“Enne sisse ei saa, kui mulle musi teed!”

Kui keegi küsib mult, mis on eduka blogi aluseks, siis üheks tähtsamaks märksõnaks ütleksin ma järjepidevus ja regulaarsus. Kui sa kaod mingiks ajaks ära ja siis ujud taas pinnale, siis on terve hulk inimesi, kes liiguvad edasi ja ei loe enam. Ma olen isegi selles süüdi olnud, et kui ma loen/vaatan kellegi postitusi ja siis nad kaovad mingil põhjusel ning siis naasevad, siis sel hetkel ei ole nad enam mu igapäevane meelelahutus ja ma jätan nad ühte interneti aknasse ning tõenäoliselt ei jõua enam jupp aega selleni. 

Mina olen regulaarsuses ja järjepidevuses siin paar nädalat pattu teinud. Õnneks ei ole pausid liialt pikad, aga ma sooviksin siiski olla tunduvalt produktiivsem ja postitada minimaalselt kolm korda nädalas, aga siis tuleb elu vahele. Näiteks praegu on kõik kolm tüüpi lasteaiast kodus ja luristavad ninaga mööda elamist. See tähendab, et väga palju nende aega ja olematu hulk minu aega. Isegi kui ma ei ole nendega pidevalt ninapidi koos, on terve maja neid täis ja kõik kannatab seetõttu.

Olen aga olnud aktiivsem nii FBs kui Instagramis, kuhu postitamine ei võta mult poolteist tundi mõttetööd, vaid lapsed teevad mingi lolluse, ma vihastan, ootan ära, et viha üle läheks, sest alati kui viha läheb üle ja ma lõpetan selle pahanduse isiklikult võtmise, muutub see asi, mis mind hetk tagasi hirmsasti närvi ajas, kõige naljakamaks asjaks üldse. Loomulikult oleks mul kasulikum seda naljakat seika mitte kohe välja öelda, vaid ehitada selle ümber postitus, et te oma meelelahutuse saaksite kätte blogis, mitte sotsiaalmeedias, kuna seal ei järgne sellele mitte mingit klikki, mis aga blogiajana on kõige tähtsam asi.

Möödunud nädalal kutsuti mind ühe reklaamfirma vestlushommikule, millel nimeks Turunduskohv. Ma ei armasta eriti sellistes kohtades käia. Mulle ei meeldi avalik esinemine. Ärge saage minust valesti aru, ma teen seda pidevalt, kuid see ei tähenda, et see mulle meeldib. Aga umbes 99% kutsetest telesse, ajakirjadesse ja muudesse blogivälistesse projektidesse, ütlen ma ära, sest mulle ei meeldi tähelepanu keskpunktis olla. Ja kui te näete minuga mingit intervjuud kusagil portaalis või ajakirjas, või lipsan ma läbi teles või raadios, siis see on lihtsalt sellepärast, et ma kalkuleerisin enda peas, et selles mitte osalemine on mulle tunduvalt kahjulikum kui osalemine… või ei suutnud ma lihtsalt ei öelda. Pealegi pidin ma sel aastal suureks Yes-maniks hakkama, kes uusi võimalusi avasüli vastu võtab.

Teine põhjus, miks ma enda perega eriti kaamera ette minna ei soovi, on see, et minu asi on perepeana neid kaitsta. Ma saan seda teha enda keskkonnas. Mina kontrollin informatsiooni, mis välja läheb ja mina vastutan selle kuvandi eest, mis selle tagajärjel tekib. Kui keegi teine teeb meist lugu, või me satume telekaamera ette, siis ei tea kunagi, mis sealt välja tuleb. Kui täna oleks mõni filmimees lõuna paiku kaameraga meile tulnud, siis oleks ta võinud kenasti vaadata, kuidas üks lastest voodist teki võttis, selle toa keskele tassis, enda palja tagumiku ääre alt välja pistis ja teatas, et see on koopavalvur ja kes koopasse tahab pääseda, peab valvurile musi andma. Ma pidin teisi valvuri musitamisest jõuga eemale hoidma, sest nad tahtsid samuti ilgelt koopasse pääseda. Pealegi, kes on enne näinud valvurit, kes musi eest sisse laseb? Kui lihtne oleks vaenlasel koopasse pääseda. Aja ainult huuled prunti ning istuta enda huuled tema ootavale kannile.

Kuidas oleks seda muus meedias esitatud, ma ju ei tea. Võib-olla hästi armsalt, et lapsed on nii hea fantaasiaga, või vastupidi tunneks muret, et lapsed on ju kodu peegel. Kuidas iganes, siis ma olen selliste asjadega alati maru ettevaatlik. Üks teleprojekt meil siiski tulemas on, kus me võtame osa ühest katastroofdokumentaalist. Aga see on vist kunagi kevadel teles. Ma pean selleks tarbeks paar lühikest lõiku filmima.

Rääkides perepeadest, siis kui Noorsand kuuleb mõnda sõna, mida ta varem ei teadnud, või teadis, aga mille tähenduses ta 100% kindel pole, siis ta küsib seda minult. Paar päeva tagasi, kui telekast multikat reklaamiti, küsiski ta, et mida tähendab perepea? Selgitasingi, et see on nagu perekonna juht – kõige tähtsam inimene perekonnas. Nii nagu mina olen meie peres ja kohe minu alla kuulub Esileedi ja seejärel tulete käsutamisõiguse järjekorras alles teie. Selgitasin meelega selge ja kõlava häälega, sest ma teadsin, et Esileedi küll teeb sageli nägu, et ta ei märka, mis kodus toimub ja ei kuule kellegi hüüdeid, kui ta süvenenud on, aga tegelikkuses kuuleb ta suurepäraselt. Hetk hiljem kuulsingi teisel korrusel Esileedit köhimas, kes selle juttu peale endale kohvi kurku tõmbas. Loomulikult tegin ma nalja. Tegelikult on lapsed Esileediga hierarhias samal tasemel.

Aga andke andeks, et ma teid justkui hüljanud olin. Ei ole. Ei ole ka petmas käinud, ega salaja mingeid muid asju tegemas, kuigi praegu tuleb lauale nii lahedaid pakkumisi, mida me kunagi varem teinud pole ja kui need käiku lähevad, siis ma annan endast parima, et ka teie saaksite sellest emotsioonist osa. Seniks ilusat Eesti sünnipäeva ja ärge vürtsikilu ostmist liiga viimase minuti peale jätke. See on sel nädalavahetusel koos munade, musta leiva ja rohelise sibulaga kuum kaup. Mida teie 24ndal lauale panete?

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sinu pesupesemisvahend peab olema

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…

  • (NKHKT)-40kg ja nutikella valik

    Mul on tõsi taga, kui ma räägin, et ma plaanin aasta lõpuks 40kg vähem kaaluda. Tundub suur number, aga see on vähem kui kilo nädalas ja kuna nädalad…

  • Odraiva. Ehk kuidas ma napilt otsad oleks andnud

    Ma saan nüüd öelda, et ma olen teispoolsuses ära käinud ja tagasi tulnud. Teispoolsuseks pean ma siis seda, et mul oli silm valus. Mõni teist tahaks kindlasti vahele…