“Pidžaamas uksele vastu ei lähe!” – a mida henry teeb?

“Pidžaamas uksele vastu ei lähe!”

2.10 2020

Kuidas inimesed kunagi enne Wolti elasid? Ma tõesti ei tea. Kas reaalselt võtsidki kätte ja tegid iga päev ise süüa? Nii endale kui lastele, kes ei söö mitte midagi? Igal juhul on see toidutellimise võimalus meid nii ära hellitanud ja samas rahulikuks muutnud, et kui jõuadki hilja koju, siis ei torma paaniliselt vaaritama, et perekond kokku ei kukuks, vaid teed rahulikult tellimuse ära ja saabki diivanile telekat vaatama istuda, kust tavaliselt tuleb MKR, ehk saade sellest, kuidas inimesed süüa teevad.

Tänane päev oli just selline. Jep. Tuleb järjekordne kullerilugu. Täna me ei tulnud õhtul koju. Me olime terve päeva kodus. Võiks arvata, et siis oleks aega vaaritada küll. Kuid kui sul on kolm nohust last kodus, kes veedavad päeva üksteist nügides ja üksteise peale karjudes, et miks teine teda nügib, siis on viimane asi, mida sa õhtul teha jõuad, on kokata.

Päev otsa tõbisena passimine tähendab ka seda, et vähesed perest on päeva jooksul enda pidžaamasid millegi muu vastu vahetanud ja ka kell 19.30 õhtul olid suurem osa riietuses, milles hommikul ärgatud sai. Selline üdini laisk reede.  Kuidas teie tunnete, et kui teil satub olema selline üdini laisk päev, kus sa reaalselt ei teegi mitte midagi, kas see on olnud kordaläinud päev, või raisatud päev? Mul on alati raisatud päeva tunne ja tavaliselt järgmisel päeval teen ma kõike topelt.

Tellisimegi Woltist kõigile toidu ja jäime ootama. Õigemini Wolti sa ei oota kunagi, vaid sa tellid ära ja mingi aja tagant sa lihtsalt vaatad äppi, et kaugel see toit on. Me elame natuke lollis kohas, sest igale poole, kuhu sa ka ei läheks, kõik on alati räigelt kaugel. Ainult lõunakas on lähedal. Nii lähedal, et me näeme maja eest vaadates seda suurt kollast palli, mis Lõunaka ees ajale jalgu jäänud on. See vist oli kunagi mõeldud justkui smaili ikoonina, aga selle sümbolina kasutamine on vist suht 2010.

See selleks. Olime kõik omi asju tegemas, kui lõpuks uksekell helises. See on meie peres fundamentaalselt muutunud, et umbes aasta tagasi jooksid kõik tormi, kui keegi kella lasi, siis nüüd vaatavad kõik üksteisele otsa, et kes minna viitsib. Noorsand kargas püsti ja jooksis ukse suunas, kui Esileedi karjatas, et ta on pidžaamas ja nii ei lähe uksele vastu.

Nukralt lonkis ta elutuppa tagasi, kui temast tuiskas mööda Piiga, kelle samuti tuppa tagasi kamandasime, sest öösärgiga ei lähe ukse peale! Hakkasin juba enda käsi pesema, sest olin just küüslauku puhastanud, kui Vennas hõikas reipal häälel, et ta läheb ise!

Hea plaan. Tema oli ainus lastest, kes end piisavalt tervena tundis ja õues rattaga sõitmas käis, mis tähendas, et vähemasti ei ole ta pidžaamas. Kuulsin kööki, kuidas ta trepist alla tõttas, koridori läks, uks avanes, keegi midagi pomises, kuidas Vennas selge ja kõlava häälega “Sänks!” hüüdis ja ukse kinni pani. Krabiseva kotiga elutoa keskele saabus ja seal kogu oma hiilguses palja alakehaga noks ripakil võidurõõmsalt Wolti paberkotti käes hoidis.

“Miks sa palja nokuga kullerile vastu läksid?”

“Jep!” vastas Vennas ja taris noku välkudes kandami kööki. Sorry Wolt! 

PS! Wolt on mu pikaaegne koostööparnter Instagramis ja see postitus ei ole kuidagi meie koostööga seotud. Ei planeeritud ega tellitud.

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.