Lotte ei ole tavaline koer!

Postitus valmis tänu Lottemaale

Ma ei oska öelda mitmendat korda ma Lottemaal käisin. Ma pakun viiendat ja jätan endale väikese eksimisruumi ka. Ma tean iga maja asukohta. Ma tean pea iga tegelase nime. Ma tean isegi, kus tualetid asuvad ning mis erinevates majades sees on. Ma tegelikult ju tean kõike, mida seal teha saab ja nii ka lapsed. Siis võiks tekkida küsimus, et kui meile kõik nii tuttav on, siis miks me üldse sinna veel läheme? Tegelikult vastupidi – mida enam me Lottemaad läbi ja lõhki tunneme, seda enam me seal uusi tegevusi ja võimalusi avastame.

Kui me esimesel korral käisime, siis tegelesime me avastamisega – kolisevad potid pannid, seiklusraja erinevad paigad, Leiutajateküla leiutised, mullimasin, luti ärasaatmismasin jpm. Kui me uuesti läksime, siis ei olnud enam tarvis kõike avastada, vaid sai käed küljes kõigega tutvuda. Kui me nüüd aga käisime, oli see meil täiesti uutmoodi kogemus, sest esimest korda ei olnud keskmes see, mis seal on, vaid see, mis seal teha saab ja tegevusi toimub seal päeva jooksul tohutult.

Lottemaa kogemus oli hoopis teistsugune, kui eelmistel aastatel. Lapsed tahtsid osa võtta absoluutselt kõigest. Kui varem on pükste rongkäigud, teatevõistlused ja etendused külma rahuga maha magatud, siis sel korral soovisid kõik kolm absoluutselt kõikidest tegevustest osa saada. Mis oli meile vanematena ootamatu kogemus. Kui varasemalt olid kõik meetri raadiuses ümber meie, siis sel korral vajasid nad vaid suulist kinnitust, et me ei läheks kunagi ära niimoodi, et neid sinna jätame ja kui see oli käes, võtsid nad Lottemaast viimast.

Mu lapsed on aga nutikad ja saavad aru, et Lotte ei ole tavaline koer. Kui nad palli kaugustesse viskaks, siis Lotte seda tagasi ei tooks. Nad saavad aru, et ka jänesed on nõks teistsugused, kui see küülik nõbu juures, kes põrandale pabulaid laseb ning juhtmeid närib. Albertit ei näinud me kordagi juhtmeid närimas. Igal juhul juhtus see, mis ma kartsin, et juhtubki – lapsed hakkasid kohalikule loomaperele ebamugavaid küsimusi esitama ja see on täiesti hämmastav, kui professionaalselt on näitlejad ettevalmistunud ja kui hästi rollis sees.

“Miks sulle vurrud on ette joonistatud?”

“Mida sa sööd, et sa nii suureks kasvasid?”

“Kas need on päris kõrvad? Kas ma võin neid puudutada?”

Ma oleksin tahtnud igale tegelasele lahkudes jootraha pihku pista, et nad laste päeva nii maagiliseks muutsid, aga mida nad selle rahaga seal metsas ikka peale hakkavad? Selle asemel ma luban, et me tuleme veel. Kui õnnestub, siis isegi sel suvel veel.

Ka asjaolu, et Lottemaa ei ole ühelgi aastal sama, mis ta oli eelmisel, on värskendav ka vanemate jaoks. See ei ole ju ainult teemapark, vaid see on ka teater, kontsert, ühistegevused, rannamõnud. Igal aastal tullakse välja uute etendustega ja ka tegelasi lisandub vähehaaval lisaks. Sel aastal olid Austraalia sulelised tugevalt esindatud ja see tegelane oli osa näidendist, mille nii Vennas kui Piiga algusest lõpuni vaatasid. Seda ilma, et mina ja Esileedi neid süles või käest kinni hoidma peaks. Nagu suured inimesed juba. Lottemaa kasvab minu lastega sarnases tempos ja nende huvi ei näi raugevat. Vastupidi, ma kardan, et Roosi näeb siiani painajaid väikesest blondist tüdrukust, kes igal väiksemalgi võimalusel tal päev otsa käest kinni võttis. Noorsandi suurimaks sõbraks sai sel päeval Giovanni, kellega ta koos võidu jooksis ning Vennase südame röövisid Bruno ja Albert, kes talle rohkelt tähelepanu jagasid.

Just see tähelepanu, mida tegelased lastele pööravad, on üks selle paiga olulisemaid väärtusi. Lapsed janunevad selle järele ja kui tavaliselt tuleb selle eest võidelda, siis nüüd on sul mitukümmend osalist, kes räägivad su lapsega ise suurima hea meelega. Või noh, nii laps kui mina jäime tundma, et nad teevad seda suurima heameelega ja see ongi oluline ning see ongi põhjus, miks ma arvan, et iga-aastane Lottemaakäik on igat senti väärt. Laps ei ole teemapargis, vaid ta ongi päris Lottemaal päris Lottemaa tegelastega, keda ta seni ehk vaid teleri ekraanilt näinud on.

Mul oli hea meel näha, et Lottemaal ei olnud aeg seisma jäänud. Me ei läinud samasse vanasse teemaparki, vaid me läksime toimivasse külla, kus elu käib, kus ükski jutt ei olnud sama heietus aastast aastasse ja kus mu lapsed tundsid end oodatuna. Aitäh, et muutsite meie nädala eriliseks. Just nädala, sest nädal hiljem on Piigal ikka meeles, et me peame kella poole viieks Ave juurde arstivastuvõtule jõudma. Kuupäev jäi lahtiseks.

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sa oled kunagi Tartus olnud järjest kauem kui nädal aega?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Kuidas ma teaduse nimel eluga riskisin

    Ma armastan Tartut. Kõiki selle osi ja kõiki selle elanikke. Ei, ma ei kandideeri kusagile volikokku, aga alati, kui ma olen sunnitud kodulinnast eemal olema, on mul igatsus…

  • Ära söö esimest lund!

    Postitus valmis koostöös Bosch Vitapoweriga Lumi, mis möödunud nädalal alla sadas, tõi palju rõõmu. Nii kui muru sai õhukese valge katte, olid meie pere poisid kelkudega õues ja…

  • Kuidas mul täna poes lubati nägu üles peksta…

    Inimesed, kes on madala enesehinnanguga, hoiavad alati tahaplaanile. Et jumala eest keegi neid ei märkaks, et puuduseid, mis nende enesehinnangule hävitavalt mõjuvad, keegi välja ei tooks. Ülekaalulisus on…