Olen siseringis tagasi! – a mida henry teeb?

Olen siseringis tagasi!

6.05 2020

Postitus valmis koostöös Omnivaga

Kas te teate, kui eriline tunne on käsitsi kirjutatud kirja saada? Enamus teist teavad, sest minu teada ei ole mul ainsamatki alaealist lugejat (kui mõni ükssarv on, siis anna endast märku!) ja küpsem generatsioon on postkasti hiigelaegu näinud küll. Veelgi enam – paljudel meist on olnud omal ajal kirjasõbrad. Ka mul on olnud. Alles ma korrastasin siin vanu fotosid ja leisin päris mitmeid kunagiste kirjasõprade fotosid, mis nad mulle saatnud olid ja kuigi ma ei mäletanud enam absoluutselt, mis olid nende nimed ja kas me vahetasime kirja, paar, või mitukümmend, siis pildid tõid kõik selle mõnusa nostalgia tagasi. Peaks need pildid FB seinale panema ja äkki keegi tunneb end neil ära ja äkki mäletab mindki sellest varajastest 90ndate perioodist, mil kõik see veel põnev oli.

Kuid ega keegi mulle enam ei kirjuta. Jõulude ajal saame mõne kaardi ja ülejäänud 364 päeva aastas on selle ainuke sisu reklaamid, pakikutsed ja kohalik Kambja valla leht Olevik, mille sisu on nii rangelt ühesugune (pensionäride ja laste olustiku kajastamine), et ma ei ole viie aasta jooksul ühtegi numbrit läbi lugeda suutnud. Isegi Hillar Kohvi kirjanurka pole ajalehte tekitatud. Kellele seda lehte üldse tehakse? (Kes on teadlik Hillar Kohvi retoorikast, see sai võib olla itsitada just, nimelt ta saadab igale poole enda kaastöid ja kirju ning kui keegi julgeb neid avaldamata jätta, saab ta staarkirjutaja käest igavese needuse ja vaenu ning ta väljendab pahameelt enda blogis). Ma ei tea, võib olla on vallaleht nüüd paremaks läinud ja peaksin uuesti võimaluse andma. Äkki see õpetab mulle midagi või lahutab meelt.

Ainus, mis mu meelt lahutanud on, on reklaamid, mis postkasti potsatavad. Kas teie ka sirvite neid tualetis istudes? Ja kuigi see tundub mõttetu vanapaber, siis ma olen alati alahinnanud selle sisu väärtust. Sain sellest aru peale seda, kui ma sebisin endale ühe nendest kleepsudest, mis manitsevad postiljoni meile reklaami mitte panema. Ma langesin justkui infosulgu. On teatud tooted, mida ma püüan osta sooduskampaaniatega ja kui ma nägin, et tualettpaber, mida meie kasutame, on kusagil poole hinnaga, olin ma oma kaubikuga juba enne kukke kohal, et see valge kuld enda koju toimetada. Nüüd ei teadnud ma ühestki kampaaniast mitte kui midagi ja ostsin sageli tualettpaberit tavahinnaga nagu mingi uusrikas! Mul polnud aimugi, et seljasügaja Jyskis on poolmuidu ja jumal tänatud, et ma sellele ise otsa komistasin poes. Euro nagu maast leitud. Otsepostis on aga see info alati kõik olemas. Kõikidele kampaaniatele, mis kusagil käivad, tehakse sedapidi reklaami.

Igal juhul, kui enne oli postkastist midagigi võtta, kui ma unistavalt seda kontrollisin, et äkki on keegigi mulle lõhnastatud armastuskirja saatnud, siis olid vähemalt reklaamid seal, mis lubasid mulle soodushinnaga ninakarvade ajamise masinat. Nüüd oli postkastis tühjus. Tühjus oli ka tualettpotil, kuna ma olin tekitanud endale juba harjumuse, et kemmergusse ma telefoni kaasa ei võta. Nüüd, kus reklaamid olid kadunud, veetsin ma punnitavaid ja kergendavaid hetki šampoonide silte lugedes. Kuna ma pole suurem asi keemik, siis tõin sinna ka paar raamatut ja tualettpaberiga kõrvuti ootavad enda järge nii Piltsbergide uus raamat “Mees 4”, kui ka Malluka möödunud aasta kaante vahele pandud mõtted. Kuid kuna mu koristaja ärastas Malluka raamatu endale koju lugemiseks ja Piltsbergide šedööver on Esileedi öökapi peal, tuli teha ainus allesjäänud valik – keskenduda kakamise ajal kakamisele. Haa, nali. Tegelikult tuli eemaldada postkastilt kleeps ja mõni päev hiljem olin ma siseringis tagasi.

Ma sain teada kõikidest pakkumistest mis suuremates ketipoodides on ja lisaks teevad enda toodetele reklaami mitmed tööstuspoed, mis on minu jaoks eriti põnev teema. Parima meelega šoppan ma kas ehituspoes või mõnes köögitarvikutega/nõudega tegelevas firmas. Kuid mul ei ole neisse ju niisama põhjust minna ja seega annavad reklaamid alati suurepärane õigustuse minna – poolmuidu ju kõik. Hetkel on päevakorras lastega kalale minek ja ma sirvin huviga, kust me endile vajaliku varustuse saame. Pluss mängisid lapsed meie uute naabritega mõni päev tagasi veesõda ja kõik kolm tulid läbimärgadena enda riideid vahetama. Jama oli selles, kui meie omad pritsisid kodukootud pudelitest tehtud pritsidega, siis naabripoistel oli korralik varustus. Sirvides reklaambrošüüre nägin ma samu püsse Selveris müügil ja samal õhtul olid ka minu lapsed hambuni relvastatud. Kolm last tähendab kolm püssi …ja kolm mullitajat ning jäätist…

Omniva käiski idee välja, et ma jagaksin, kuidas mul füüsilise postkastiga suhted on ja kuna 99,99% ajast leian sealt seest vaid reklaami, siis ma lõin endale väljakutse ja otsin viis päeva järjest viis head pakkumist, mida mina, kui selle pere kõige tähtsam liige (fantaasia on mul hea), meie pere jaoks reklaambrošüüridelt leida suudan. Viis päeva, viis pakkumist. Ma jagan neid Instagramis ja teen järgmisel nädalal kokkuvõtte ka siia blogisse.

Mis oli viimane ost, mida teie tegite tänu sellele, et avastasite pakkumise postkasti tulnud reklaambrošüürist?

Eelmine postitus Järgmine postitus

6 kommentaari

  • Arya Elise

    06.05.2020 at 13:04

    Küllap olen ma siis neist ükssarvikutest – olen 15 🙂
    Reklaamibrožüüri kaudu leidsin ja ostsin (siis, kui poed veel lahti olid) Rahva Raamatu soodusmüügi ajal raamatuid

    1. Henry

      06.05.2020 at 14:11

      teretulemast ja nii tore, et sa olemas oled 🙂

  • nimetu

    06.05.2020 at 14:26

    Wow, Henry, kas sa just…reklaamisid reklaame? Oeh! mõni raha ikka võiks ju ikka haiseda küll….

    1. Henry

      06.05.2020 at 14:35

      Mõni haiseb. Ma just kirjutasin sellest FBS ka, äkki nägid. Ma reklaamin siin pigem postkasti kasutust, aga kuna ainus, mis meie postkasti jõuab, on reklaam, teen ma endale sellest väljakutse. Inimesed ju enam muuks suurt postkasti ei kasuta, et seda väljakutset relevantsemana hoida

  • Reelika Vene

    07.05.2020 at 12:34

    Meil ei tule ka postkasti muud peale reklaami… ja no me ikka ootame igat esmaspäeva või teisipäeva, mil reklaamid postkasti jõuavad… ohh seda rõõmu. Enam-vähem tervel perel on oma värvipliiats käes, et siis ringitama hakata (mida kellelgi vaja on) 😀 See muidugi ei tähenda, et kõik soovid täidetud saaks, kuid reklaamide järgi koostame ikka ostunimekirja. Kahjuks ei tule kõikide (toidu)poekettide reklaame, näiteks Comarketi ja Maxima reklaam meile ei jõua. Rimi vist vahel lihtsalt ei tee paberkujul reklaami, aga Coop ja Selver ikka esindatud – jesssss!!!!

  • Marit

    09.05.2020 at 01:41

    Mul on kleeps postkasti peal. Internetist tuleb piisavalt reklaami, et pakkumistega kursis olla. Aga kuna elan kortermajas, siis saan neid lehti ka kaasa napsata, kui isu sirvida on. Peamisel lasin kleepsu panna postkastile, sest meil käib Täheke ja täheke suutis mitmel korral reklaamide vahele nii ära kaduda, et napilt visati ta minema.
    Aga ostma kampaania peale olen viimasel nädall läinud peaaegu 3 korda.
    Esmal nägin, et Maximas on sooduses suur pakk Fairy nõudepesukapsleid, mida ma kasutan. Kui ma viimasel päeval kohale jõudsin, siis olid need loomulikult otsas. Siis nägin, et Comarketis müüakse soodsalt pehmet ribi. Tahtsin, aga ei jõudnudki minna. Liiga pikk maa, mingi 300m. 😂 Uus kampaaniaperiood Maximas, sooduses kaelakarbonaad, hea šašlõkki teha, kappasin kohale, mida ma ei leidnud oli see kaelakarbonaad. Tühja riiulit ka ei leidnud. Aind poetäis rahvast. Aga see eest ostin ribi. Sarnane nagu Comarketis. 😂

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga