Kui Noorsand teada saaks, mis ma ta taldrikuga teinud olen….
30.12.2019
Postitus valmis koostöös VICIga
Vähe on toite, mis perekonda lõhestaks. Ometi on heeringas üks neist. Ma olen ainus, kes seda sööb ja ma mitte ainult ei söö, vaid ma olen nõus seda ka ostma. Esileedi lastega ei suuda oma silmi uskuda, et ma midagi taolist endale suhu nõus olen panema. Aga ma tõepoolest armastan heeringat ja mida vanemaks ma saan, seda enam ma seda suurepärast kala hindan. Kui ma näiteks kusagile välja sööma lähen ja seal on menüüs heeringas sibula, hapukoore ja keedukartuliga, on väga suur tõenäosus, et just seda ma tellin, sest see on üks vähestest asjadest, mille kvaliteedis saab kindel olla. 99% ajast on seal taldrikul Vici heeringas, lõigutud toores sibul, poest ostetud hapukoor ja ainus asi, mida kokk pidi tegema, oli kartulit keeta. Ei anna puusse panna.
Vici saatis meile pühadejärgselt proovida heeringat, mida ma varem proovinud pole. Tavaliselt on need uputatud õlisse, millest ma ei olegi kunagi väga aru saanud, et miks niigi sedavõrd rasvane kala veel õlisse pannakse, sest ma nõrutan ju alati õli maha, aga kuna see on justkui standard viis, kuidas seda pakendisse panna, siis ma eriti enda pead ei murdnud. Ju siis käib nii. Selgub aga, et ka teistmoodi on võimalik, sest need heeringafileed, mille kuller meile ukse taha tõi, on täiesti õlivabad. Uus asi ja loomulikult skeptiline, aga ei, täiesti normaalne heeringas nagu heeringas ikka. Ei olnud seda õliga mässamist pakendiavamisel ja maitse oli puhas, sest kala pind ei olnud õlikihiga kaetud. Loodetavasti jääb see sortimenti, sest see on edaspidi minu valik. Neid on kolmes valikus – klassikaline, sibulaga ja ürtidega ning eks iga versiooni eripärad lasevad retseptimeistritel fantaasia lendu lasta.
Mina proovisin kahte retsepti, millest esimene oli selline nagu mulle on heeringas alati maitsenud, ehk hästi traditsiooniline, kuid tegin väikese kiiksuga, sest leidsin ühe Soome retsepti, mis andis sellele natukene uue tahu. Lõikusin heeringa suupärasteks tükkideks ja asetasin need Noorsandi jõuludeks saadud Muumi taldrikule. Oh, kui ta sellest teada saaks, et ma ta taldriku sellise asjaga katnud olen, ei saaks ma vist kunagi andeks ja Esileedi mõistaks teda ning peaks seda normaalseks reaktsiooniks. Segasin kokku hapukoore, millele lisasin mõned supilusikad majoneesi ja dijoni sinepit (retsept soovitas magusat sinepit, aga mul polnud). Proovisin teha retsepti järgi, aga lõppes nii nagu need retseptid ikka lõppevad, timmisin maitse järgi paika. Segu valmis, kallasin selle kala peale, et see oleks kaetud, peale panin kaunistuseks rohelist sibulat ja punaseid ning rohelisi piprateri. Katsin kilega ja panin ööpäevaks külmkappi, sest retsept soovitas nii. Järgmisel päeval keetsin mõned kartulid ja sõin koos heeringaga ning see oli imeline. Kusjuures sama imeline nagu eelmisel päeval, kui ma seda proovisin peale 20 minutit seismist. Esileedile oleks ka see väga maitsnud, kui ta oleks nõus seda proovima. Aga ta ei ole! Mina pean küll alati tema lambahautist proovima, kui ta seda valmistab… ok, see lõhnab ja maitseb imeliselt, aga mitte selles pole point!
Teiseks retseptiks oli Rootsist pärit retsept, millel oli heeringa-munasalat Gubbröra. Nimi kõlab uhkelt ja otsustasin, et proovin siis ka selle ära. Selleks tuli keeta kuus muna ja need peeneks hakkida, võtsin ühe paki Vici õlita heeringat ja hakkisin selle ka peeneks. Hea nuga on siin kohal nagu õnnistus. Lust on hakkida. Hakkisin peeneks ka ühe punase sibula. Lisasin hapukoort, mida retsept nõudis ühe detsiliitri, aga kuna mul pole aimugi, kui palju on üks detsiliiter, siis lisasin silma järgi. Hiljem segades küll tõdesin, et oleks ikka pidanud järgi uurima, sest hapukoort sai ilmselgelt liiga palju. Viimaseks koostisosaks oli heeringa mari või Kalle Original kalamarja määre. Kuna ma ei kujuta ette, kust oleks võimalik heeringa marja saada ( ma armastan soolaheeringa marja!), siis ostsin tuubi Kalle Originali määret ning seda tuli lisada 4-5 supilusikat. Panin silma järgi. Segasin kokku (lisasin veel rohelist sibulat ja purustatud pipart) ja…. uhh. Ütleme…. ütleme, et see ei olnud halb. Üldse polnud halb. Ta oli halvast umbes sama kaugel kui heast. Seal kusagil vahepeal. See oli selline salat, mille ma söön küll ära, aga mitte väga kiiresti. See kestab mul veel uude aastassegi.
Jõudsin järeldusele, et ma olen heeringat alati õigesti söönud ja pole liiga peeneks läinud. Kaks lemmikviisi, kuidas ma heeringat tarbin, on nii nagu esimene retsept oli – hapukoore ja sibulaga koos sooja keedukartuliga (keedumuna sobib ka sinna komplekti) ja teine viis on tükeldada heeringas, viilutada sibul, panna need purki, peale kallata äädika-vee lahus ja lasta sel öö seista ning see on parem marinaad, kui sa poest saad. Selle meister on mu ema ja ma ikka aeg-ajalt palun, et ta mu valmis ostetud heeringa mul marinaadi paneks.
Kuidas teie peres heeringaga lood on? Lõhestab samamoodi perekonda, või on kõik sööjad?
Seda postitust lugedes tuli JÕHKER heeringa isu peale… Just tulin poest aga arva kuhu ma kohe jälle suundun thx eksole.
Aga Meie peres õnneks kõik söövad heeringat. Minu lemmik oli see sidruniga aga ei suuda seda enam kuskilt leida, nüüd lihtsalt kergsoola – ikka hapukoore ja sibulaga 🙂 eelistan küll rohelist sibulat aga raskel ajal kärab tavaline ka.
Head aega.. Ma nüüd poodi heeringa järgi.. Hea et üle tee minna ainult….
haha, mine söö rahulikult. Dieedi alguseni on mingi 30 tundi aega. Vanal aastal saad veel vitsutada
Mina ja mees ei söö. Kui laps vanavanemate juures käib, siis sööb ta korraga ära vähemalt 3 heeringaleiba korraga. Ja seda hommikul, lõunal ja õhtul ja vahepalaks. Jõhker! Kuidas väike laps heeringat sööb?!?! Ja millalgi ta nukralt teatas, et temal kodus ei ole kunagi heeringat…
Mulle sobib väga, et ma ainukesena heeringat söön. Vähemalt üks toit on, mida lapsed käest ära ei söö. Ahjaa, piima-juurvilja supp ka . Aga kui sul seda kalakest veel alles jäi, siis proovi karriheeringat. Näiteks seda varianti https://toidutare.ohtuleht.ee/985193/karriheeringavoileivad
Vaieldamatu lemmik on heeringas ema tehtud marinaadis. Ja just see tervelt ostetud ja ema osavate näppudega puhastatu ja Peipsi sibul samasse marinaadi. Mõlemad koos on ülim. Teise koha hõivab heeringas hapukoore ja Peipsi sibulaga. Sinna sobib ka puhastatud ja pakenatud variant. Meil tarbivad seda kõik, või noh 9kuune ja 2.5aastne välja arvata
Rohelibe sibul, muna, tomat, kurk heeringas ja hapukoor kokku segatuna, kõrvale keedukartul…. Söö või lõhki. Maaaaailma parim
Meie mehega sööme heeringat ja muid kalalisi palju, väga palju. Lapsed valivad…..punane kala ahjust läbi sobib, toorelt mitte. Kilu ûks sööb, teine mitte. Heeringat ei söö neist kumbki. Seda äädika marinaadis heerinat pole kunagi teinud saanud…tuleb proovida. Praetult lest, räim sobib esimesel päeval kui ammu pole kala kodus olnud. Ûhesõnaga kala osas me mehega ûhelt planeedilt ja lapsed teiselt
Ainult mees sööb, ônneks muumi taldrikule ja elaa taldrikule ei topi
Ma esileedi masti, pole isegi nöus proovima. Tundub jube.
Meil ka kõik söövad ja meelsasti, sh kõik 3 last. Harjutamise asi! Nämm, ja nüüd tuli tõesti heeringa isu! Mulle meeldib väga marineeritud heeringas.
Head uut heeringaaastat!
Teil peres muidu marineeritud kurke süüakse? Siit tuleb nipp: kui kurgid purgist söödud siis ei tohi marinaadi ära valada vaid samasse purki sama marinaadi sisse uputada suupärasteks tükkideks lõigutud heeringas. Paari päeva pärast on valmis IMELINE maius võiku peale.
what? Pole kunagi kuulnud. Just täna sai marineeritud kurgipurk tühjaks. Kui see nali pole, siis proovin ära 🙂