Meie kodu kõige suurem miinus
29.05.2020
Otsisin siin mõned päevad tagasi teie soovitusi, et kes aitaks mu ema, kes soovib köögis remonti teha, aga tal pole aimugi, kuidas põhimõtteliselt nelja ruudu peale midagi ära mahutada. Ok, ma liialdan. Tegelikult on ta köök ikka neli ja pool ruutu. Imepisike, kuid me elasime seal oma neljaliikmelise perega ja ma ei osanud kordagi mõelda, et oh, tahaks suuremat kööki. Me elasime siis seal korteris, mitte köögis. Kui me oleks seal köögis neljakesi elanud, oleks kindlasti ka see mõte aeg-ajalt peast läbi käinud. Kuid ta vaatas kõik teie soovitused sealt läbi ja võttis paariga ühendust ja leidiski kellegi, kes aitab tal teha täpselt tema köögile mõeldud lahenduse, sest olgem ausad, kui sul on neli ja pool ruutu, siis valmislahendus, kus sa pead leppima, ei ole eriti hea variant. Kas te soovite muidu sellele jätkulugu ka? Kas tahate näha enne ja pärast pilte? Võib olla täitsa hariv, sest ma usun paljudel on imepisikesed köögid. Andke märku!
Mina kolisin sealt korterist välja, kui ma olin 21 ja otse Iirimaale ning olen siis kodust eemal elanud tänaseks 18 aastat ja ma ei usu, et ma enam sinna tagasi kolin. Samas ära iial ütle iial. Ma just kuulsin praegu võtmete kolinat, kuidas ema läks teises linna otsas uksel lukke vahetama.
Paljud vihkavad kolimist ja mina ei ole ka suur fänn, aga siin oleneb alati, mis suunas see kolimine on. Kolimine võib olla tüütus, piin, aga ka elevus. Nõme on kolida siis, kui sa oled sunnitud kolima (korteriomanik tahab müüa vms),, või sa kolid rahapuudusel kehvematesse oludesse. Elevust tekitab see aga siis, kui sa maandud paremas kohas, kui see, kust sa tulid. Minul on kõik kolimised olnud tõusvas joones, ehk iga uus kodu on olnud parem kui eelnev.
Mis teid kolimise juures kõige enam hirmutab? Mind hirmutab alati üks ja see sama asi – naabrid. Äkki ma satun mingite debiilikute kõrvale elama ja me oleme lihtsalt sellepärast sunnitud sealt kiiresti kolima. Õnneks on meie naabrid siin elades olnud väga normaalsed. Nad küll vahetuvad miskipärast maru tihti ja meil kaob alati igasugune kontakt nendega. Aga kõik üheksa peret siin viie aasta jooksul on olnud väga toredad. (Oot, kas Henry räägib tõsiselt??? Mis sa ise arvad?)
Aga, mida sa teed, kui saadki endale mingi tümpsukuulajad, kes ei saa aru, et keegi teine peale nende endi tema muusikat kuulata ei soovi? Või mingi Soome ehitaja, kes arvab, et see on inimõigus, et kui ta kaks kuud ära on ja siis kolmeks nädalaks tagasi tuleb, siis peavadki kõik arvestama, et see kolm nädalat käib räige möll, sest järgmised kaks kuud on ju vaikus. Või vastupidi naaber, kes istub kuuldetoruga vastu seina/lage/põrandat ja ootab mingitki elumärki naaberkorterist, väiksematki heli, et seda kuuldes kohe ukse taha kihutada ja nõuda, et see lärm lõpetataks.
Hetkel on mul hea meel tänan ma jumalat, et me korteris ei ela. Kuidas see üldse võimalik oleks? Mul käis paar nädalat tagasi sõbranna külas, kes kasvatab kahte poega, kes on minu lastega sarnases vanuses. Ta oli jõudnud mingi pool tundi olla, kui oli aru saada, kuidas kergelt šokki langemas oli, kui jutukad ja pöörased ühed lapsed olla võivad. Rääkimata sellest, et ka vaikselt rääkimine pole nende tugevaim külg. Kuidas ma elaks korteris ja oleks pinges, eriti kui satuks mingi selline naaber, kes iga heli peale vastu radikat kopsiks? Kui meil oleks selline naaber, siis oleks meil terveks päevaks tümps taustal käimas, sest ta peaks koputama terve päeva. Me elame paarismajas ja meil on seina taga naaber olemas, aga õnneks ei paista hääled läbivat, vaid ainult trepil trampimine ja bassikõlar.
Ja mulle väga meeldib siin. Nagu ma ütlesin on meil toredad naabrid, me asume Tartust 4 minuti kaugusel ja elame sellel normaalsemal pool Emajõge, mitte seal teisel pool (ootan juba selgitust nõudvaid kirju. Ma niisama provotseerin. Teine pool jõge on ka ok ja ma võiks ka ise seal vabalt elada.… kui siin pool kohta ei leiaks..). Lasteaeda sõidab siit 5 minutit ja eeldusel, et mu lapsed ka samasse kooli vastu võetakse, asub ka kool samas hoones. Pood 500 meetrit. Kas ma siis arvan, et see kolimine siia oli mu elu viimane kolimine?
Ma olen kindel, et ei ole. Ma hoian praegugi kogu aeg silmi lahti. See ei tähenda, et ma siit kusagile kolida soovin, lihtsalt ma ei ela enda unelmate kodus. Rohkete plusside kõrval on siin ka väga palju miinuseid – vähe privaatsust, vähe ruumi (meil on kogu küla kõige väiksem aed, kus igakord lendavat taldrikut visates on tõenäosus, et ta maandub meie aias sama suur, kui see, et see läheb naabriaeda. Ja mis kõige suurem miinus meie kodul on? See ei asu järve ääres ja sel pole enda rannariba! Kõige suurem miinus. Esileedi näeb seda plussina, sest kui sul pole sügavat vett, siis ei tule karta ka, et mõni laps sinna ära upub. Mina sooviks siiski, et minu hommikud algaksid karastava suplusega ja saun tipneks kiire jahutusega. Seepärast ei jää ma ootama, et ma kunagi uue maja osta suudaks, vaid kuna meie terrass vajab nagunii hädasti vahetust, siis miks mitte sinna sisse uputada ka üks mullivann või kümblustünn? Igal juhul olen ma juba kuid mõelnud ja unistanud selles suunas. Koroona on meie eelarvesse tugeva kiilu küll löönud, aga ma siiski loodan, et ma saan selle 2020 suve lõpuks tehtud.
PS! Mulle just meenus, mis on selle olemasoleva kodu tegelik kõige kõige kõige suurem miinus. Päris tõsiselt. Sellel on köögis integreeritud nõudepesumasin.. mis on 40cm. Eelmises korteris oli 60cm ja see oli imeline! Nagu vottafank! Kes see sadist selle kitsama üldse kunagi leiutas? “Hmm, leiutaks midagi, mille eest inimesed peaksid tänulikud olema, sest see justkui aitab, aga teeks selliseks, mis muudaks selle kasutamise maailma kõige tüütumaks. Oh, teeks nõudepesumasina, mis kohe täis saab!” Et sa põleks põrgus! Pean endale ka köögimööbli spetsi leidma, kes mulle kalkuleeriks, mis selle ümbertegemine maksaks?
PS2! Olen palju eemal olnud viimasel ajal ja justkui väikeses varisurmas. Esileedi venna kaotus mõjus meile kõigile ja ma olen lasknud Esileedil paljuski enda leinaga olla ning võtnud selle lastega tegelemise suuremas jaos enda peale. Kuid Esileedisse on elu tagasi tulemas ja eile tegi ta ühe suure otsuse, mis mõjub halvasti meie igakuisele rahakotile, aga väga hästi tema vaimsele tervisele. Pean seda rahast olulisemaks. Seega kõik on normaliseerumas ja päike taas pilve tagant välja tulemas.
Kuidas teil naabritega lood? Olete ka elu jooksul mõne erilise frukti otsa sattunud?
Ma elan korteris koos kahe lapsega, aga õnneks on maamaja siit 5 km kaugusel. Seega on elu ilus, korter on ise soojustatud ja helikindlustatud, alumine naaber ei kuule meie laste tramburaid. Vahel ma arvan, et asi on ka tema vanuses ja sellega seoses halvenenud kõrvakuulmises, samas kuuleb ta igat autot mis maja ette sõidab ka öösel kell 1, seega on kõrvakuulmine korras.
Meil on vedanud, kortermajas on 8 korterit ja oma aed, mis on ümbritsetud hekiga, pole läbivat teed ja ruumi on kõigile, lapsed mängivad sõda ja naabrid on toredad.
Minu kõrval on korter müügis aga kahjuks on see vaid 2 toaline, seega pere sinna väga ei mahu. Natukene hirmutav see oli alguses kui korter müüki pandi aga eks näis kes siia kolivad.
Enne ja pärast köögi pilte tahaks ikka, mul nimelt on pool ruutu suurem köök, lõhkusin osa koridori seina maha koos puupliidiga, sain selle pool ruutu juurde. Vahel mõtlen kuidas siia mahtus omal-ajal pliit + köögimööbel.
Mina planeerisin köögi ise ja tellisin mööbli, olen ülimalt rahul. Samas olen ma planeerinud veel 2 kööki ja nende plaaniga olen ak enamvähem rahul, maal oleval köögil on omad miinused aga ma ei jaksanud meestega (eriti mehevennaga, kes majas elab) vaielda, tagant järgi ta nendib, et mul oli õigus. No nad ei usu mind kunagi.
Enne ja pärast pilte sooviks ikka, saaks häid ideid pisikese köögi planeerimisel (mitte, et ma seda enam iialgi teha sooviksin).
Elasin enne üürikorteris kus kostus isegi norskamine läbi seina aga selle korteri kõige suurem miinus oli see, et alumised naabris kuulasid 24/7 muusikat nii, et põrand vibreeris ja klaasid kapis liikusid. Muidugi lõppes see sellega, et pidi politseiga tegelema, sest neid lihtsalt ei huvitanud. Tänaseks elame majas ning ainus, mis meid häirib on lastekisa – inimesena saan aru, et nad on lapsed ja kasvavad suuremaks aga kui neid on kõrval olevas hoovis 6, siis sa võid ettekujutada, mis hääli sealt vahepeal tuleb.
Henry, sul on Haage järv ka lähedal(liivaranda just pole, aga vesi on mõnusalt puhas). Istud hommikul ratta selga sõidad järveni, teed karastava supluse ja väntad tagasi 🙂
Minu naabrid praeguses elukohas on suure taluvuspiiriga(jumal tänatud) penskarid. Õnneks elame esimesel korrusel st, et kedagi ei sega jalgade trampimine, kui toas tantsida, hüpata või palli taguda 😀 Suvilas on täielik privaadikas, aga ka veekogu on hoovist puudu. Samas imeline metsajärv on vaid 400m kaugusel.
Ma ilma liialdamata…mul kõik naabrid karjuvad, üks rohkem , teised vähem. Aga 24/7 karjumine hakkab enda närvidele kergelt mõjuma. Äkki see ongi siin normaalne? Peaks ka ?
Mõtlen pigem lapsele, kes seda karjumist peab taluma I G A P Ä E V (jap, meil ei karju lapsed, vaid nende vanemad) Aga hey…mu majaseinal on seega õige kiri: Annelinn is basically hell.
Tünni leiad – https://www.plasteral.eu/ Terassi sisse sobib hästi.
Hei, kindlasti sooviks nähe enne ja pärast pilte!! Väga põnev!
Aga muusika ja naabrid… mul oli üks selline kunagi (kogu lugu juhtus ca 20a tagasi). Naaber hea inimene aga no viinaviga küljes ja nooremapoolse mehe puhul tähendas see koheselt pidu ja tümakat. Mingil hetkel avastasin, et rääkimisest efektiivsem on see, kui ma tal vee kinni keeran 😀 Meie maja eripäradest tingituna oli see võimalik! Kui ikka WC vett tõmmata ei saanud läks muusika kiirelt vaiksemaks. Ja makk kadus lõpuks ära väga toreda loo tagajärjel… Ühel päeval töölt koju tulles oli muusika ikka nii põhjas, et terve tänav kajas. Ei hakanud üldse muuga vaeva nägema kui kutsusin politsei. Kenad noored mehed oli varsti kohal, muusika pandi kinni ja mulle koputati uksele. Noormees mundris uuri, et kas see tüüp oma muusikaga häirib palju ja on muidu tülikas. Ma kostsin, et hea inimene aga see tümakas ajab hulluks ning oleksin hirmus õnnelik kui see keskus talt ära varastataks 😀 Kohe südamest nii ütlesingi. Nädal hiljem on naabrimees mul ukse taga, ähmi täis ja kurdab, et temal olla muusikakeskus ära varastatud ning kas me telefoni laenaks, et ta politseisse helistada saaks 😀 Aitäh eesti politsei, ma olen siiani südamest tänulik!!!
Mis ilus puu see on? 🙂
Kodumaine iluõunapuu sort “PROFESSOR AUGUST VAGA”
Elan korteris viimasel korrusel. Minu 4ne ja 6ne ei ole just rahulikud poisid.. keeldudest hoolimata tuleb ikka neid hetki, kus nad siis hüppavad või jooksevad.. alumistele naabritele see ilmselgelt meeltmööda ei ole, mistõttu ühel ilusal veebruarikuu õhtul kella seitsme paiku tuli alt naabrimees uksetaha, karjus ja räuskas mu peale, et keelaksin lapsi ja paneks nad ühte tuppa kinni (ei, selle viimasega ma nõus ei olnud), ning lõpetuseks lubas ära tappa, kui jooksmine ei lõppe…
Ma ei elaks kunagi kuskil, kus all või peal veel keegi elab. Meil on vaja varsti kolimine ette võtta ja kuigi on oht, (nt kui peaks minema käiku majaehitusplaan), et ajutiselt peame siiski üürikorteris elama on minu suhtumine ikkagi kantud sellest, et see on liiga palju fkn stressi, kui sa pead juurdlema, kas naaber kuuleb või ei kuule, kas käib närvidele või ei käi, veel hullem kui ta päriselt ka radikaid kolgib või ukse taha räuskama tuleb. Mul on 2 poissi ja minu hinnangul on nad normaalsed (olen näinud, et saab olla veel palju palju lärmakam!), aga inimesed kortermajades võivad olla oma eludega ikka väga erinevas faasis. Kunagi, kui lapsi veel ei olnud ja elasin korteris, käis ukse taga pidevalt üks neurootiline unehäiretega piloot, kes kaebles, et ta ei saa magada, kui ma (mitte väga valjusti) telekat vaatan ja peab juba hommikul 4st lennujaamas olema. No milleks mulle võimalus, et satub selline, ahh. Ühesõnaga, võimalikult vähe ühiseid seinu (kui neid ÜLDSE vältida ei saaks – paarismajadel ju ka on normaalse planeeringu korral kahe maja vahel garaažid ja tehnoruumid) ja kindlasti ei jagaks lage/põrandat kellegagi. Ja kindlasti mitte ka mingit ühist hoovi enam, inimestel on muruniitmisest/lumelükkamisest/trepikoja pesust nii erinevad nägemused.
Oehh, see naabrite teema ikka igavene jama! Me oleme võrdlemisi noored ja ostsime aasta tagasi oma esimese korteri. Kinnitati ühte ja teistpidi, et naabrid on nii normaalsed ja midagi ei kuule neist. Alguses tundus kõik väga tibens-tobens, kuni oli meil esimene lauamänguõhtu sõpradega, vast kuuekesi ja ilma igasuguse muusikata kell 8 õhtul, väga normaalne üritus meie silmis, mida eelmises kodus pidevalt korraldasime. Ja ülemine naaber tuli alla jutuga, et me oleme ikka väga häirivad ja oleksime vaiksemalt. Ei osanud isegi midagi kosta selle peale, sest meie pole küll nende jutuvadinat enda tuppa ei ole kuulnud. Pärast seda selline vastik maik jäänud ja ega nad trepikojas ka rõõmsad pole meid nähes. Ja kõrval meil üürikorter, kus elavad ka noored, aga ikka kõvasti peolembelisemad kui meie. Ühel ööl, kella poole kahe paiku ärkasin valju..ja no ikka VÄGA valju muusika peale üles. Kaasa käis naabritele viisakalt mainimas, et päris nii öösel pole ka vast okei kortermajas muusikat põhja panna. Pärast seda öist muusikakuulamist pole olnud, ainult päeval, aga õnneks neil halb maitse pole muusika osas, saab isegi kuulata ja kaasa laulda.
Natuke kikivarvul käimine on küll nende naabritega ja tegelikult üldse me korteriinimesed pole. Korter meile pigem vahepeatuseks praegu, et mõne aasta pärast oma maja soetada ja kasvõi kümnekesi lauamänguõhtuid teha!
Ja kööki tahan ka näha! Endal umbes samas suuruses köök ja üritan välja möelda, kuidas seda väikest pinda natukenegi funktsionaalsemaks teha, ideed on oodatud!
Henry sa jubedalt liialdad, sul on vähemalt 45 cm see masin mitte 40 !!!! 🙂
ja issand olgu õnnistatud see, kes leiutas sellist mõõtu masina, sest vastasel juhul mul teda üldse polekski.
Mida ma peale hakkaksin suuremaga? Täpselt õige mõõt nii nõude kogusele kui mahtumaks sinna kapide rivvi.
Mul isiklikult on naabritega vedanud, pole ise tahtnud ära kolida ega pole lahkunud mu kõrvalt kiirelt naabreid.
Tekib küss, kas sina ise oled oma perega see oo taevake võimatu on elada naaber. See nr 9 ei pane mõtlema või? Aa see ongi see põhjus miks vaatad kuulutusi…. Hmm….
Tahaks seda teie aia kõige koledamat puud ka näha. Noh, eeldusel, et teil on 2 puud ja see on kõige ilusam, siis teisele jääb ju see kõige koledam trofee..
Diil. Järgmises postituses on sellest ka pilt 😀
Tallinna korteris sai paar aastat elatud nii, et üleval oli vanem paar kes karjus ja nuttis ja eriti öösiti, hiljem kui sinna kolis noor jorss, kes 3 kuud ööd ja päevad pidu pani, politsei ja trahvid teda ei morjendanud, siis igatsesime seda aegajalt kaklevat paari väga taga. Kuna elada enam ei saanud selle noore jorsi all, siis kolisime päevapealt mu ema juurde kuukeseks kuni väikelinna korterisse saime. Üks naaber majas on paras nõme jorss, kelle nägemine rikub tuju ära, kuna kõik kokkupuuted temaga on rõvedad ja ei taha kirjeldadagi mis ebameeldiva inimesega tegu on. Oma keskmises mõõdus aed mis meil on, seal ka olla ei saa rahus, kuna kõrvalnaabril on suur koer, kes karjub ja kargab agressiivselt seal aia ääres kogu aja ja minul tekitab see paanikahoo (naaber ise ei mõista, et see pole normaalne. See koer on sealt ka välja saanud ja teist koera rünnanud varasemalt), lahendus on see, et kahjuks oma aias olla eriti ei saa ja väljas käies alumise naabri nägemine ja tema nõmedad joodiku kommentaarid rikuvad tuju vahest ära, aga no õnneks on lähedal mets ja heinamaad kus käia ja üldiselt siis elada saab kõvasti normaalsemalt kui selle noore jorsi “ööklubi” all. Oma maamaja on eesmärk meile- rahu ja vaikus ja privaatsus, täielik unistus ja loodetavasti saab ka lähima viie aasta jooksul teoks.
Meie kõrvalmajas, mõnusas eramajapiirkonnas, olid kunagi üürilised, punt nooremaid inimesi. Iga päev kindlatel kellaaegadel, kõige hiljem kell 22.55, tulid nad kõik õue ja röökisid täiest kõrist. Lihtsalt karjusid tühjaks ennast. Teati rääkida, et keegi oli sinna alternatiivse narkovõõrutuse teinud 😀 see terror kestis vist mai tea.. pool aastat? Aasta? Aga õnneks sai kunagi läbi.
Kaastunne Esileedile ❤️