Tegin elus esimest korda kanafileerulle. Kuidas meeldis?
24.01.2020
Postitusel aitas valmida FS Goods
Kui tihti teie uusi toite teha proovite? Mina peaaegu mitte kunagi. Aastate jooksul on välja kujunenud kindlad toidud, mida ma ilma retsepti kiikamata teinud olen ja need on kõik meid kõiki surmani ära tüüdanud, sest need on alati täpselt samasugused. Need on maitsvad, mõned rohkem ja mõned vähem, kuid neis puudub igasugune loovus ja see on alati kindla peale minek. Kui ma vaatan siin toidublogijate Instagrami tegemisi, siis jah, uskumatu.
Kuid see, et ma pea kunagi ei tee uusi toite, ei tähenda, et ma seda teha ei sooviks. Väga soovin. Minus lihtsalt pole seda suurt kokkamisleeki, sest mu lapsed on hävitavad kriitikud ja just täna oli meil Noorsandiga arutelu, et “väkk” ütlemine ja vastikuse näo tegemine, kui talle lasteaias toitu pakutakse, mida ta süüa ei soovi, ei ole aktsepteeritav, sest keegi nägi vaeva ja teised lapsed söövad. Järelikult ei ole toit vastik, vaid sinule ei maitse. Tavaliselt on see otsus tehtud juba ka proovimata ning tal pole aimugi, mis maitsega see toit on, mida ta söömast keeldub.
Vahel ma siiski võtan end kokku ja mõtlen natuke oma tavapärasest kastist väljapoole ja ka sel korral tuli mul mõte teha kanarulle. Ma isegi ei tea, kust mul selline mõte tuli. Tean, et see mõte oli mu peas nädalaid kuni ma lõpuks siiski selleni ikka jõudsin. Ostsin seitse kanafileed, prosciutto sinki, gouda juustu, spinatit ja päiksekuivatatud tomatit. Teisisõnu ma ostsin terve hulga asju, mille peale Noorsand enda ninast haaraks ja demonstratiivselt silmi pööritama hakkaks. Ainuke loetletust, mida ta meeleldi nõus sööma oleks, on kanafilee, kui see on grillitud või praetud ja ainus maitseaine sel oleks sool. Kuid mul ei olnud mingit soovi sel päeval beebitoitu serveerida ja tegin südame kõvaks – täna söövad nad minu valmistatud toitu! Ja kui ei söö, siis lähevad lihtsalt näljastena magama!
Kanarullide tegemine oli imelihtne ja megatüütu. Filee liblikaks, haamerda õhukeseks, maitsesta, pane kogu eelpool loetletud nodi keskele, rulli kokku, toidukile ümber ja keeruta seda nii pikalt , kuni kanarull on täitsa rulli kujuga ja keedad vees. Mina ei keetnud. Ma ostsin enda ideede avardamiseks sous vide masina (see on selline aparaat, kus sa valid temperatuuri ja aja ning see hoiab vee täpselt sellel kindlal valitud temperatuuril) ja hoidsin kanarulle selles 67 kraadi juures kaks tundi. Siis võtsin kilest välja, kuivatasin köögipaberiga ja lasin pannil pruuniks. See kõik loetletu on kordades enam, kui ma tavaliselt viitsin toiduga mässata. Isegi koorimine ja lõikumine on tüütu kohustus ja nüüd ma tegin nii palju muud, mida ma tavaliselt ei viitsi.
Juurde tegime salatit, keetsime mõned kartulid, tampisime pudruks ja kõike sidus Food Studio kukeseene kaste. Mugav on see kaste lihtsalt pakist pannile kallata ja siis otse toidule. Sel on tõepoolest päris tugev kukeseene maitse, kuid kui soovida, et kaste ei oleks ainult vedel, vaid selles oleks mingit nö keha, siis soovitan pannile ka mõned šampinjonid näiteks visata ning ongi maitsekas ja tükiline seenekaste olemas.
Mida siis selline suur mässamine ja katsetamine mulle ütles? Ühte – see pole seda väärt. Kanafilee on minu kätes ikka nii igav liha ja ainus, mis söögikorra päästis oli Food Studio kukeseenekaste ja ämma tehtud marineeritud peet. Jumal tänatud, et mul need olid. Õnneks Esileedile maitses. Ta ütleb kõige kohta, mida ma teen, et see on väga maitsev ja lisab vahel mõne tähtsusetu “aga”, kuid kiidab sellegi poolest. Serveeritud taldrik oli tõepoolest tühi…. ainult kanarull oli suuremalt jaolt alles jäetud. Tema arust oleks sellele toidule paremini Food Studio bechamel kaste sobinud, mida me detsembris testisime, kuid see oli meil juba ammu otsas.
Kui ma peaks nende kastmete sarja kastmed meeldivuse järjekorda panema, siis kõige lemmik on mulle kõrvitsa koorene pastakaste, siis sidruni koorekaste, siis bechamel kaste ja siis kukeseenekaste. Kuid see oli siiski piisavalt hea, et päästa õhtusöögist, mis päästa andis. Andis toidule natuke elu.. väikest särtsu. Aga see kõrvitsa pastakaste on tõesti suurepärane, kuid ma rohkem ei räägi sellest, sest käes on öö ja ma ei viitsi endal siin kõhtu tühjaks ajada.
Kui Esileedi ei söö seda, siis äkki lapsed? Panin nende taldrikule pool kanarulli, sest need olid tohutu suured, natuke kartulit ja natuke salatit. Ma kartsin, et nad ei söö üldse, aga vahel nad üllatavad…Kuid seekord mitte. Nad tundsid end lausa isiklikult solvatuna, et ma neile midagi sellist püüdsin sisse sööta. Kuid mu meel oli kindel, et lähevad siis näljasena magama!
“Aga sina issi ei söö kaalikat. Kas sina sööks, kui see õhtusöögiks oleks?” küsis Noorsand käed ristis laua taga.
“Fank!” pomisesin ma omaette ja otsisin sahtlist spagettide paki välja. Varem nad lihtsalt nõudsid, aga nüüd nad juba argumenteerivad… Selle vastu ei saa.
Loading ...
Ahhhhh, ma sööks nii head asja mitu nädalat järjest või isegi aasta (alles siis vahetaks menüüd 🙂
Just minu teema. Ma olen viimasel ajal hakanud uusi asju katsetama. Tavaline kanafilee on surmigav ja kuivab kergesti. Varem olen katsetamisest loobunud just sel põhjusel, et lapsed pirtsutavad. Mis mõte on toit valmis teha ja siis keegi ei söö. Nüüd marineerin kanaliha enne valmistamist vähemalt paar tundi, võimalusel üle öö. Liha jääb mahlane ja maitsekas. Viimati tegin hapukooremarinaadis kanafileed ahjukartulitega. Kõik sõid ja kiitsid. Pool kilo kanafilee tükke, hapukoort 2-3 dl, soola 1,5 tl, suhkrut 1 tl, paprikapulbrit 1 tl, näpuotsaga purustatud pipart, poole sidruni mahl. Segasin kõik kokku, mis võttis kõige rohkem 10 minutit. Järgmisel päeval küpsetasin ahjus 200 kraadi juures kuskil 40 minutit. Järgmine variant kanafileest, mida paraku lapsed ei olnud nõus sööma on kanakarri – https://nami-nami.ee/retsept/496/kanakarri_riisiga_1 Tõsiselt lihtne valmistada ja nii hea. Enam ei taha lihtsalt pannil praetud kanaliha.