Mis eelmisel aastal juhtus ja mis uuel aastal saama hakkab? – a mida henry teeb?

Mis eelmisel aastal juhtus ja mis uuel aastal saama hakkab?

3.01 2020

Ma mõtlesin möödunud aastast kokkuvõtte teha ja siis ma mõtlesin, ah ma ei tee ja siis ma mõtlesin, et ma ikka teen. Ma siis teen. Suurte mõtlejate värk – nad mõtlevad. Nii ka mina. Mitte eriti tarku mõtteid ja enamusi neist ei julgeks ma kunagi välja öelda, aga mõned mõtted jäid ka sinna igava ja perversse vahele ning mõned neist olid seotud ka blogiga.

Ma ei mäleta, et mul oleks olnud eelmiseks aastaks mingeid kivisse raiutud eesmärke püstitatud, aga siiski ei soovi ma, et mu elu stagneeruks ja mingi edasiminek võiks igal aastal olla. Püstitatud eesmärk- teha terve aasta kaasa #Kogumispäeviku väljakutseid sai edukalt läbitud. Kuigi ma ei uskunud, et mul sellega nii pikalt püsivust on. Juba käsi lüües ütlesin, et võtame kuu kaupa ja kui teile või mulle ei sobi, siis me võime alati ära lõpetada. Kuid uskumatu, milline hasart tuleb sisse, kui sa oled mingi lubaduse andnud ja tuhanded silmad on sinul. Oleks ka kaaluteema mulle sama loogiline, oleks super. Aga ühe puhul me räägime siiski sõltuvusest ja seal on muud olulised asjad.

Ehk siis kaaluga ei läinud mul hästi ja mis veel hullem, on see, et mu selg on aasta otsa valutanud ja sel pole üldse vastupidavust. See saab minu selle aasta eesmärgiks number üks. Aasta lõpuks olen ma enda seljamuredele lahenduse leidnud. Kuid nagu ma aru sain, siis alaselja murede üks peamiseid põhjustajaid, on ülekaal, mis tähendab, et selleks, et millegi maast üles tõstmine, ei oleks mulle valulik ja piinarikas ülesanne, pean ma tõsiselt ka kaaluga tegelema. Tahan siin kohal öelda, et ma ka tegelen. Täna on kolmas jaanuar ja ma olen ikka veel rajal! Uskumatu, ma tean. Mul on ka üks plaan. Kolmekuuline plaan, mis peaks mu ajuga tööd tegema, et seda jätkata ka kogu järgneva elu. Eks näis. Kui ma ei proovi, siis ma ei tea. Sel on väga sujuv ja aeglane sissetöötamisperiood, mis on vist oluline, et tahtejõudu korraga mitte magama panna.

Eelmisel aastal ei lugenud ma ühtegi raamatut läbi. Ma alustasin umbes viite, aga lõpuni ei jõudnud mitte ühegagi. Ma hakkasin siin igast õigustusi ja vabandusi välja kirjutama, aga ma kustutasin ära. Kõik need oli lihtsalt vabandused. Fakt on see, et kui ma tahaksin, siis suudaksin ma ka raamatuid lugeda. Plaaningi sel aastal enda nina raamatutesse palju enam toppida.

Mu blogil läks eelmisel aastal paremini kui üleeelmisel. Seda nii külastatavuse, kui ka teenitud tulu poolest. See ei ole rahamasin, aga ma olen enda ettevõttes tööl ja maksan endale palka, mis on natukene alla Eesti keskmise. Aitäh siinkohal koostööpartneritele ja suur aitäh ka kõigile teile, et te lugemas käite, sest kui poleks teid, ei oleks ka koostööpartnereid. See, et blogi teenib, annab mulle võimaluse luua paremat ja huvitavamat sisu, sest loodetavasti võimaldab see meil soojemal ajal natukene rohkem ringi reisida ja luua blogi kõrvale ka enam videosisu, saada osa asjadest, mis eeldavad investeeringuid. Ma tean, et paljusid teist ei huvita videoformaat, aga ma tunnen, et see on mulle endale kasvamiseks vajalik. Et ma saaksin üle kaamerahirmust ning ka minu videod ei oleks lihtne vlogi, vaid ma tahaks leida enda jaoks huvitava niši. Mul mõned mõtted on.

Ma lubasin, et ma kirjutan eelmise aastaga raamatu valmis, aga siis selgus, et esimene jaanuar tuleb peale nii rämekiirelt ja minu sõrmed on nii laisalt valmis seda käsikirja kirjutama, et ei õnnestunud. Kuid see, mis on, see meeldib mulle väga. Algul ma arvasin, et sellest kujuneb selline humoorikate juhtumiste kogum, aga selgus, et seal on nii palju muud, mida ma kogesin ja mis mulle jupi kaupa meenub. Oli üldiseid mõtisklusi Iirimaa teemadel, oli koduigatsust, oli rassismi, oli esimesi kogemusi. Loomulikult jäävad kõige eredamalt meelde need seigad, mis kõige rohkem emotsioone tekitavad, aga see ei ole tegelikult ju päris elu. Need jäävadki meelde just sellepärast, et need on hetked, mis eristuvad päris elust. Ma tegelen sellega ja loodan, et see valmib varem, kui ma arvan.

