Vahel, kui aju end välja lülitab – a mida henry teeb?

Vahel, kui aju end välja lülitab

14.10 2020

“Ok tibu, emme läheb nüüd pissile!” teatas eile Esileedi, kui ta mu toast välja läks ja tualetti suundus. Olime just arutlenud laupäevase kaksikute sünnipäeva detaile ja ma jäin jahmunult voodi ääre peale istuma ja kaugusesse passima… mis just juhtus? Toas valitses vaikus. Mitte ühtegi heli…

“Kas ma just ütlesin, et emme läheb nüüd pissile?” küsis järsku Esileedi läbi naeruturtsatuste, kui tal poti peal pärale oli jõudnud, mida mulle just öelnud oli. No vahel kiilub aju kinni. Sellest ma ei räägi, et selleks õige lapse nimi üle huulte tuleks, tuleb mul sageli kahe teise lapse nimi valju häälega välja öelda, aga vahel jookseb kinni ning sa unustad ära, et sa ei räägi oma lapsega, vaid täiskasvanud inimesega ja mina täiskasvanuna ei vajanud nii täpset infot, mida Esileedi tualetti tegema läheb. Laste nimed lähevad segamini eriti siis, kui seda üldse juhtuda ei tohiks. Ehk siis, kui sa üritad pahasel toonil midagi selgeks teha. “Katriin! Kurat küll Karl-Erik! See tähendab, et Hendrik! Lõpeta!”

Olen ka ise taolistes ajupuuksutustes aeg-ajalt süüdi. Kunagi möödunud aastal käis mu seminaril üks soliidne meesterahvas. Ta ei jätnud sellist avatud tunnet, vaid temas õhkus seda põhjamaist kargust ja eraldatuse soovi. Tal oli tulles käsi kipsis, kuid sellest kohe lähemalt. Ta oli selline inimene, kellega sa ise kunagi esimesena rääkima ei lähe, sest sa tead, et sa sisened tema loodud mulli ja tema loodud mulli mahub vaid tema ja ta mõtted. Oli järjekordne suitsupaus, kui ta püsti tõusis, pahural ilmel jaki selja tõmbas ja ukse poole suundus. Kuid ma pidasin seminari asendusruumis, mida köeti elektriradikaga, mille juhtmed jooksid üle vaiba ning nagu arvata võitegi, siis härra jalg jäi juhtme taha kinni, ta koperdas  ja enne kui ta kukkumise vältimiseks seinast kinni haaras, jõudis ta kulmuga vastu uksepiita põrutada. Kuigi mees ei teinud teist nägugi, läksin ma kiirelt fuajeesse ja palusin jääd ning kui mees suitsult naases oligi tema kulm üles paistetanud. Päris silm kinni polnud, aga korralik sarv oli ees sellegi poolest. Panin jää rätiku sisse ja tõin selle meheni, kes oli ilmselgelt häiritud, et ma talle liiga lähedal olin ja nüüd ise külmakotti kulmule asetasin. Viskasin veel nalja, et ärge muretsege, ma olen professionaal, meil on ka kodus jääkott. Kipsis käega oleks tal seda endal ebamugav hoida olnud. Ühel hetkel tõmbas mees aga pea järsku eemale ja küsis, mis toimub? Endale märkamatult olin ma teise käega tema selga silitamas ja õrnalt kulmule peale puhumas.

Vedas, et ma talle musi ei teinud, sest Piiga nõuab alati, et valusale kohale lisaks puhumisele alati ka sinna samasse musi saaks. Nüüd jääb see mind kummitama, et huvitav, mis selle mehe reaktsioon olnud oleks?

Tänaseks on selgunud, et tegu on ülimalt sooja inimesega ning ta ei suitseta juba üle aasta ning me suhtleme regulaarselt. Naerame seda situatsiooni siiani aeg-ajalt.

Või teine variant, kui ma unustan vahel rollist välja tulla. Kõikidele lastele meeldib hirmutamine. Isegi, kui nad seda ise ei tea. Võib-olla mõnele ei meeldi. Siis oleks küll jama lugu, sest ma ajan hullumeelse pilguga ja koletise häält tehes oma pätakaid pidevalt taga. Ja kui kätte saan, siis püüan sellise hauataguse kurgu häälega kirjeldada täpselt, mida ma nendega teha kavatsen: “Kõige pealt hammustan ma su jala ära. Siis ma söön su käe ära! Ja siis ma musitan sind nii kaua, kuni sa kõdist lõhki lähed!”. Võite ette kujutada, milline lõkerdav naer nende poolt üle elamise kostub. Kuid vahel keegi helistab ja vastu võttes ei ole harv juhus, kui ma unustan koletise rollist välja tulla:

“Kes seal on?” sellise saatana häälega

“Eee.. kas sattusin halval ajal?”

Sellel hetkel olen ma loomulikult juba aru saanud, et ma räägin võõra inimesega kasutades häält, mida ta võib olla tänaöises painajaski veel kuuleb, kuid samas tahaks näha, kuhu asjad edasi lähevad… ja ma ei muudagi oma häält tagasi.

“KES SA OLED??!!” ja lisan juurde ähvardavat hingamist.

“Te vist Emori küsimustele hetkel ei soovi vastata….?”

“KUS SA ELAD?”

Kinnine toon.

Aju teeb vahel trikke ja õnneks on need sellised süütud trikid, mitte ma ei unusta näiteks lapsi lasteaiast ära tuua, mis oli pikalt mu suurim hirm enne lapsi, et äkki ma unustan ära, kuhu ma lapsed jätsin. Peamiselt on see ühe korduva unenäo tõttu, kus ma tulen hoonest välja ja mul pole aimugi, kuhu ma enda auto parkinud olen. Käingi kõiki võimalikke kohti läbi ja mida pole, see on auto. Ma olen seda und oma kümme aastat näinud ja siiani on sama jama, et auto on kadunud. 

Kas teie olete enda puhul tabanud, et olete tegemas midagi ebasobivat ja seda täiesti alateadlikult?

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.