Valel ajal vales kohas

Ma just rääkisin ühe tuttavaga, kes teatas mulle uudise, et ta ootab beebit. See olla nii talle, kui ta partnerile täiesti ootamatu uudis ja nagu ma aru sain, siis laps valis eriti keerulise aja nende elus, kui siia maailma tulla. Kuigi nad alguses pealiskaudselt arutasid, mida selle uudisega peale hakata, siis  see oli rohkem šokipõhine ja last on oodata meie sekka sügisel. “Iga laps on ime!” lisas ta veel unistavalt. Ma olen nõus, tõepoolest iga laps on justkui ime, mis meie ellu tuleb ja eriti selgeks saab, et lapsed on ime, kui sa ise vanemaks saad ja mõistad, et see ei saa olla muu kui ime, sest mis muu seletaks, et miski suudab alati olla vales kohas.

Ma ei räägi siin kohal ootamatust rasedusest, kuigi sageli see nii on. Meie kaksikud olid täiesti ootamatud. Olime me ju Noorsandi saamise kallal mingi aasta otsa tööd teinud. Sa tead, et sa teed tööd, kui mõte, et täna õhtul peab seksima, tekitab hirmu ja su peas hakkab tööle kompuuter, et mõelda erinevaid vabandusi välja. “Mul pea valutab täna!”, “Ma just tegin endale ise…”, “Mul on armuke!” “Ma tapsin täna inimese ja ma ei suuda praegu erutuda.”… Kuid ühestki vabandusest ei piisa, sest vastuseks oli alati. “Me ei saa ovulatsiooni maha magada!” Ja sa veadki end sinna poolnuttes voodisse ja tunned, kuidas sind su sperma pärast julmalt ära kasutatakse. Ärge saage valesti aru, see ei olnud seks, mis mulle vastumeelne oli, vaid see sunnitöö. Igal juhul aasta pärast otsustas Noorsand lõpuks emakani jõuda ja protsessid tööle panna. Ma arvan siiamaani, et see juhtus hirmust, sest paar päeva peale uudise ilmsiks tulekut, oleks ma pidanud meestekliinikusse uuringutele minema ja no need uuringud seal ei ole teps mitte meeldivad. Kui Esileedi Noorsandi sünnitusest taastunud oli ja minu hirm seksi ees taandunud oli, ei olnud meil mingit hirmu, et Esileedi taas võiks rasedaks jääda. Vähemalt mitte nii pea. Hetk hiljem istusin ma valge näoga ultrahelis ja kuulasin, kuidas meile monitoril näidatakse mitte ühte,vaid fanking kahte last!!!

Täpselt samamoodi on elu läinud ka peale sünnitust, kus lapsed ilmuvad alati siis välja, kui selleks on kõige halvem aeg. Ma ei räägi siin seda, kuidas ükski laps meil esimesed kolm aastat ei maganud kauem kui tund aega järjest. Ok, vahel kaks. Nad ei ole praegugi esmaklassilised magajad, sest nad on Esileedisse ja nii nagu tema, kardavad ka kõik lapsed meie peres pimedat. Seepärast ärkavad nad öösiti korduvalt, et lihtsalt kontrollida, kas keegi vanematest on ikka kusagil pildil. Isegi, kui pole pime, on neil vaid üks missioon- leida lapsevanem. Vahel, kui ma neid üksi hoian, siis ma tõesti ei soovi seal kolme lapsega tuba jagada, kui kõrval toas on arvuti ning voodi külma padja ja jahedate linadega. Kuid ma tean, et piisab mul vaid teises toas hetkeks uinuda, kui järgmisel hetkel on mul kolm last kaisus ja ma pean hommikuni täpselt ühes ja samas poosis magama.

Ka suudavad nad alati tulla tähelepanu otsima valel ajal. Ma ei mäleta, et mina oleks väiksena suurte jutule väga palju vahele seganud. Kindlasti segasin, ma lihtsalt ei mäleta seda. Mu lastel pole mitte mingit vahet, kas ma istun ja kuulan kogu tähelepanuga neid, või üritaks ma telefoni teel mõnda inimest veenda, et ta sillalt alla ei hüppaks. Ma pole kunagi seda teinud, aga see on lihtsalt näiteks, et isegi, kui ma teeks, siis oleks lastel suva.

“Mõtle oma laste ja pere peale. Kellele nad nüüd toetuda saavad?”

“Issi, kas sa saaksid mulle patsi teha?”

“Oota palun, ma räägin telefoniga!”

“Paluuuuuuuuun!”

“Las ma räägin lõpuni, siis teeme!”

“Mängime patsu mängu!”

“Palun, jäta mind korraks üksi. Mul on tähtis kõne! Inimene võib surma saada!”

“Aga venna joonistab kriidiga auto peale!”

“Kuule, ma helistan sulle tagasi…”

See oli hüpoteetiline näide mu laste tajust, millal võib segada ja millal mitte. Õigemini seda, millal pole hea aeg segada, neil ei olegi.

“Emme on vetsus, aga ära praegu mine teda segama” ja hetk hiljem on ta vetsus

Teine viis, kuidas nad alati kiitust ja kinnitust, et nad on tublid olnud, otsivad, on samuti alati kõige hullemal ajal. Tavaliselt siis, kui ma kellelegi sõnu peale loen:

“Ise tead, kui sa jätad selle segaduse nii, siis ma koristan selle ise ära ja sa ei näe neid nädal aega!” See on justkui märguanne teisele lapsele, kes ujub külje alla ja ütleb “Aga on ju mina näen!?”

Lapsele number 1: “Ma ei võta sind kaasa!”

Laps number 2 kohe järgi: “On ju mina saan kaasa?”

Lapsele number 2: “Kui sa neid järjest ära kaotad, siis ma ei anna neid enam sulle!”

Laps number 3 kohe: “Aga on ju mulle sa annad!?”

Mis ma tahan öelda, on see, et lapsed on tõesti imed. Ime selles mõttes, et nad muudavad kõike – nad annavad su ellu värvi, tundeid, emotsioone ja nad on parim asi, mis minuga kunagi juhtuda sai. Ja ime selles mõttes, et nad imevad su täiesti tühjaks. Kui ma õhtuti magama lähen, siis ma vajan lihtsalt mitte millegi peale mõtlemise aega enne uinumist. Pea tühjaks laadimist, sest need imed on kõik hea sinust päeva jooksul välja imenud ning sa vajad väikest puhkust ja und, et end uuesti kõige hea ja paremaga täita.

Kuidas teil – oskavad ka alati “parima” aja valida? Kui me siin seksiteemal täna räägime, siis kas te teate, mis lihast vanemad seksides kõige enam treenivad? Kõrvalihaseid. Need on kogu aeg pingul.

Kommentaarid

“Valel ajal vales kohas” on saanud 3 vastust

  1. Gerli ütleb:

    Nad on tõsised imed kohe, esimene tuli kohe esimesest “paugust”, teist ootasime 8 kuud, et tahaks tulla ja nüüd naudin neid imesid üksi oma abikaasaga, sest isa väikse tähega, ei huvitu neist enam… Aga imesid suudavad nad meeletult korraldada ja neid ma jääksingi ette lugema

  2. reet ütleb:

    MInul oli kümmekond aastat tagasi, kui lapsed kõik üksmeelselt väga väikesed olid, aeg-ajalt Väga Olulisi telefonikõnesid. Muidugi segasid lapsed mõnuga. Lõpuks olin hirmus kuri ja tegin neile sama kurjalt selgeks, et telefoniga rääkivat täiskasvanut tohib segada siis, kui jookseb verd või kui keegi oksendas, tähendab, kui on katastroof käsil. Mõjus.

  3. Seeder ütleb:

    Ära siis ole selline möku oma lastele ega naisele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kumb on sinu jaoks tüütum?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Sandi päevaraamat

    Kui keegi peaks kogemata mu blogisse sattuma, kes minust eelnevalt midagi ei tea, oleks see nagu mingi sandi päevaraamat. Tüüp ainult halab, kuidas kogu tervis nii pees on….

  • Kõige lihtsam tomati püreesupp

    Postituse valmimisele aitas kaasa Bosch VitalPower Ma ei tea, miks, aga supp on meie toidulaual tõsine vaeslaps. Ma armastan tegelikult suppe, aga miskipärast satun ma neid tegema üliharva….

  • Olnust, trollist, plaanidest

    Kui sa jälgid meie tegemisi, siis sa tead, et ma ei ole vähem blogima hakanud. Lihtsalt kuidagi oli mugavam blogiga FB-sse kolida. Ma ei oska isegi seletada miks,…