Kaks retsepti toidust, mida ma välismaal elades kõige enam igatsesin
28.11.2019
Postitusele andis hoogu VICI
Mulle sellised koostööd meeldivad. Panevad mind mõtlema ja tõmbavad mugavustsoonist välja. Iga kord, kui on mingi kokkamisalane koostöö, avastan ma endale midagi uut ja nii ka sel korral. Sest kuidas olen mina seni krabipulki tarbinud – nii sama. Otse pakist suhu. Ma ei ole seda isegi vaadanud, kui osa mingist toidust, vaid vahel kui kõht on räigelt tühi, aga midagi toekat ka võtta ei soovi, siis makra pakk olnud selline lollikindel variant.
Ma olen üldse mereanni fänn ja kuigi surimi tooted ei ole pakis enda algsel kujul, on tegu siiski kalatootega. Surimi muide tähendabki Jaapani keeles püreestatud kala ja see annab võimaluse luua sellise krabiliha sarnase konsistentsi, mida ka minusugune keskklass endale lubada saab.
Natuke harival teemal ka. Sain teada, et lumekrabi surimi on tehtud Alaska vetes elavast mintaist, mille veed kuuluvad maailma puhtaimate sekka, mis on eriti positiivne. Ka on seal ranged piirangud, et kalastus oleks piirkonnas jätkusuutlik, mis on ka Alaska piirkonna kalarikkuse peamiseks aluseks ja miks varud ei vähene nii nagu seda juhtub kõikjal maailmas. Seega lumekrabi surimi ei ole ainult valgurikas kõhutäis, vaid toetab ka mõistlikku ja jätkusuutlikku kalastamise mentaliteeti maailmas.
Ma olen ise olnud elupõline surimi fänn. Juba nõukaajal oli see mu üks lemmikuid toite. Või oli see varajastel 90ndatel? Hiljuti alles lugesin artiklit, mis tollal surimi segusse läks ja seda parem on teada, kui pika sammu on see edasi tulnud. Tol ajal ma mäletan, et miskipärast keetsime me neid mõne minuti keevas vees ja köök oli siis seda makrale omast lõhna täis. Mõni jooksis nina kinni hoides köögist välja ja mina ei jõudnud ära oodata, millal seda imeliselt lõnavalt makrapulka juba lahti rullida saaks. Isegi Iirimaal elades tundsin ma krabipulkadest puudust ja ma teadsin, et kui ma istun bussi peale ja sõidan umbes 40 minutit, siis seal asuvas Tescos aeg-ajalt neid müüakse. Need olid kohutavad, magusa lääge maitsega ja mul oli tunne, et ma olin ainus, kes seda sealt ostmas käis. Isegi müüjad kohendasid prille, kui ma kassas maksmas olin, et aru saada, mis veider asi mul seal korvis on. Eesti on oma surimivalikuga valgusaastate kaugusel. Eks välismaal hakkadki puudust tundma mingitest veidratest asjadest, mida seal saada ei ole. Mul oligi krabipulgad, letšo ja kuivatatud kala. Väga veidrad asjad, mida igatseda, aga nii oli. Kindlasti oleks mõnest kohalikust Vene poest saanud, aga ma arvasin, et ma nautisin mälestust neist enamgi, kui tooteid endid.
Kuid tänaseks postituseks nägin ma rohkem vaeva, kui lihtsalt paki avamine. Otsustasin, et teen esiteks salati, mis ei oleks tüüpiline riisi-makrasalat, mis on iseenesest ka üks mu lemmikuid. Ma olen selle maitseid ja koostist timminud aastate jooksul nii põhjalikult, et ma ei olegi suuteline poes pakutavaid sööma, sest vahe on kolossaalne. Tegin hoopis sellise kerge salati, kuhu tükeldasin kaks avokaadot, lisasin 200g kodujuustu, tilli, lammutasin laiali 150g Vici lumekrabipulki, lisasin mingi lusika hapukoort ja nõks soola. Väga lihtne ja sobiv nii eraldiseisva suupistena, kui ka mõnus leiva peale. Mul oli kapis mõni keedetud kartul, mille ma pannilt üle lasin ja wokkisin natuke suvikõrvitsat juurde. Ja oligi Esileedile üllatusõhtusöök valmis. Ma küll ei teadnud, kas ta seda sööb, sest tema ja kalatooted pole just suurimad sõbrad. Talle väga maitses, sest ilmselgelt oli peamine koostisosa selles armastus ning siis ei anna puusse panna. Päriselt.
Teise retseptina mõtlesin, et tahaks teha mingit sooja toitu ning leidsin internetis ühe ahvatleva pildi Lumekrabi surimi- bataadi pannkookide retseptist. Retseptis oli jahu, tärklist, kalakastet… tundus liiga keeruline, kuid idee mulle meeldis. On ka ju lumekrabi surimis selline õrn magusus ja bataat toetaks seda teemat väga hästi. Tegin otsuse, et kohandan selle retsepti selliseks, et kasutan vaid asju, mis mul kodus leidub. Nii tekivadki uued igapäevased retseptid, kui sa kohaldad neid maitseid, mis teie majapidamises niigi au sees on. Kui sa lased asja liiga peeneks, siis on see tõenäoliselt ühekordne projekt.
Pannkookidesse (või oleks õigem öelda kotlettidesse?) läks pool suuuuuurest riivitud bataadist, kolm muna, 500g lumekrabi pulki, mille lõikusin vaba käega väiksemateks tükkideks, purustasin paar küüslaugu küünt, lisasin natuke tärklist (sest retsept tahtis, et ma seda lausa 200ml paneks, aga ma panin 1spl), soola, natuke tšillit. Segasin kõik kokku ära ja nii nagu sa teeksid kotlette, siis pannil praadisin neid kummaltki poolt 2-3 minutit keskmisel tulel, kuni värviga rahule jäin ja oligi valmis. Need pihvid vastasid absoluutselt minu ootustele. Seest hästi mahlased, pealt natuke krõmpsud, magusama järelmaitsega. Kui keegi ei ütleks, siis ma olekski arvanud, et seal sees on krabi… või siis surimi. Emb kumb.
Mõlemad valmistatud road, said väga head. Kui sulle maitsevad krabipulgad, oleks sulle maitsenud ka mu tänane õhtusöök. Samas Esileedi, kes ei arva neist midagi, nautis ka. Vici saatis mulle ka nende uusi beebiangerjaid proovida. See oli hoopis teistsugune kogemus, sest ma ei ole kunagi selle pealegi tulnud, et selliseid asju süüa võiks. Ometi peab seda delikatessiks suur osa Hispaaniast ja kuna päris asja eest tuleb välja käia umbes 1000 eurot kilogrammi eest, siis on ka seal surimi beebiangerjad vägagi au sees. Sellest räägin teile aga õige pea.
Mida teie välismaal olles Eestis müüdavatest toitudest kõige enam igatsesite?
Loading ...
Kommentaarid