Ma olin nii haige, et oleks napilt arsti juurde läinud! – a mida henry teeb?

Ma olin nii haige, et oleks napilt arsti juurde läinud!

15.01 2020

Ma olen nii pikalt eemal olnud, et ma ei oska enam trükkidagi. Otsisin minut aega e-tähte taga. Lõpuks leidsin. Pean endale uue klaviatuuri soetama, e-klahv kukub kogu aeg küljest ja leidsin selle voodi alt. Hah, aga ma ei osta, sest mul on mäkk ja iga asi, mida sa mäkile osta tahad, maksab umbes neli korda rohkem kui sa maksta raatsiks. Ok need on valged.. ja ilusad ja puhtad ning see kuidagi õigustab, et mäki hiir maksab keskmiselt 999 eurot.

Kuid mu aasta on alanud päris keeruliselt. Oli meil siin tervisehädasid, mis nüüd loodetavasti seljatatud on. Ühel päeval olin ma konkreetselt nii kehva enesetundega, et mulle tundus, et mul on kaks valikut, et ma ka suren, või pean arsti poole pöörduma. Olingi valmis surema, sest ma olen mees. Ja teate küll meeste värki arstidega. Enamjaolt on ainus kokkupuude meestel arstidega, kui neil midagi konkreetselt küljest ära kukub.. või juurde kasvab. Minul oli lihtsalt hirm, et ma hommikuni ei ela. Elasin. Siiani elan ja nüüd on juba päris hea.

Kuid kui me terveks saime, läks olukord veel hullemaks. Esileedi läks vanasse rütmi tagasi ja oli terve nädalavahetuse taas pealinnas ära ja loomulikult valis ta kooli jaoks nädalavahetuse, kus lapsed on kutsutud sünnipäevale ja mitte ühele vai kahele! Ja mis veel hullem- need olid samal päeval. Ma valmistusin vaimselt ja füüsiliselt väga kurnavaks päevaks, aga selgus, et mu lapsed on juba päris iseseisvad ning ma ei peagi nende juures pidevalt valvama. Ainult umbes 95% ajast. Ülejäänud viiel protsendil ajast võisin ma teha, mida iganes ma ise soovisin.

Esimene sünnipäev oli emotsionaalselt kurnav, sest see toimus batuudikeskuses ja seal oli samaaegselt teine sünnipäev veel. Ilma liialdamata oli seal igal ajahetkel umbes 10 000 karjuvat last. Kuna pidu toimus batuudikeskuses, siis enne sisenemist loeti kõigile reeglid ette ja kõik lapsed said neist aru ja järgisid neid eeskujulikult… esimesed 20 sekundit. Mõnekümne sekundiga tegid nad kõike seda, mida juhendamisrivistusel rõhutati, et teha ei tohi. Võib olla saidki nad aru, et tegemist oli käskude, mitte keeldudega. See seletaks paljutki. Saidki aru, et neiu luges ette: “Kõik üle 120cm pikkused lapsed pallimerre! Kui sa hüppad porolooni auku, siis jää sinna pikutama ja oota, et keegi sulle peale hüppaks! Ja sina poiss, vaata et sa kordagi batuudile ei lähe, ilma, et sul saiake näpu vahel on!”

Teine sünnipäev oli aga hoopis teise vaibiga. See oli meie uute naabrite poja kolmas sünnipäev ja ma pole kunagi sattunud harmoonilisemasse ja toredamasse kohta. Kõik teised külalised tundusid omavahel tuttavad olevat ja siis olin mina. Kes on seda blogi piisavalt kaua lugenud, siis te teate, et kui on üks asi maailmas, milles ma kohutav olen, siis see on inimestega tutvumine ja small talki ajamine. Ok kaugushüpe ka. Selles olen ma veel hullem. Ja uisutamises. Kui nüüd mõelda, siis ma võiks siin vabalt teha top 100 asja, milles Henry kohutav on. Igatahes on ka sotsiaalsed olukorrad seal kõrgel kohal esindatud ja selle jaoks mul ongi Esileedi, kes on kõige parem suhtleja maailmas. See nüüd ei tähenda, et ma ei taha inimestega tutvuda ja nendega rääkida. Absoluutselt tahan. Aga ma ei oska ja mul alati hirm näiteks koolitustel, kus öeldakse pausi ajal, et minge tutvuge – või minge sööma, meil on teile ühislaud kinni pandud. Kellega ma räägin? Kellega ma koos laua taha istun. See on see “Me lähme rukkist lõikama” paanika all over again. Kellelt ma käest kinni võtan? 

Kuid pidu oli väga südamlik ja inimesed olid väga südamlikud. Ma mõtlesin, et ma tahaks ka endale sellist sõpruskonda ja siis mulle meenus, et mul ju on, ma pole neid lihtsalt näinud viimased kuus aastat. Eks ma ikka aeg-ajalt näen, aga 101% ajast on mul keegi jala küljes või hõigub vetsust, et ma pean tal tagumikku pühkima ning rikub (loe: muudab eriliseks) idülli. Aga Esileedi pole alati selline klammerduja olnud ja varem ta pühkis end ikka ise. Abielu muudab inimesi… Ok, nali. Teid käib siin nii palju lugemas, et mõni ei saa äkki aru, et ma nalja teen. Mul on muud tegelased tegelikult, kes mu pühkimisoskusel rooste ei lase minna.

Kuid ma olen nüüd tagasi. Tervis normis. Tegelen aktiivselt oma kehakaaluga muide. Peod peetud. Ok, pidusid tuleb aina lisaks. Järgmine juba sel reedel, kui see tegelane, miks te ka täna, kuus aastat hiljem meie pere tegemistest lugeda saate, on saamas kuus aastat vanaks. Kreisi! Panin eile Instagrami temast pildi, kus ta järjekordselt koerustükilt tabasin ja vaadake seda pilti – tegu ei ole enam pisikese poisiga. Vaid uudishimuliku, kogu aeg piire kompiva, kõigest kakaga seonduvast vaimustunud noore mehega. Kui te olete näinud kunagi filmi 300, siis järgmine aasta peaks ma ta juba metsa karastuma saatma, kus ta siis kaheksa aasta pärast mehena naasma peaks. Rääkisin Esileedile ka ideest ja tegime katse, et päris metsa ei saatnud, aga saatsime veerand tunniks õue elupuude vahele mängima. Veerand tunni pärast tuli tuppa, sest varbad külmetasid. Esileedi kirus ennast, et oli valed sokid jalga pannud. Aga tõeline kannataja olen neis olukordades alati mina, sest ma ei tea, miks ma kunagi lasin, aga nüüd igakord, kui lastel käed või jalad jääkülmad on, tulevad nad minu juurde, tõstavad särgi üles ja soojendavad neid vastu minu keha. Isade värk.. me talume paljut. Ei saada veel metsa.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus

2 kommentaari

  • Rutt

    15.01.2020 at 17:21

    Hahaa! 😀 Me sotsiaalsetes oskustes sama kehvad siis! Ja mul on ka abikaasa see, kes oskab seda small-talki värki ja seega lükkan tema alati “tanki” kui vaja kuskil suu lahti teha 😀 Aga mul on nipp olukordadeks, kui pean siiski mingitel üritustel üksi olema. Tegelt kaks nippi isegi! Esiteks – kui oled lastega üritusel – siis tegele kogu aeg lastega ja väldi silmsidet teiste inimestega. Teiseks – kui oled täitsa üksi, siis vaata ringi ja kindlasti on ruumis ka mõni teine sinusugune. Tunned ta ära selle järgi, et ta hoiab omaette ja teeb näo, et ta ei pannud tähele, et sa just talle otsa vaatasid. Vot ja siis minegi tema juurde ja saate koos seal nurgas vaikida 😀 Tegelt ma olen mõelnud, et kuna ma olen viimased peaaegu 8a olnud lastega kodus, siis vajaksin hädasti mingit koolitust stiilis “Suhtlemine teiste täiskasvanutega ABC”. Sest ma tõesti ei teagi enam, millest tänapäeva täiskasvanud omavahel räägivad (abikaasadega suhtlus ei lähe arvesse). Mis teemasid käsitleda, millised on tabuteemad, millist sõnavara kasutada ja millist mitte. Ei ole vist ok öelda vestluskaaslasele, et oota siin, ma lähen käin pissil ära? 😀

    1. Henry

      16.01.2020 at 16:05

      😀 sellisest koolitusest haaraks isegi kinni. Vestluskaaslasele on täiesti ok öelda, et sa pissile lähed!… või siiski mitte. Pole ime, et ma nii awkward

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga