„Mis tööd issi teeb?“ – a mida henry teeb?

„Mis tööd issi teeb?“

20.11 2020

Ma teadsin täpselt, millega minu vanemad tegelevad. Ema töötas piimakombinaadis ja isa töötas lihakombinaadis. Ma küll ei teadnud, mida nad täpselt teevad. Ema puhul eriti, sest ma eeldanuks, et kui ma ta töö juurde lähen, siis saan vähemalt mõnd lehma patsutada ja udarat sikutada, aga selle asemel nägin ma vaid riiuleid, paberivirnu ja trükimasinaid. Nooremad lugejad ei ole ehk kogenudki, aga enne, kui arvutid igale lauale ilmusid, olid laua hõivanud trükimasinad. Ning need olid täpselt sama vinged nagu arvutid. Vähemalt siis tundusid ja ma käisingi ema töö juures kaasas vahel, ta pani mind trükimasina taha istuma ja seal ma siis toksisingi, et kuulda seda õrna helinat, mis andis märku, et rida on täis. Siis tuli seda paberi rulli õrnalt keerata, et tuleks ette järgmine rida ja hooletu liigutusega see rull tagasi rea algusesse lükata.

Isa tööst teadsin ma nii palju, et ta oli kusagil rasvasulatustsehhis mingeid nuppe vajutamas. Igal juhul kui ema jooksin ma kiirelt kallistama kui ta töölt naases, siis vanemad tartukad ehk mäletavad, missugust rämedat läppunud haisu lihakombinaat Ropka linnaosas levtias. Loomulikult ei olnud ka isa sellest pääsenud ja see hais on mul siiani meeles. See oli ka isa riietel ning segatuna põlenud tubaka ning joodud õllede lebraga ei olnud see kunagi meeldiv kombinatsioon. Uskumatu, et me suudame lõhna meenutada ja ka taaskogeda, kui see emotsioon ja lõhna spetsiifika meeles on.

Minu lastel pole aimugi, mida mina teen. „Mis tööd issi teeb?“

„Ee… issi istub internetis“

„Sa pildistad meie perekonda.. ja oled palju arvutis. Kas sa käid üldse tööl?“

„Issi, sa ei käi ju tööl! Ükskord sa riisusid lehti.“

Ja mul on ka väga keeruline selgitada, mis ametit ma pean, sest jah, minu töö on see siin. See on siin miski, mille ma olen koos teiega üles ehitanud, aga kuidas seda lastele selgitada? Nad tahaksid ka midagi selgemat, kui sotsiaalmeedik või blogija. Vahepeal hakkasid nad järeldusi tegema, et ma olen fotograaf, kuid see mõte kadus kiiresti, sest ma ei ole kunagi mitte ühegi pildi tegemise eest sentigi küsinud. Ja kuigi mida aega edasi, seda enam ma enda piltidega rahul olen, on mu oskused soovitust veel nii kaugel, et ma ei tunneks end mugavalt selle eest raha küsides. Seega fotograaf ma ei ole.

Järelikult olen ma kirjanik hammustasid nad ühel hetkel läbi ning kuigi ma olen avaldanud ühe raamatu ja teine raamat on mul käsil, siis ma ei ole ka kirjanik. Samal põhjusel, miks ma ei pea ennast fotograafiks – minu oskused ja see, kus ma sooviksin oma oskustega olla, on üksteisest liiga kaugel. Muide Iirimaa raamatust- mul läks sellega väga hästi ja hoogsalt ning siis jõudis mulle pärale, et ma ei saa ju seda selliselt avaldada. Ma pean selle põhimõtteliselt ümber kirjutama. Seega kuukese ma sellega kaotan ja jõulukingiks seda veel endale osta ei saa, aga ma olen suhelnud siin inimestega ning ma saan tuge raamatu liigutamisega, kui see lõpuks trükivalmis on. Ehk ka kirjanikuks ma ennast absoluutselt ei pea. Ma olen pigem tüüp, kes kirjutab.

Kõige vähem mulle meeldib sõna influencer ja jabur on see, et sellega üldse kunagi välja tuldi. Eestis omistati see just neile, kes Instagramis enda tegemisi jagavad. Ma ei soovi, et keegi mind influencerina näeks ja et mu lapsed arvaksid, et kõik see, mis ma teen, on eesmärgiga mõjutada inimeste otsuseid. Ei ole. Ma ju hakkasin blogima kunagi ja esimesed kolm aastat ei teeninud ma põhimõtteliselt sentigi. Ma ei hakanud kirjutama sellepärast, et see mu elukutseks saaks, ega selleks, et mingit nänni skoorida. Ma kirjutasin sellepärast, et mulle meeldib kirjutada ja minu küte on teie tagasiside. See, et see õnnestus mul enda sissetulekuks ja elukutseks pöörata oli mullegi suureks üllatuseks. Kui päris aus olla, siis tegelik algne põhjus, miks ma kirjutama hakkasin, oli sellepärast, et Allen Carri meetodil oleks suurem platvorm. Minu eesmärk oli saada endale suurem auditoorium, et ma saaksin igal pool meedias sõna ja rääkida suitsetamisest ja kuidas sellest lahti saada ning ma saavutasin eesmärgi – mul on suur jälgijaskond, kuid ma ei arvanud, et see kasvab Allen Carri asjast nii kiirelt eest ära, et hoopis blogi saab minu põhitegevuseks ja Allen Carri asja ma vaevalt enam pikalt vean. Ma olen aastaid olnud kahtleval seisukohal, et kaua ma veel seda alles hoian, sest kuigi see aitab nii paljusid inimesi, siis me elame vaid korra ja on ka muid asju, mida ma elus proovida tahaks. Ma pole veel otsutanud. Kuigi praegu oleks just rumal aeg lõpetada, sest enam ei saa arstid ja TAI mind ukse taha jätta ja öelda, et see on alternatiivmeditsiin (mind on korduvalt kutsutaud erinevatele konverentsidele meetodit tutvustama ja arstidele rääkima ning absoluutselt igal korral on kellegi karvane käsi otsustajateni jõudnud ning kästud minu nimi esinejate seast maha kriipsutada), sest kõik vajalikud uuringud on tehtud, mis näitavad, et tegu on efektiivse loobumisviisiga ning lisaks käis mul paar kuud tagasi paar kuulsust. Ikka päris kuulsust. Ma pean silmas nagu „kõik teavad neid“ kuulsust ja loodetavasti saame sellest ka meedias rääkida.

Aga ok, ma triivisin teemast kõrvale nagu mul tihti ette tuleb. Kes ma siis olen? Me oleme üldse Esileediga selline veider paar, et mõlemal eriti tänapäevane elukutse. „Minu emme on doula ja issi on influencer!“ võiks lapsed lasteaias öelda, aga pigem võiks öelda, et mina olen meie perekonna kroonik, mis tõenäoliselt ajaks lasteaiakaaslastel pea veelgi enam segadusse. Ettevõtja? Internetis istuja? Blogija ei ole ma ka ammu enam, sest minu peamine tegevus ei ole ammu enam blogis, vaid sotsiaalmeedias. Tundub, et mu lastel on sama saatus, mis mul enda vanematega – ma teadsin, kus nad töötavad, aga mida nad täpselt teevad, polnud aimugi.

Eelmine postitus Järgmine postitus

4 kommentaari

  • Annika

    20.11.2020 at 12:41

    Ma ei saa isegi õieti aru, mis tööd enamus mu sõpru ja tuttavaid teevad. Katsu seda siis veel kuidagi lastele seletada 🙂

    1. Henry

      25.11.2020 at 13:18

      Võimatu jep 😀

  • Signe

    20.11.2020 at 22:13

    Minu lapsed olid väga kaua veendunud, et emme töö on pidu! Tegelikkuses olen ma väikse maapiirkonna kultuuritöötaja ja teen siin väiksemaid ja suuremaid “projekte”

    1. Henry

      25.11.2020 at 13:18

      See ongi ju pidu. Väga stressirikas ja närviline, aga pidu

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.