Täna sain aru, et ma ei taha olla muusikakeskus! What?

Öeldakse, et mida vanemaks inimene saab, seda targemaks ta saab. Sageli ei saa. Kui inimene ei ole avatud, arvab, et ta teab kõike, siis ei õpi ta midagi juurde. Mina ei ole. Mina annan endale alati võimaluse näha asjade teist külge ja õppida midagi uut. See on ühelt poolt suurepärane  meelteseisund ja teisalt tekitab see maru palju kahetsusi, et miks ma seda alles nüüd tean? Miks mul ei võinud varem silmad lahti olla.

Täna hommikul ärgates jõudis mulle pärale see, et kui ma midagi tahan, pean ma selle nimel vaeva nägema. “Daaa!” ütlevad umbes pooled teist, kes seda loevad. “Kui loogiline see veel olla saaks? Muidugi peab ise vaeva nägema!”

Aga mina pole oma elus asjade üle väga palju vaeva pidanud nägema. Ma olen alati olnud selline keskmisest naaatukene edukam asjades, mis ma ette võtan. Mu silmaring on naaatukene laiem, kui keskmisel inimesel. Mu arvutialased teadmised on õige pisut paremad, kui keskmine oleks. Alati on sellest piisanud. Ma olen hakkama saanud alati igal pool ning ise selle jaoks pingutamata ja panustamata. Ehk siis mul ei ole mingit aimu enda potentsiaalist, et milleks ma tegelikult suuteline olen.

Aina tihedamalt pöördutakse minu poole näiteks fotograafi teenuse jaoks ja ma olen seni kõik ära öelnud, sest ma oskan pildistada naatukene paremini kui keskmine inimene, kes endale vinge fotoka ostnud on. Ma olen kaugel sellest, et tunneksin ennast enesekindlalt, et selle eest tasu küsides. Mul pole piisavaid oskusi ei varjude, ega valguse vallas. Kompositsioon ja piltide kunstiline väärtus on samuti sellised nagu nad on. Aga ma võiks olla palju parem! Ma võiks sihipäraselt vaeva näha, et saada selles väga heaks. Selle asemel nopin ma mõne tarkusetera siit ja teise sealt. Õpin ühe asja täna, teise asja paari päeva pärast. Ma arenen, aga lihtsalt piisavalt, et olla natukene parem kui keskmine.

Suvi ja koroona on ka mu rahakotile suure põntsu pannud. Ma ei mäleta üldse, millal ma raha suhtes nii ebakindel olin. Ehk siis tundnud stressi, kas me ikka saame hakkama. Loomulikult saame. Oleme alati saanud, kuid ma pole ise midagi selle jaoks teinud, vaid kõik asjad on minuni tulnud. Ma olen olnud mina ise ja asjad õnnestuvad… natukene paremini, kui keskmisel inimesel. 

Kuid ma tunnen, et sellest enam ei piisa. Ei taha enam olla muusikakeskus, mis teeb nii paljusid asju hästi ja mitte ühtegi asja väga hästi. Tuleb enda fookust suunata. Ainuke asi, mida ma siiamaani eeskujulikult teinud olen, on kaalus juurde võtmine. See on nüüd selge ja oleks aeg muudele asjadele pühenduda. Kaalu teemal olen ma enda fookuse tagurpidi keeranud ja mul ei ole mitte kunagi mitte ühegi programmiga nii hästi läinud. Ma kirjutan homses postituses oma kaalu teemadel ka. Igal juhul on seal fookus nii paigas, et mul ongi sama küsimus, mille ma postituse alguses välja tõin, et miks ei võinud mul varem silmad lahti olla?

Ma aitan siin ühte suurt ettevõtmist natuke PR teemadel ja ma otsustasin, et ma ei küsi isegi tasu selle eest, sest ma ei pea selle jaoks pingutama. Ma saan selle pisikese asjaga hakkama nii, et ma ei pea isegi mugavustsoonist välja tulema.

Teine koht, kus ma enda fookuse paika keeran, on finantspool. Kogu see Kogumispäeviku teema on väga vajalik ja tore, kuid see on ainult üks pool. Säästmine ei ole aktiivne tegutsemine. Pigem vastupidi, see on puhtalt planeerimine. Mina tahan ennast nüüd proovile panna aktiivse eesmärgi suunas tegutsejana. 39-aastasena ma nüüd tean, et oma lihtsa olemisega saan ma elus hakkama. Tänu sellele on meil toit laual ja katus peakohal ning me saame elada üpris mugavat elu. Ka mina elan mugavat elu…. sest ma olen mugavustsoonis ja ma tunnen ise ka, kuidas ma ei arene. Hakkama saamine ei ole nüüdsest enam valik. 40-selt võiks ikka esimene miljon pangaarvel olla. Mul on esimesest miljonist puudu umbes 1,1 miljonit.

See on siis see, mis mul hetkel sees toimub. Mul ei ole plaani, kuid ma sean endale plaani. Ma leian endale väljundi, kuidas ennast maksimaalselt realiseerida. Kus ma pean pingutama, et olla parem. Kus ma ei taha ise olla mugavustsoonis ja kus pingutus toob suuremaid tulemusi. Kogu kirjeldus osutab, et ma peaks naasma müügitöö juurde. Võib-olla. Ma ei ole mingit plaani teinud. Ma tean vaid seda, et mis iganes see on, mille ma ette võtan, on see, kuhu ma sean kogu enda fookuse ja hinge, et olla parim, mis ma olla saan.

Kommentaarid

“Täna sain aru, et ma ei taha olla muusikakeskus! What?” on saanud ühe vastuse

  1. Jarmo ütleb:

    Väga hea postitus! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sa oled kunagi Tartus olnud järjest kauem kui nädal aega?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Kuidas ma teaduse nimel eluga riskisin

    Ma armastan Tartut. Kõiki selle osi ja kõiki selle elanikke. Ei, ma ei kandideeri kusagile volikokku, aga alati, kui ma olen sunnitud kodulinnast eemal olema, on mul igatsus…

  • Ära söö esimest lund!

    Postitus valmis koostöös Bosch Vitapoweriga Lumi, mis möödunud nädalal alla sadas, tõi palju rõõmu. Nii kui muru sai õhukese valge katte, olid meie pere poisid kelkudega õues ja…

  • Kuidas mul täna poes lubati nägu üles peksta…

    Inimesed, kes on madala enesehinnanguga, hoiavad alati tahaplaanile. Et jumala eest keegi neid ei märkaks, et puuduseid, mis nende enesehinnangule hävitavalt mõjuvad, keegi välja ei tooks. Ülekaalulisus on…