Enne, kui ma 40 saan

26.04.2020

Eile panin ma FBsse üleskutse, et soovitage mulle ideid, mida ma peaks ära jõudma teha enne oma 40. eluaastat. See ei ole kaugel. Selleni on 337 päeva jäänud ütles mu truu abiline Siri. Kes ei tea, siis see on Apple süsteemi abiline. Üldse olen ma nii laisaks muutunud, et ma ei viitsi enam isegi googeldada, vaid küsin kõike Sirilt. Kuid see selleks. Nimelt võttis üks mu FB kontakt vastu väljakutse, et tema sõbrad pidid soovitama, mida tema peab ära jõudma enne 30. eluaastat. Valituks sai hittloo kirjutamine ja sisse laulmine. Tegigi ära ja jagas seda enda seinal. Algul tundus mõttetu lugu, aga siis ma kuulasin ja süvenesin sõnadesse ja sel on täiesti sõnum olemas ja mitte mingi tilu-lilu.

Kuid pakkumisi tuli meeletult, kes soovitas midagi adrenaliinirohket teha nagu langevarjuhüpe või lohesurfi. Te vist ei hooma, et paksudel inimestel on piirangud. Lohesurfiga loota, et see mind  edasi kannab, on umbes sama suur lootus, kui sa võtaksid pakist kätte ühe salvrätiku, puhuksid selle purjeks ja loodaksid, et see sind teise toa otsa kannab. Pole vist väga suurt lootust. Igal juhul on need kõik vinged asjad, mida teha, kuid siis, kui ma ei meenuta enam välimuselt niivõrd kasvuhoonet, vaid juba midagi inimlikumat. Ma tegelen sellega ja kuigi on mõni lugeja, kes on võtnud enda isiklikuks missiooniks mind maovähendusopile suunata, on mu meel jätkuvalt kindel ning mul läheb kenasti. Füüsiliselt erinevust ei näe ega tunne, aga mu on juba palju enam energiat ja ka mu valus selg taastub kiiremini. Ei soovi siin enne õhtut hõisata, aga tunnen, et olen end juukseid pidi kaevust vaikselt välja tõstmas. Emotsioon on hea ja vaim kindel.

Pakuti lapsi juurde muretseda. Teate, aitab mulle neist küll. Nad on korralik majatäis ja sinna veel ühte juurde tuua.. õhh, ei. Suure osa päevast veedavad nad üksteist togides ja närvi ning nutma ajades, et ma ei taha mõeldagi, et tuleb üks nutja veel (kui tuleb üks!), kelle puhul sa pead siis taas nuputama hakkama, miks ta nutab – vaja krooksu teha? Unine? Igav? Kõht valutab? Näljane? Mähe täis? Oh, ma olin juba unustanud selle mähkmemajanduse. Ei taha seda tagasi. See pidev stress, kui Esileedi kodust ära läheb ja laps äkki kakab… nad kakasid alati siis, kui Esileedi oli just uksest välja astunud. Kõik kolm. Korraga. Praegu ka. Nii, kui Esileedi ukse kinni tõmbab: “Issiiii! Tule mind pühkima!”

Pakuti lasteraamat kirjutada. See on üks armas mõte, sest lasteraamatud on armsad. Meil on üks tuttav, kes hakkas ka lasteraamatut kirjutama ja saatis meile lugeda ühe loo.. see oli nii armas. Mina ei ole armas. Mina olen nurgeline ja mulle meeldivad ootamatud püändid. Ükskord lõpetasin ma Punamütsikese muinasjutu lugemise sellel kohal, kui hunt ta vanaema ära sõi. Kõik. Muinasjutt läbi. Seega ei ole ma ka lastekirjanikuna vast eriti suure potentsiaaliga. Ka muinasjutud, mis ma välja mõtlen, ajavad lapsed hoopis kõkutama, mitte ei muuda uniseks. Kui ma näen, et keegi hakkab haigutama, tuleb kohe mingi pööre sisse tuua. Kui hunt jõudis kolmanda põrsa maja juurde….(haigutus)… tuli maja tagant varjust välja lasersilmadega hamster, kelle põsed tammetõrusid täis olid ja ähvardavalt ütles: “ Põmhhimf õhminümpumõ”… Keegi ei saanud aru, mis ta ütles, sest tal oli suu tammetõrusid täis.

Teha Eestile tiir peale. See on ka minu unistus. Eriti ideega, et ööbida võiks ainult enda lugejate juures, kas aias telkides, või külla minnes. Söök peaks ka olema pererahva poolt ja tasuda saame tööga. Idees suurepärane mõte, reaalsuses on mul kolm last, keda ma armastada tahan, aga nad muudavad selle just autosõitudes nii keeruliseks. Noorsand on maailma kõige jutukam tüüp. Tavaliselt saan ma teha näo, et mul tuli midagi meelde ja ära põgeneda, kuid olles autos temaga kinni ja kuulates ära kõik tema maailmateooriad on see väga armas…. esimesed paar tundi. Kui ma teda õhtuti magama panen, on tal ka päeva jooksul kogunenud nii palju jutte, mis ta tahab kõik ära rääkida ja nii kui need otsa saavad, magab ta vähem kui minutiga. Kui palju lihtsam oleks tema magama sättimine, kui ta ei lobiseks. Rääkimata Piiga autosõidutalumatusest, kes vajab Tartust Põlvasse sõites neli pausi, et maailm pöörlemise lõpetaks.

Kuid oli ka selliseid, mis mind rohkem kõnetasid (mitte, et eelnevad ei kõnetanud, aga ma pean olema realist), et teha ise enda mingi laul ja sisse laulda, sest ma viisi enam-vähem pean ja väga häbisse vast ei jääks. Või teha enda lauamäng, mis on ka väga põnev mõte, sest ma olen ammu mõelnud, et sooviks. Õppida ära uus keel? Ka see on plaan, sest mul on keelte peale annet, aga eeldusel, et ma elan selles keskkonnas ja ma loodan, et Esileedi on mõistev abikaasa ja saab aru, et ma olen kolm kuud Tahitil puhtalt selleks, et Prantsuse keelt tudeerida.

Kuid te andsite mulle väga palju mõtteainet ja ma langetan enda otsuse selle nädala jooksul ja hakkan selles suunas liikuma. Kui teil tuleb veel ideid, siis võite julgelt neid mulle välja pakkuda ja kui kellegi idee läheb käiku, siis kes iganes selle mulle esimesena välja pakkus, see saab eriti #vottafank üllatuse mult.