A mis Henryl mõtteis on?

Kui te oleksite eile Piiga reageeringut kimbule näinud, oleks teil kõik muud maailmamured hetkeks meelest läinud. See oli nii ehe ja siiras rõõm, kui ta oma erutusest värisevate kätega need vastu võttis ja pisar silmil tänutäheks kallistas. “Just selliseid lilli ma endale tahtsingi!” Tegelikult oleks võinud seal olla mis iganes, ta oleks kõikide lillede üle arvatavasti sama õnnelik olnud. Ma ikka noomin end, et ma pean meie päeva rohkem filmima, sest selliseid hetki pildi peale samas eheduses ei saa.

Mul oli seda kogemust vaja, et muremõtteid peletada, sest viimasel ajal, nagu isegi kogenud olete, ei tule mu sulest väga palju postitusi, sest õhus on pidev selline häiriv stress ja see paneb mu loovuse täiega kinni. Kogu see koroonaviiruse asi, mis ise ei tekita minus sedavõrd stressi, sest me perega hoolsad kätepesijad, kuigi lapsed unustavad end sageli ära ja pean neid manitsema, et nad käsi suhu ei topiks. Aga kas ma peaks varuma vett ja toitu, või mitte? Miks ma peaksin vett varuma, ega koroona ju veevärki ei sulge. Ega ju? Karantiinid hirmutavad inimesi. Ei peaks. Need karantiinid ole lühiajaliselt vajalikud suuremates kolletes, et selle edasikandumist pidurdada. Rohkem hirmutabki, et äkki läheb mingi osa rahvast paanikasse ja hakkab ka tualettpaberit ja tatart hullunult kokku ostma. See tooks kaasa selle, et ka rahulikum pool läheks paanikasse ja murravad ka poodi, sest äkki neile muidu ei jagu. Uhh, loodan, et hoitakse külma pead. Tegelikult on meil kaks sügavkülma toitu täis ja kui elekter ära ei lähe, siis võime vabalt lihast ja maasikatest toituda oma kolm nädalat kindlasti.

Kuid peamist stressi tekitab see, et mu vanaema ei ole heas seisus ja ma kardan, et me kaotame ta lähipäevil/nädalail ning kellegi kustumist, keda sa armastad, on nii raske kogeda. Ma ei tule üldse surmaga hästi toime ja püüan ka sellistel puhkudel huumoriga läbi saada, kuigi see kõigile teistele kohatu tundub.

Seega on meil sellised muutlikud ajad, mis pärsivad minu kirjutamist. Õigemini pärsivad nad seda stiili, milles ma kirjutada tahan. Kui ma üritan nalja teha, siis kokku tuleb selline naljalaadne moodustis, mida tuleb kolm korda lugeda enne, kui aru saad, et ma püüdsin nalja teha. Sellepärast olen ma ka raamatut kirjutades ühe ja sama peatüki juures kinni, kus ma ei ürita küll nalja teha, aga see olukord ise oli nii koomiline, et ma ei saa seda ära raisata lihtsalt sellepärast, et ma hetkel ei suuda oma mõtteid hästi seada.

Eks oli ka möödunud aastal neid hetki, kus stress mu loovust pitsitas, kuid eelmisel aastal oli igakuiselt mul Kogumispäevik, mis sundis pingutama ja kui sa sinna tuhinasse satud, siis on juba kõik korras. Peaks ka sel aastal otsima mingi sellise projekti, kus ma luban regulaarselt kirjutada, et mul ei olekski võimalust oma muremõtteid siin mõlgutada. Seega, kui keegi soovib enda ettevõttele sisu (blogi vms) kirjutada, siis mina olen ideedeks avatud. Iga ettevõte, kes soovib, et ta oleks googlest hästi leitav, peaks hoolitsema selle eest, et kodukal oleks uuenev sisu ja mida põnevam ja vajalikum sisu, seda enam inimesi kodukale jõuab. 

Kuid kõik rasked ajad mööduvad ja eks mul siin tuleb ka postitusi, mida ma olen ära lubanud, ehk koostöid. Sel aastal ma püüan minna seda rada, et koostööd, mis ma teen, oleks võimalikult pikaajalised. Et ei piirduks ühe postitusega, vaid äkki teeks näiteks ühe postituse järgmise kuue kuu jooksul. See aitab mul endal brändi paremini tundma õppida ja ka teil teha teadlikumaid otsuseid, sest olen rääkinud mitmetest erinevatest tahkudest. Ja kui ma saan koostöödega end paremini käima, on see kasulikum ka tavapostitustele. 

Juba praegu seda siin kirjutades tunnen, kuidas esiteks mu tuju on postituse kulgedes paranenud, aga ka tunnen indu, et võtta raamat ette ja kirjutada peatükk lõpuni. Nii tahaks märtsis käsikirja valmis saada ju. “Do the thing and you will get the enery to do the thing!” Iga kord pean ma tõdema selle lause paikapidavust. Kõige raskem on end tegutsema sundida ja siis need esimesed sammud, aga kui sa oled juba asjas sees, siis saadki aru, et ainus viis asi ära teha, on see ära teha. 

Võtkegi seda postitust kui Henry enda käimatõmbamise postitust. Seletust, kus ma olin enda mõtetega postitust alustades ja pauerit täis postitust lõpetades. Täna on suurepärane päev. Imeilus ilm. Lubasin lastele, et eile panime Lego mereloomade kliiniku kokku ja täna paneme politseijaama ja helikopteri. Tegudele!

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Päevaküsimus

Kui valmis oleksid sina kellelegi tõsist esmaabi pakkuma?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Muserdavad murepilved

    Mul on suur mure. Mul oli see mure varemgi, aga nüüd on see tagasi. Mu eelmine juuksur jäi minuga eelnevalt konsulteerimata rasedaks. Lihtsalt lambist teatas üks päev, et…

  • Kuidas vanaema mind piinas

    Postitusele andis hoogu Silvanols „Tee suu lahti!“ „Ma ei suuda! Mida sa sinna panna kavatsed?“ „Tee suu lahti!“ „Eii! Ma ei suuda ju! Ok…“ „Tee rohkem! Lusikas peab…

  • Mõned grupid peaks olema keelatud

    Facebookis on gruppe, mis peaks olema keelatud. Lihtsalt see sisu on nii häiriv, et ma näiteks hommikul käisin ühes ja siiani tunnen, et pulss on üleval ning rahutus…