sest noorena ei mõtle me pikaajaliselt. Me elame hetkes. Unustame ohud. Kõik on mänguline… ja siis midagi juhtub, mis selle mängu reaalsuseks muudab.

Hea, kui see on kellegi pahandav hääl, sest just liikluskäitumine on meie peres viimasel ajal fookuses olnud ning kui ma pean sama asja seletama viis korda, siis võtab meele mõruks küll. Ma ei ole kindel, kas ma julgen enda lapsi omapäi liiklusesse enne 30ndat eluaastat lubada, sest hetkel on nad nagu teletupsud natsilaagris – täiesti omas maailmas ja ei märka ümbritsevat ohtu. Kuigi nad tunduvad lootusetud juhtumid, ei saa mina neile käega lüüa. Kui ei tulnud õigesti välja, siis me teeme seda lihtsalt uuesti. Asja ei tee lihtsamaks ka nende kuldkalaga võrreldav mälu ja tähelepanu on nagu kassil, kes peaks sind kuulama, aga silmanurgas ta näeb liblikat akna peal, kelle ta peab nüüd ja kohe kinni püüdma. Ehk nägu on sinu suunas, aga pilk ja mõte hoopis mujal.

Me ei satu praegu eriti tihedalt liiklusesse liiklema ja sellepärast tuleb meil neid olukordi aeg-ajalt tehislikult tekitada ning mõni päev tagasi läksime me raudtee ülekäigu juurde lihtsalt selleks, et nad mõistaksid käitumisloogikat. Võiks ju arvata, et Eesti rongiliiklus ei ole tihe ja tõenäosus, et sa rongi alla kogemata jääd, on pea olematu. See selle ohtlikuks muudabki. See liigne enesekindlus, et nagunii midagi ei juhtu. Ülekäigu juures oli ka kolm keeldu – ratta seljas, pilk telefonis ja kõrvaklappidega mitte ületada. Selle 20 minuti jooksul, mis me seal olime, eirati neid märke täielikult ning lapsed küsisid mitmeid kordi, et aga miks tema rattaga ületab, või, et miks ta telefonis on, või miks tema klappidega muusikat kuulab? Tõsi, ma ei saa vastutada kõikide inimeste eest, kuigi tahaks siin noomituse teha, et kui te näete väikeseid maailmaavastajaid, siis püüdke reegleid mitte rikkuda. Eeskuju on oluline. Nii sinu kui ka minu. Seega ainus eeskuju, mille eest ma vastutada saan, on minu enda. Ja seda ma lastele selgitangi, et me ei peaks eeskuju võtma inimestest, kes asju valesti teevad. Kellelt sa laulmist õppida tahaksid, kas see, kes laulab imeliselt, või see, kes laulda ei oska? Õpime neilt, kes teevad asju õigesti.

Minu hirm ongi, et lapsed, need ju elavad täiesti omas maailmas. Sina näed sebrarada, tema näeb kuristikku ja köisraudteed ja ainus võimalus mitte surnuks kukkuda, on astuda vaid valgetele joontele. Sina näed elektriposti, tema näeb peidukat vaenlaste ees ja sageli on keeruline sellest mängumaailmast välja tulla. Kuid kordamine on tarkuse ema. Ma ei usalda neid veel üksinda üle tee käima, sest nad küll teavad, et nad peavad peatuma ja vaatama ühele ja siis teisele poole, aga see kipub ununema, et sageli on ka teine ja võib-olla isegi kolmas-neljas rada, mille kõigi puhul tuleb veenduda, et on ohutu. Nad on veel lühikesed ja kui nad astuvad esimese auto varjust välja, võib mõni debiilik seda mitte mõista ja täie auruga üle ülekäiguraja kihutada, sest neid on vaevu üle kapoti ääre näha. Mõni pime ei näe isegi täiskasvanud meest poekottidega. Sellised läbielatud hetked aitavad ohtusid paremini mõista. Kuna me elame ka linnast väljas, kus kiirusepiirangu küll 70 on, siis sadakond meetrit peale meie alevikku on juba 90 märk ning võib kindel olla, et paljudel on 100 rauas juba siis, kui eemalt märki tulemas näevad. See tähendab, et kiirused on suured ja pisikesest täpist saab suur auto kiiremini kui sa arvatagi oskad.

Hetkel on ohtlikuim aga meie enda koduõu, sest siin on see koht, kus nad kõige enam mängivad ja see tähendab, et ka ennast unustavad. Kui liiklustiheda tee ääres ja raudteed ületades on seda lihtsam selgeks teha, et need ei ole mängukohad, siis kodus seda teha ei saa ja ennast unustavalt tormavad nad ühtevalu sõiduteele, kus on küll õueala ja 20km/h, kuid see on juba piisav, et korralikult viga saada ning olen märganud, et inimesed, kellel endal väikeseid lapsi ei ole, ei tunneta seda ohtu ja 20km/h on nende jaoks rohkem sümboolse tähendusega.

Mul vanemana lasub kohus, et õpetada lastele, kuidas liikluses toimetada nii, et see oleks võimalikult turvaline ja ohte ennetav. Kuid lisaks eeskujule me mängime ka olukordi läbi ja ma annan neile aina enam otsustusõigust, et nemad saavad mulle öelda, millal on õige hetk midagi teha ja saan küsimustega kinnitust, et nad jälgivad liikluses õigeid asju.

Maanteeamet tuli välja ka sellise tänuväärse lehega, millega me kõik, kel sama vastutus lasub, ehk tutvuda võiks. https://liiklusohutus.agamina.ee/ Seal on läbi räägitud erinevad situatsioonid, millega jalakäijad silmitsi on, sest lapsed liikluses ei ole ammu enam lihtsalt jala, vaid mõned neist tõuksiga, jalgrattaga, tasakaaluliikuriga, rulaga jpm. Aitab lastel mõista laiemat pilti ja seega ka mujalt tulenevaid ohtusid. Näen ju enda lastegi puhul, et kuigi nad küll teavad, et kergliiklustee on joonega pooleks jaotatud, siis ikka kipuvad nad seda unustama ja tuiama ka jalgratturite poole peal. Me oleme vist terve selle veebilehe läbi käinud ja nii uskumatu kui see ka poleks, aga midagi jõuab siiski pärale küll!

Ma tegin ka ühe video, kuidas me lastega päris situatsioonidega tutvumas käisime.

Kui teadlik liikleja teie laps on? Kas käib teil ka aktiivne õpetamine ja tähelepanu juhtimine?

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga