Viis põhjust, miks ma tahan ühte last veel!

Sotsiaalse distantseerumise ajastul on mul olnu võimalus pühendada enda tähelepanu ainuisikuliselt enda perele. Ei sõpru, ei tuttavaid, ei armukesi. Ainult kodus Esileedi ja kolme tüübiga. Mulle oli antud erakordne võimalus neid kõiki tundma õppida ja mis ma oskan öelda… nad tekitavad minus tunde, et ma tahan vähemalt ühte last veel! Päriselt! Sest ÄKKI neljas laps tuleb ikka lõpuks välja, sest need esimesed kolm… ütleme, et neil veab, et me nende bioloogilised vanemad oleme, sest kui ei oleks, siis ma oleks nad ammu kusagile korviga kiriku ukse taha poetanud. Ma loen ette peamised asjad, mis mind on hulluks ajanud.

Jätkuvalt on lastel pidev hullumeelne konkurents. Kõik tahavad olla kõiges esimesed. Ja kes ei ole esimene, see ei mõtle, et, oh, järgmine kord tuleb rohkem pingutada, vaid ta pettub ja hakkab loopima loosungeid, kuidas ta kõiki vihkab ja et tema ei saa mitte kunagi esimene olla. Seda isegi hoolimata sellest, et vähem, kui pool tundi ta sai. See on hetkega meelest läinud. Ning esimene püütakse olla absoluutselt kõiges: kes koju tulles esimesena käsi peseb, kes esimesena juua saab, kes esimesena õue minekuks riidesse saab, kelle jäätis esimesena lahti võetakse.

Nad unustavad kõike! Nad võivad teisele korrusele endale riideid selga otsima minna ja sa võid kindel olla, et mingi aja pärast sa kuuled vee solinat, sest kes iganes läks, avastas, et vannituba on järelvalveta, järelikult saab veega mängima hakata. Põhjus, miks üles mindi on ammu unustatud. Ning kui lõpuks alla jõutakse ja siis meenub, miks üldse üles mindi ja siis uuesti asjade järgi minnakse. Ja kui siis lõpuks riietega alla jõutakse ja avastatakse, et teised on JUBA õues, on üleval kohe skandaal, miks teised enne teda riidesse said, sest tema EI OLE KUNAGI saanud esimene olla!

On asju, milleks nad lihtsalt võimelised ei ole. Noorsand armastab väga numbreid ja ta küsib pidevalt uut infot, kuidas liitmine ja lahutamine käib. Piiga valmistab endale kaela- ja käe ehteid ning räägib Inglise keelt briti aktsendiga. Vennas õppis hetkega ära abiratasteta sõidu. Kolm andekat ja tublit last ja mitte keegi neist ei suuda meelde jätta, et kui suletud uks avatakse ja sealt läbi minnakse, tuleb see ka enda järel sulgeda. Täiesti lahendamatu probleem. Kõik uksed kogu aeg pärani ja olgu see kodu uks, tualeti uks, või magamistoa uks – põmaki lahti.. ja nii jääbki. Igal hommikul ma loodan, et kui Noorsand üles ärkab ja ruumist lahkub, paneb ta ka ukse enda järel kinni. Siiamaani ei ole ta seda kunsti ära õppinud ja ma pean talle pidevalt järgi hüüdma. See ei käi ainult siseustest, vaid ka välisuksest ja isegi autouksest. Eile läksin maja ette ja avastasin, et autol on kõik uksed pärani lahti. Noorsand selgitas, et see on sellepärast, et tal oli autost ühte tööriista tarvis… see vist pidi ära seletama, miks uksed pärani lahti olid.

Me hoiame ravimeid hästi kõrgel kapi otsas. Mitmeid teisigi asju oleme tõstnud kõrgele, et lapsed neid kätte ei saaks. Nemad küll seda selliselt ei näe. Põhjus, miks osad asjad on kõrgemale tõstetud, on nende arust vist seetõttu, et neid proovile panna. Nende koostöö oskus ja leidlikkus on sellisel tasemel, et ravimid võiksid samahästi  nende voodi kõrval öökapil olla, sest sinna kõrgustesse jõudmine on neile totaalne käkitegu. Õnneks ravimid on viimane koht, kuhu nad soovivad tuhlama minna. Palju põnevamad on need vidinad, mis meil elutoa riiulil on, sest seal võib leida huulepulki, patareisid, taskunoa, taskulambi, teibid, nõelad. Kõik kõige põnevam kraam. Ma ei julge enam kusagile istudagi enne põhjalikku inspektsiooni. Karmid õppetunnid selja taga.

Panin lastele telerisse multikad, et jõuaksin neile hommikusöögi ära teha, et keegi mind hetkeks ei segaks. Ütlesin, et istugu rahulikult diivanil. Hoidsin isegi silma peal ja keegi justkui ei käinudki diivanilt maas, aga keerasin hetkeks selja, mis võttis aega ehk 30 sekundit ja vaatepilt, mis oli enne kolm viisakat last telerit vaatamas, oli nüüdseks kolm alasti tüüpi, kes olid kõik tekid padjad hunnikusse kuhjanud ja hüppasid diivanilt pehmesse hunnikusse ja Vennas virutas igale hüppajale templiga otsa ette, mis ta oli riiuli ülemiselt korruselt pihta pannud. See pidev korraldagedus, mida nad korraldavad ja nad ei vaja selleks minutitki.

Vaevalt, et neljas laps nii hulluksajav oleks. Kuid loomulikult on olnud ka positiivset. Näiteks me jäime kõik terveks. Muide, kuigi väidetakse, et koroona jõudis Eestisse alles veebruaris, siis mina olen suht kindel jaanuari lõpus põdesin ma sama haiguse läbi. Sümptomid olid COVID-19ga ärevahetamiseni sarnased. Me ei pidanud ühelgi põnni sünnipäeval käima, mis on eriti vinge saavutus.

Kuidas teie närvid vastu peavad? Kui varem kommenteeriti seda, et ma olen halliks minemas, siis nüüd enam ei öelda, et ma hakkan halliks minema, vaid “Appi Henry, sa oled täitsa hall!”. On teie lastel ka midagi, mida te olete 10000 korda korranud, aga mingit muutust pole?

Kommentaarid

“Viis põhjust, miks ma tahan ühte last veel!” on saanud 15 vastust

  1. Airi ütleb:

    Magamaminek. Lapsed on 15 ja 9 aga ikka on igal õhtul täpselt sama jama: mis?! Juba magama? Mina küll ei lähe! Ma tahan veel seda ja seda ja seda teha!”
    Nagu mõni koolipäevaõhtu oleks see aidanud neil kauem üleval olla…

  2. Camme ütleb:

    ‘-“Palun pese hambad ka ära!”
    -” Ma ei jõua, ma olen nii väsinud juba, kas täna peab pesema jne.”
    Voodis olles: “Mul pole und, ma pole üldse väsinud,miks ma pean magama minema juba, mul on kassi vaja kaissu, mul on tekk kortsus, mul on lina sassis, keegi peab mu patja kloppima.”

  3. K ütleb:

    Meil ka hambapesu ja magama minek 😀 täiesti lootusetuuuu 😀 ja, et hommikul lasteaeda mineku asjad õhtul valmis panna, hommikud on niiiiii kiired.
    Mul 2 piigat, üks 3 ja teine kohe 6 ja äratundmis rõõm oliiiii niiiiiii suuur 😀 lapsed ikka oskavad ja see üksteisega võistlemine ja kraaklemine, oeh 🙂

  4. Moonika ütleb:

    Loeksin justkui oma 6st lapsest. Ära vahetamiseni sarnane.

    Iga päev teema – kes on esimene
    Iga päev teema – jälle pudru
    Iga päev teema – juba magama
    Iga päev teema – kas täna magame lõunaund (valget ööd)

    Oi see nimekiri on pikk. Tänu pandeemiale on ka saanud “usinamad” omale hüüdnimed – orav, kratipiiga, säuts jne.

    Igav juba ei hakka. Vastupidamine ja hallipäisus on õnneks “ravitavad”. Väike jalutus iseendale ja kosutav juuksevärv

  5. Kristi ütleb:

    Oh, meil küll pannakse uksed kinni. Isegi, kui keelan. Ja paremal juhul 3x ja vaikselt, halvemal juhul 14x ja pauguga. Veel halvemal juhul jääb kellegi varvas uksele ette v sõrm vahele v jumal-teab-mis-veel. Magama minek kahel on korras, üks (kõige vanem 7a) ei saa kuidagi pihta, mida see tähendab. Ka pesta ta ei taha. Omavahel läbi saamine sõltub kuuseisust. Eks paistab kuidas kõige pisem seltskonda sulandub(5k)

  6. aasdasdf ütleb:

    Kui tahad teada, kas põdesid läbi, siis on synlabis antikehade test olemas. Aga eestis pidi 2 tüve olema niiet variant on, et võid teise variandi saada.

  7. Ly ütleb:

    Meil oli ka vahepeal suht hullumaja (2 poissi-4 ja 7), paar kuud tagasi aga sündis meile perre üks tüdrukutirts ja asi on miljon korda parem. Algul mõtlesin küll, et vb koroona tõttu, et istume ninapidi koos ja kuskile ei saa, et see mõjus aga nüüd olen nii kindel et väike õde on neid parendanud. Jah, kaklevad omavahel jätkuvalt, kuid mitte enam nii nagu varem, isegi mängutuppa mahutakse koos ära, varem seda nalja polnud. Ainuke mis ei edene on koduõpe- eelkool kõik on nii kerge, aga noh, poisslaps ja õppimine ei käi kokku meie majas.

  8. tiina ütleb:

    See nii ok asi meil ka. Kodus 7 a plika ja kaksikud 5 a plika ja poiss. Suurem ahastab, et elu on läinud kohutavalt raskeks. Ma vihkan neid topsikuid. Miks nad pidid siia tulema???? Või kui kaksikuplika keset autosõittu… isssiii ma kolin siit ära peata auto kinni ja ole hea tee uks ka lahti…….Pere suurim lepitaja on kaksikupoiss 🙂 mis ei tähenda kisa ja karjumist kui ta ei saa ESIMESENA…..

  9. Irina ütleb:

    Nii hea on lugeda, et teistel on ka samad “õppetunnid” lastega nagu minu plikadel. Uksed pärani, essa, essa ja veel kümme korda essa olemine. Plikadel on pea 4a vanusevahe ja oskavad olla ilusti ühes paadis, kui on vaja vanematelt miskit välja kaubelda või sõda kuulutada, aga sama ilusti oskavad omavahel kaks ussikest olla. Vahel kipungi neile ütlema õed õelused.

  10. Pets ütleb:

    Kui meil olid muidu kaklevad lapsed, siis kodus olles on nad õppinud koos mängima ilma tülideta. (7 a poiss, 9a tüdruk) Ei mäletagi enam millal viimati kakeldi. poiss suudab nüüd isegi iseseisvalt õues olla ja ise tegevust leida. Varasemalt pidi keegi kogu aeg kõrval olema. Üksi õue minek ei tulnud absoluutselt kõne alla.

  11. Mar ütleb:

    Oeh, ma ei teaks isegi kust alustada, kui tuua näiteid, mis mu lastele meelde ei jää. Näiteks vetsus käies prill-laud üles tõsta ja hästi sihtida… Ju neil siis mõnikord nii jube kiire selle vetsuskäiguga, et ununeb. Mul oleks oma, võtmega wc-d vaja, kuhu keegi ei pääse, ei viitsi IGAKS JUHUKS iga kord paberiga üle kontrollida, kas võib rahuliku südamega istuda v mitte 😀
    Ja nii hästi kui ma ka maistusi ei peida, kuidas nad kõik ALATI üles leiavad, ah?

  12. Maria ütleb:

    Meil kõik kolm poissi nüüd juba täismehed, aga kui tagasi mõtlen, siis elu läbib punase joonena lause: “Riided pessu!” ja eraldi rõhutatuna “SOKID KA!!!”. Ei suutnud mina neile selgeks teha et mustade sokkide kodu ei ole voodi all. Noorem poeg naljaga pooleks ükskord mainis, et meil kodus oli kogu aeg selline superäge automaatika: lükkad mustad sokid varbaga voodiserva alla ja pärast leiad need sokid pestuna kummutisahtlist.
    Teine asi oli see, et kui juba suurematel lastel palusid peale poeskäiku toidukotid lahti pakkida, siis võisid ennast pärast lolliks otsida, et midagi üles leida, sest mitte keegi, mitte kunagi ei teadnud, kus kapis või kus riiulil miski asi olema peab, aga kui oli vaja midagi (ka peidetud maiustusi) ära süüa, siis teadis igamees täpselt, kus miski asub.

    • Maria ütleb:

      Veel tuli meelde pidev võitlus kahtlaste tüüpidega “KEEGI” ja “MITTEKEEGI” (keegi tegi ja mittekeegi ei tea, ei kuulnud, ei näinud) ja esikus elava lohaka sajajalgsega, kes oma jalanõud alati läbisegi vedelema jättis.

  13. Eva-Maria ütleb:

    Eh, piisab sellestki, et pean kogu aeg endale kordama, et “Eva, no ära jäta kõike jälle viimase minuti peale!!!” 😀

  14. Reelika ütleb:

    Henry, mul on neli poega, ikka on lootus sellele viimasele pandud…, a no keda ma petan 😀 😀 😀

Vasta Camme-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…