“Kas me oleme vaesed?”

27.08.2020

“Issi, kas me oleme vaesed?”, küsis Noorsand justkui muuseas mu käest paar päeva tagasi

“Noh, me sõidame autoga, meil on kodu, me saame end riidesse panna, meil on külmkapis toit. Ma ei saa öelda, et me oleme vaesed…”

Noorsand, kes oli selle pika seletuse ajal juba ammu huvi kaotanud ja uuris kärbest, kes kärbsepaberilt end lahti püüdis rabeleda, vaatas mulle otsa ja küsis: “Ah?”

“Ei, me ei ole vaesed!”

“Kas me oleme siis rikkad?”

“Noh, me ei ole ka rikkad. Meie auto on 11 aastat vana, me ei saa endile reisimist väga lubada ja raha on meil piisavalt, et mitte võlgu võtta, et kuu lõpuni hakkama saada.”

“Ah?”

“Gosh! EI! Me ei ole rikkad ka! Me oleme keskmised!”

“Kas meil siis on raha?”

“Ikka, ilma rahata ei saa ju. Kõik, mida me vajame söögiks ja muuks, tuleb osta raha eest.”

“Aga kas kaks eurot on suur raha?”

“Oleneb. Kui see maha kukuks või kusagile kapi alla veereks, siis ma seda sinna ei jätaks ning näeks vaeva, et see kätte saada. Kuid igapäevastes kulutustes ei ole kaks eurot suur raha.”

“Aga kas 200 eurot on suur raha?”

“Jaa, ikka, 200 eurot on päris suur raha!”

“Vau! Aga kas 2000 on ka suur raha?”

“Mis sa ise arvad? Muidugi on.”

“Kas sul on 2000 eurot praegu?”

“Ma ei tea, ei ole vist. Võib olla on. Miks sa küsid?”

“Niisama. Aga kui sul oleks 2000 eurot ja sul kaoks kaks eurot ära, kas sa oleksid väga õnnetu?”

“Ei oleks. Ma arvan, et ma isegi ei märkaks seda”

“Aga kas sul 200 eurot on?”

“Noh, nii palju ikka on.”

“Kui sul oleks 200 eurot ja sul kaoks ära 2 eurot, kas sa oleksid väga kurb?”

“Ikka ei oleks. Kaks eurot kahesajast on ju väga väike osa.”

“Kui väike?”

“Väga väike. Mul oleks siis suisa sada kahe eurost! Ja mõtle ise, kui sul on sada münti ja üks ära kaob, sa isegi ei märkaks seda ju. Silma järgi oleks hunnik ikka sama suur.”

“Väga hea! Issi mul on vaja, et sa mulle tahvlis kahe euro eest maja ostaks. Ära muretse, sa isegi ei märka seda.”

Sa nugis…