Kuidas lapsed mu jaoks porno- ja sõjafilmid ära rikkunud on – a mida henry teeb?

Kuidas lapsed mu jaoks porno- ja sõjafilmid ära rikkunud on

26.08 2020

Nädal aega üksi. Ma olin nädal aega kodus täiesti omaette. Ei naist. Ei lapsi. Mitte kedagi. Kohe hakkab Esileedi fännklubi kindlasti sõrme vibutama, et aga kuna sa ise lapsed kaenlasse võtad ja Esileedile sellise puhkuse võimaldad? See ei olegi võimalik. Esileedi on asendamatu. Mina olen ilmselgelt asendatav. Ta isegi ei küsinud, kas sa ei tahaks minuga maale kaasa tulla. Ta lihtsalt läks. Veel täpsem olla, siis ta isegi ei öelnud mulle, et ta maale läheb, vaid ma sain seda alles kolmanda inimese käest teada. “Ah jaa, kas ma ei öelnud sulle? Igal juhul me läheme homme maale!” oli ta vastus. Seega pole mul tarvis süümekaid tunda, et Esileedi puhkust ei saa.  (ma pole nüüd kindel, et see eelnev jutt kuidagi selle ära põhjendas, miks ma süümekaid tundma ei peaks).

Aga nädal aega on olnud mul võimalus endasse vaadata ja aru saada, kui rusuvalt isadus meestele mõjub. Nädal aega üksi kodus! Mul on garaažis mingi 10 pudelit pulmaviina alles! Meil on köögis mitu pudelit head veini, mida ma aegajalt lambalihale hõrgu maitsekompoti saamiseks raiskan. Mul on kodus kaks korralikku bassikõlarit, mis võiks terve tänava puusa nõksuma panna. Ok, see on alati pidutsejate eeldus, et paneme tümmi põhja ja valmistame kõikidele naabritele head meelt. Ükski naaber ei taha su kräppi muusikat kuulata.! Mul on terve maja, ehk 150+ ruutu vaba pinda! … ja mina… ja mina käisin Prismas pähklipurejat ja Magaziinist suurt topsi otsimas, kuhu pähkleid valada! Järgmisel päeval käisin turu peal, et värsket lehtkapsast ja mõnusat krõmpsuvat kurki osta. Järgmisel päeval käisin Tallinnas suitsetajaid lõksust välja aitamas.. lühemalt – mis mul viga on? Ma isegi ei üritanud midagi tekitada. Minu arusaam mõnusast õhtust on täielikult muutunud. Kui varem tähendanuks see külma õlut kusagil baaris, et siis uduse silmaga kõiki naisi jõllitada, siis nüüd on mõnus õhtu taustaks käiv Netflix ja mina katsetamas uusi Tupperware koorijaid ning tegemas uut moodi kurgisalatit.

Teine asi, mille lapsed on mul pekki keeranud, on pornofilmid. Mallukas kirjutas eile, kuidas ta taksos porri vaatas (niivõrd-kuivõrd) ja mulle meenus mõte, mida ma Esileediga arutasin – Piiga on minu jaoks pornofilmid ära rikkunud. Kui varem panid need mul südame kiiremini põksuma ja fantaasia tööle, siis nüüd on esimene mõttelend mõnd neidu vaadates, et appikene, see on ju kellegi tütar! Huvitav, kuidas elu nii rööbastelt kõrvale kaldub, et noor inimene sellise karjääri endale valib? Kuidas ma saaks nii elada, et Piiga kunagi midagi taolist isegi kaaluks mitte? Kuidas tema standardid elus nii üles ajada, et isegi kui raha napib, siis see oleks tema jaoks välistatud variant? Äkki selle sama tüdruku isa mõtles kunagi samu mõtteid ja nüüd meenutab ta pisikesele tüdrukule kaks musta meest, mille jaoks tagumik tegelikult mõeldud on… väike mõtte ekslemine ja ongi hetk rikutud.

Kolmas asi, mille aga pojad on pekki keeranud, on sõjafilmid. Minu lemmik filmižanr on ajalooline. Sealhulgas kõikide erinevate sõdade filmid. Kuid sageli on taolistes filmides ka inimestel alati stoorid juures, kuidas neid ootab koju ema ja isa. Ja ma vaatangi neid filme ning kui keegi surma saab, kellel vanemad kodus ootavad, siis kuramus küll… see eilne sibula lõikamine mõjub mu silmadele vist ikka veel. Ma olen igal juhul nii tänulik, et me elame rahu ajal ja ma nii loodan, et me suudame selle rahu pärandada ka meie lastele, et ka nemad võiksid elada täisväärtuslikku elu.

Neljandaks on isadus võtnud mult ükskõiksuse. Mulle hullult meeldis Louis XV ütlus, et pärast meid tulgu või veeuputus. Elad ainult ühe korra. Sa ei saa muretseda kõige ja kõigi pärast. Yolo! See on kardinaalselt teise suuna võtnud. Ma mõtlen pea igapäev aktiivselt eeskujule, mida ma lastele annan ja mida ma tahaks anda. Mul on nii hea meel ,et ma ei suitseta enam, sest ma peaksin seda lapse eest kogu aeg varjama, sest ma ei soovi seda nende silmis normaliseerida. Olles suitsetamisest loobumise terapeut saan jagada statistikat, et kui lapse vanem suitsetab, siis tõenosus, et ka laps sama rada läheb, on neli korda kõrgem, kui mittesuitsetavas perekonnas. Isegi, kui laps vihkab seda, et ta vanem suitsetab, on see ikka tegevus, mida ta kallid inimesed teevad. Ma ei tahaks seda koormat enda kaela. Mulle ei ole enam ka ükskõik tekkivast prügist ja prügikäitlus on mulle oluline teema, kuigi ma alles lugesin siin, et seal ühes Eesti progressiivseimas prügilas, kus oli kõige vingem sorteerimisjaam, ei sorteeritud tegelt suurt midagi ja peamiselt tegeldi lihtsalt prügi maha matmisega. Kuid ma usun, et see kõik muutub ja prügi sorteerimine muutub olulisemaks ning juba praegu ma tunnen uhkust, et iga kord, kui nad midagigi prügikasti viskavad, siis nad küsivad, missugusesse kasti see käib?

Kindlasti on veel asju, mis nad on pekki keeranud. Peamiselt siiski mu mässumeelsuse on nad pekki keeranud ja ainus viis, kuidas ma veel mässan, on see, et ma jätan vahel meelega prill-laua üles. Igal juhul aitäh lapsed, et mind hoolivamaks ja paremaks inimeseks õpetate… aga pornokad oleks võinud ikka alles jätta…

Eelmine postitus Järgmine postitus

4 kommentaari

  • PK

    28.08.2020 at 09:21

    Miks see oluline on, mis värvi need kaks meest on?

    1. Henry

      28.08.2020 at 09:42

      No on noh

  • Edgar

    29.08.2020 at 09:43

    Hea on lugeda, et ma pole ainus. Nüüd alles võid ennast meheks kutsuda 🙂

  • Jah

    06.09.2020 at 14:57

    Mehed, kes vaatavad pornot ja sellele õudusele kaasa aitavad, on jubedad. Sina ka, et sa oled üldse pornot vaadanud. Häbi sul olgu. Lapsed saavad kõik vanemate patud enda kaela, niiet mees, kui oled valesti käitunud, saavad seda sinu järeltulijad tunda.

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.