Kui lõpupeod ei lõppe nii nagu tahaks – a mida henry teeb?

Kui lõpupeod ei lõppe nii nagu tahaks

15.06 2020

Saigi läbi see kannatusterada. Esileedi on nüüd ametlikult sünnitoetaja ja terve õppeaasta kestnud kursus ja piin on nüüd läbi. Et täpne olla, siis tal ei olnud mingit piina, vaid peamiseks kannatajaks olin mina, kuna sel ajal, kui tema komandeeringus sõbrannadega suurlinna tulesid avastamas käis, pidin mina ihuüksi kolme last elus hoidma. Enda kiituseks saan öelda, et kõik jäid enam vähem terveks ja ellu ning suuremaid FÜÜSILISI kahjustusi neil ei ole.

Seda aga ei saa öelda Esileedi kohta, kes saabus eile viimaselt koolituspäevalt, mis päädis lõpupeoga ja koju saabus ta kahe kursaõe õlavangus, kes ta üle koduukse talutasid. Toimetasid ta diivanile ning asetasid ta pikali puhkama. Mõni kohe ei oska mõõdukalt. Ok, väike detail juurde, et ta ei olnud niivõrd purjus, kuivõrd ta väänas enda hüppeliigese välja ning ta pahkluu nägi välja nagu vihmaveetoru. Oli kuidagi veidralt trepil astunud, jalg oli kõveralt läinud ja kogu keharaskus hooga peale. Kuid teie kaastunne siinkohal pole vajalik – küll ma saan hakkama. Pean vastu.

Küsisin, kas ta jõi alkoholi ka, millele tema vastu pareeris, et see juhtus hommikul ja ta oli täiesti kaine. Kas see ei kõla sama sarnaselt nagu IGA roolijoodiku vabandus, kes hommikul jääknähtudega kinni peetakse – jumala eest, pole võtt!? Aga järelikult eelmisel päeval ta siis oli ja ma ei saanudki päris täpselt aru, kas ta jõi pool veini või pooled veinid. Vahet vist pole. Damage is done.

Ok, ok, ma juba kujutan ette Esileedi paanilist nägu, kui ta seda loeb ja kurdab, et nüüd ju hakkavad kõik arvama, et ta on mingi viinanina. Esileedi ei ole viinanina! Kui siis veini! Aga ka sellega ei ole tal probleemi! Tal pole mingit probleemi ära juua pooled veinid! Või oli see pool veini. Emb-kumb. Hästi, ma ei lõõbi enam sel teemal, muidu arvab Esileedi, et ma lähen liiale (ma ei lähe! (sosinal)).

Samal ajal käisime meie lastega pidžaamades Lõunakeskuses

Ma olen väga uhke, et ta selle pika koolituse läbi käis ja me kõik endast varusid otsisime, et see pingeline periood üle elada. Esileedi on nüüd lisaks imetasnõustajaks olemisele nüüd ka paberitega doula. Kui ma kunagi tegin koroona algul üleskutse, et kui keegi vajab tuge raseduse, imetamise vms-ga, siis kasutage võimalust ja helistage talle ning nii paljud tegid seda. Esileedi oli meiejaoks tükiks ajaks justkui kadunud ja tegi seda, mida ta teeb alati parima meelega – ta aitas teisi. Sageli enda jaoks täiesti tundmatuid inimesi. See geen on tal kogu aeg sees olnud, et ta võib end täiesti pühendada võõraste aitamisele ja ei oota isegi mingit tasu selle eest.

Siiski loodan, et ajaline ning rahaline investeering hakkab ka meile miskit sisse tooma, kuna alates 1. juulist on Esileedi töötu. Tuli ära ametist, mis oli eelnevalt tema eriala, sest magistrikraadi sai ta ju proviisoriks õppides ja ravimfirmad ootasid teda käed avali, et ta nende ravimite registreerimise ja ohutuse enda kanda võtaks. Igal palgapäeval mõtlesin ma, et ma oleks pidanud ikka ka ülikoolis meditsiini õppima.

…ja 93-aastaseks saavat vanaisa vaatamas

Usun, et see  teeb ka ta paljude jaoks paremaks doulaks, kuna ka moodsa meditsiini põhimõtted ei ole talle võõrad. Ta on küll enda peas liikunud suunda, et mida vähem ravimeid ja tablette ning mida enam loomulikku ja looduslikku (loe: alternatiivset) lähenemist, seda parem, kuid ta ei välista üldse ka moodsat meditsiini ja kui on vaja, siis on vaja. Tema amet muidugi ei sisaldagi meditsiiniliste otsuste tegemist, sest neid teeb ikka arst. Ma lihtsalt räägin Esileedi põhimõtetest, mis meil kodus valitsevad.

Mis ma tahan öelda, et see on imetlusväärne, et ta jättis ravimitööstuse kõrged palgad ja asendas need südamekutsega, mis sissetulekuna ei tundu olevat suurem asi. Olen rõõmus, et ta selle sammu tegi. Mitte sealt trepist alla küll. See oli puhas hooletus. Ok, rõõmus pole võib olla õige sõna, sest see tähendab nüüd, et ma pean kuidagi seda auku lappima hakkama (mul on siinsetele bännerreklaamidele nüüd eriti suured lootused :D).Õigem sõna oleks kade. Ma olen kade, et ta leidis selle millegi, millega ta soovib oma elu siduda. Mis on tema kutsumus. Mina ei tea siiani. Äkki kirjutamine? Ei tea. Aga eks ma ole noor ka veel. Poisid ongi aeglasema arenguga.

…ja kannatasime kuumust

Kuid nüüd me siin siis oleme-  vigane paberitega Esileedi, kolm rõõmsat last ja vaene mina, kelle kanda nüüd kõik on jäänud. Tartu kandis on tiirutamas ka Malluka ja Piltsbergide perekonnad, kellega oleks võinud trehvata, aga läks nii. Meie pere suhtleja ning võõrustaja on Esileedi. Mina olen päris elus nii kehva suhtleja, et kui naabrinaine tuleb uksele suhkrut küsima, siis on isegi see suhtlus natuke liig pikk ja lohisev minu jaoks. Võite ka Esileedile edu soovida ja kui keegi läheb sünnitama ning sooviksite, et see kogemus oleks võimalikult positiivne, või vajate imetamisnõustajat, siis Esileedi on kindlasti valmis osa võtma.

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.