Kuidas saab laps olla kodu peegel, kui nad on täiesti erinevad?
16.10.2020
Kaksikute saamises oli minu jaoks kolm etappi. Esimene oli kõhe paanika. Mis mõttes kaks korraga? Ei! Lihtsalt ei! Ma pole sellega arvestanud! Sa ju lubasid, et me ei saa kaksikuid! Teil pidi see üle põlvkonna käima ja meie oma pidi vahele jääma! Pidi ju! Kuhu me kõik ära mahume? Me peame ju suurema auto ostma! Me saame vaevu vaevu ühe lapsega hakkama, oleme läbi ja stressis ning nüüd jääb see üks laps alles ja kaks tükki tuleb veel lisaks??!? Kuidas?
Teine etapp oli aktsepteerimine muretsemisega. Noh, ega midagi teha vist ei ole. Reaalsuse eest ei põgene. Peaasi, et terved lapsed sünnivad. Meil on korter müügis ja maja välja valitud ja keegi võiks nüüd kiiresti korteri ära osta. Esileedi kõht on juba nii suur, et varsti on seda liiga raske peita ja kas me siis enam saame laenu? Ma müün meie auto maha ja nii kahju on müüa, sest see on nii nii korras ning korralik. Ma tean, et me peame ta maha müüma ja samas ma loodan, et keegi ei osta ja see jääb meile alles. Saime laenu, müüsime korteri ja ostsime maja ning auto sai müüdud ja uus soetatud. Kõik läheb nii nagu vaja. Lihtsalt mõni asi juhtub varem ning teine natukene hiljem.
Kolmas oli äratundmine ja armastus. Kõige enam ma ootasin, et esimene kaksikutest sünniks ja ta mu rinnale pandaks. Esileedil oli vaja üks laps veel ilmale tuua ja ta oli tuharseisus, seega olime valmis, et võib keeruliseks minna. Ma ei ole üks neist superisadest, kes seal lapse kroonimist ja välja pressimist põnevusega pealt vaataks. Ma olen aus – ma ei tahtnud üldse seal olla, sest mulle ei meeldi olla abitutes olukordades, kus ma ei saa teha muud kui toeks olla. Mulle meeldib tegutseda. Kuid ma ei vahetaks seda kogemust millegi vastu. Kui Vennas paar minutit peale sündi minu lahtinööbitud rinnale asetati, oli see imeline hetk. Kõik emotsioonid, mida ma kiivalt endasse tavaliselt hoian, tulid sel hetkel välja. Kui pool tundi ka Piiga suvatses välja tulla, sain ma aru, et neid peabki kaks tükki olema.
Minu suurim hirm oli see, et kui ma armastasin Noorsandi nii väga, kes oli juba aasta ja üheksa kuud meid ärkvel hoidnud, siis kuidas sa armastus nüüd jagunema hakkab. See ei hakkagi. Armastus lisandub. Su süda on nii elastne, et sinus tekib armastus kõigi vastu ja nad kõik muutuvad su maailma kõige tähtsamateks inimesteks.
Kaksikutega on olnud raske. Kui sul on üks laps ja ta on hädaga, siis sa keskendud temale. Kui sul on kaks last, siis sa ei saa korraga kahele probleemile keskenduda ja siin kohal olen ma teile kallid lugejad südamest tänulik, sest tänu teile on mul olnud võimalus olla kodus ja koos Esileediga laste eest hoolitseda. Jah, ma läksin taas paksuks, jah ma olen elanud 100% teistele, aga see on ohver, mille ma tooks ikka ja jälle, sest minu missioon mehe ja isana on toetada peret ja olla neile olemas. Ja meil ole neid kaks, vaid kolm ja see kaos, mida nad on suutnud meile siin aegade jooksul korraldada… uhh.
Täna said kaksikud viieseks ja ma tunnen, et mul on taas võimalus leida aega endale. Võtta ette oma aastakümneid kestnud teekond ja pühenduda endale. Kuid aitäh teile, et te ikka siin blogisolevaid vilkuvaid pildikesi uurite ja olete meie pere kõrval olnud, sest kui poleks teid, ei oleks ma saanud teha seda, mida ma teen ja olla igapäevane osa perekonnast.
Kuid enam ei ole mul kaksikute paari, vaid mul kaks täiesti erinevat ja individuaalset inimest. Oma soovide, tujudega, eelistustega, maitsega. Nad ei oleks justkui ühest perekonnastki. Öeldakse, et laps on oma kodu peegel. Kaks nii erinevat peegelpilti ei saa ju ometi sama kodu peegeldada. Ainus, mis reedab, et nad õde ja vend, on see õrnus, millega nad üksteise poole pöörduvad ja see mühaklikkus, kui nad ei viitsi enam õrnad olla.
Palju õnne Piiga ja Vennas! Palju õnne Noorsand! Ka sina oled oma rolli vanema vennana väga tublisti kandnud. Väikeste mööndustega, aga kel neid poleks? Aitäh Esileedi sulle, et sa mulle nii armsad lapsed oled kinkinud, enda kehas kandnud, enda läheduses hoidnud. Aitäh kõikidele meie sõpradele, et vaimustute, kui me lapsed teid vaimustada püüavad, üllatute, kui nad teid üllatada püüavad. Aitäh kallid lugejad, et mu lapsed omaks olete võtnud ja meie pere enda perre. Oh, minus on nii palju tänulikkust, sest lapsed nõuavad ja vajavad küll palju, aga nad annavad palju enam tagasi. Isegi, kui sa seda igapäevaselt ei taju ja on tunne, et sa vaid annad. Sellepärast ongi sellised tagasivaate postitused olulised.
Täna tuleb suurepärane päev. Yummikommid on homseks lasteaiaks valmis, et sõpradega jagada. Ka saab iga laps väikese karbikese, kus pisike mänguasi ja šokolaad, mis ka Bionoriast. Kingitused ootavad juba hommikul saabuvaid lapsi. Mileedi lilleäri päästis välja ja sain veel viimasel minutil enne sulgemist lastele õhupallid, mis on neil igal aastal üks tähtsamaid pusletükke sünnipäeva traditsioonist. Täna saabub meile ka Piltsbergide delegatsioon, sest homme on Elva lähedal meie sünnipäevapidu metsaseiklusega ja kui on üks asi, milles Illimar osav on, siis on see lastega samastumine ja metsamaagia tajumine.
Nüüd pean ka mina paremini käituma, sest viis on vist juba selline iga, mida lapsed ka mäletama hakkavad. Enne seda aega lastel vanemaks saades erilisi mälestusi pole minu meelest. On vist nii?
Kuid taas, palju õnne ja sööge ka meie terviseks täna üks komm. Kuna see on meie tervitamiseks, siis see ei lähe teil ka kaloritena kirja. Nii lihtsalt on!
Tartus on üks tore väike ettevõte Vembutaja, mis aitab samuti hädast välja, kui õhupalle vaja 🙂
Kui hästi läbi rääkida, saab õhupalli ka sellisel kellaajal, kui poed juba kinni 🙂
väga hea teada! Aitäh!
Hilised õnned ⚘ see oli nii armas lugemine jõudu ja jaksu veel aastateks nii hoolida ja armastada 🙂