Eelmisel aastal tekitas minus elevust ka #Vottafanki otsa komistamine. See oli nagu ilmutus mulle, sest see ei ole lihtsalt valesti kuuldud roppus, vaid see on midagi palju palju suuremat ja mul on sellele ka lugu juba taha kirjutatud ning plaanin sel aastal (nii nagu nii mõnigi teine sisulooja) välja anda enda nö merchi (enda toodete sarja). Kuna mul puuduvad igasugused eelnevad kogemused, pean ma nõu ja aru pidama nendega, kel on kogemus olemas ja isegi kui see ei lenda, siis .. mis juttu ma ajan, muidugi lendab.. sest meil on kõigil hetki, kus me tahaks karjuda hirmsaid roppusi, aga me ei saa, sest meid jälgivad väikesed silmad, kes salvestavad kõike ning ainus, mis me öelda saame, on “vottafank” või “pekki”.

Eelmisel aastal olid minu peamised loomingulised väljundid loomulikult see blogi, siis sisuturundus (ma ei pea silmas reklaamsisuga postitusi siin blogis) kahele ettevõttele, kus ma tegelesin siis inimeste harimise ja silmaringi avardamisega. Ühe puhul oli väljund ingliskeelne ja olen tänulik eriti selle eest, sest seda praktikat ei ole mul Eestis väga palju olnud. Kuid ma näen isegi, et keeletaju tuleb väga kergelt tagasi, kui ma saan natukene selles keskkonnas sees olla. Kolmandaks oli raamatukirjutamine ja neljandaks ma nimetaks Max Koonri, kes oli siis minu välja mõeldud maksimalist, kes #Kogumispäevikus hambad ristis kõige ekstreemsemaid viise otsis, kuidas raha kokku hoida. Olid konkurentsitult kõige enam reaktsioone tekitanud tekstid #Kogumispäeviku grupis. Eks ma tundsin ise ka, et Maxil oli paremaid kuid ja nõrgemaid kuid, aga siiski üsna stabiilne.

Aga ma olen elevil alanud aasta pärast. Mitte sellepärast, et ma hakkan nüüd mägesid liigutama, sest kogemus näitab, et ma ei hakka, vaid sellepärast, et ma tunnen, et ma olen seadnud esimest korda elus saavutatavad eesmärgid ja mul on plaanid, kuidas nendeni jõuda. Mitte ükski plaan ja eesmärk ei ole elumuutev, aga kõik nad muudavad elu. Üks samm korraga. Ja lõpetuseks panen ma siia kirja, mille Esileedi mulle kirjutas natuke enne aastavahetust istudes sugulasi täis ruumi teises otsas. Minu esimene reaktsioon oli, et aaaahhh, nii pikk. Ma ei viitsi lugeda! Aga mul on nii hea meel, et lugesin ja nii tänulik, et mul just selline abikaasa on.

Soovin teile eriti edukat uut aastat ja loodan, et olete ka uuel aastal meiega olemas. Olen väga tänulik alati teie pöialde/südamete/naerunägude eest. Hindan väga teie kommentaare ja kirju ning kui teil on endal üldse pähe tulemas mõte, et huvitav, kas Henryle see mõte võiks huvi pakkuda, siis olen üks suur (väga suur) kõrv ja ideedeks alati avatud. See, kas idee ka käiku läheb, ei olegi oluline. Küsija suu pihta ei lööda. Selline tagasi- ja edasivaade sai.

Eelmine postitus Järgmine postitus

4 kommentaari

  • Elen

    03.01.2020 at 19:04

    Kirjutan esimest korda kommentaari.Aga mina ei soovita seda videode asja.Tead,miks..?See kaotab kogu sõnameisterlikkusesse looritatud põnevuse.
    Ma olen vahel lugenud Malluka blogi,ja mulle meeldib.Aga sattusin mingi aeg mingit televiisoris olevat saadet temast nägema(selline koduvideo tüüpi).ja oehh…kogu see fluidum kukkus kokku.Ta osutus tavaliseks,igavaks ja liiga närviliseks inimeseks.Nii et blogikirjutamine on selline kirjandusliku fluidumi sisse mähitud olek.Ja seda videode poolt puutumatust on minul selleks vaja,et säilitada just see lugeja poolne münus tasand,kust on hea voolavat kirjutist lugeda ja jätkuvalt uskuda et elu ongi nii ilukirjanduslik

    1. Henry

      03.01.2020 at 20:16

      sinu jutus on kindlasti tõtt ja ma olen nõus, et mingi võlu kaob. Seepärast ma ei taha vlogi teha. Seepärast ka videod mida ma mõtlen, on rohkem nö “kunstilist” laadi kui uksi avavad 🙂

  • Marit

    04.01.2020 at 15:38

    Samas…. kui vaadata kukupesa vloge, siis on effekt pigem vastupidine. Nii et formaat loeb tegelikult palju. Sellised livetüüpi videod on sageli väga igavad ja kaotavad seda võlu, aga hästi kokku pandud vlogid vastupidi tekitavad. 😉 oleneb muidugi jälle tegijast.

  • Marith

    04.01.2020 at 15:40

    Samas…. kui vaadata kukupesa vloge, siis on effekt pigem vastupidine. Nii et formaat loeb tegelikult palju. Sellised livetüüpi videod on sageli väga igavad ja kaotavad seda võlu, aga hästi kokku pandud vlogid vastupidi tekitavad. 😉 oleneb muidugi jälle tegijast.

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga