Kas võimalus issile alt korruselt mandariini tuua on võit või kaotus?

27.11.2019

Postitus ilmus koostöös Hasbroga

Ma olen pikalt kaalunud sellise mängu soetamist, mille reklaami otsa olen ma netis tuhlates ikka sattunud, kus heidetakse täringut ja siis saab teatud arv kordi nupule vajutada ja sa ei tea kunagi, millal on see vajutus, mis sulle vahukoore hunniku näkku lennutab. Ühest otsast väga lõbus, teisest otsast mitte väga lõbus. Samas ei tahaks ka näidata lastele, et me toidu näkku viskamist eriti naljakaks peame, sest nad on alles noored, nad suudavad genereerida 58940 krutskit minutis ja soovi ideid juurde ise anda.

Sellepärast on meile saadetud Porcupine Pop väga hea alternatiiv. Seal püsib põnevus, on täis ootamatust ja keegi saab koristada, mis on parim osa. Ning erinevalt selle kreem-näkku mängust, ei jää midagi kleepuma ja on üldse palju sanitaarsem. Miinus pool on mängul on see, et keegi kaotab, mis meie pere lastel aastatega, kuidagi paremaks ei taha minna. Selleks ongi need mängud head, et väikeste sammudena õpetada, et kaotused on sama tähtsad kui võidud. Eriti suur solvuja oli meil Piiga, kelle pea vajus norgu iga võimaliku ebaõnnestumise puhul. Õnneks tulid mängus välja Noorsandi suure venna omadused, sest iga kord kui Piiga löödult pea langetas, sai ta tunda Noorsandi julgustavaid sõnu ja healla õlale patsutust.

Mõne sõnaga mängust. Porcupine Pop on mäng, mille keskmeks on okassiga, kes tuleb sabast tõmbega üles vinnata ja üheksa pehmet noolt seljal asuvatesse hoidjatesse panna. Nüüd on okassiga valmis. Nüüd tuleb võtta täring, millel on kolm erinevat tähist – üks, kaks ja jääd vahele. Ehk mida iganes sa veeretad, sa pead Okasssea ninale vajutama kas korra, kaks korda, või sul veab ja sa ei pea seda tegema kordagi. Meil muidugi võeti ka seda väikese kaotusena, kui ei saanud kordagi nina peale vajutada ja käed rändasid rinnale ja näod läksid mossi. Ninale saavad mänijad siis vajutada korda mööda ja kelle vajutuse tagajärjel okassiga enda okkad seljalt õhku paiskab, on mängust väljas. Mängitakse seni, kuni mängu jääb vaid üks.

Ma ei tea, kuidas see mänguasi tehtud on ja see on veel nii uus, et ma ei taha seda veel ka laiali lammutada. Tahan, aga Esileedi ei luba. Mitte ainult ta ei luba, vaid ta peitis selle minu silmade alt ära, et mul ahvatlust ei tekiks. Igal juhul seda vinna tõmmates ei tea sa kunagi, mitu vajutust on tarvis selleks, et see mehhanism valla päästa. Vahel on see okkad seljast heitnud kahe vajutusega ja vahel on läinud isegi üle kümne. Pinge on kogu aeg õhus.

Pinge on nii suur, et Noorsand käitus nagu demineerija pommi kahjutuks tehes – vajutas seda nina alla niivõrd ettevaatlikult, nagu see oleks määranud, kas okkad lendavad välja või mitte. Ta isegi avastas viisi, kuidas sohki teha – kui nina vajutada alla ainult poole peale, siis mehhanism ei käivitu. See toimis imeliselt, kui ta mängis ainult kaksikutega ja ta oli ahastuses, kui mina mängu sekkusin ja tema geniaalse plaani ära rikkusin. Noorsand on üldse mihkel igasugu süsteeme enda kasuks kallutama. Näiteks, kui tuleb otsustada, kes alustab, siis ta pakub alati vabatahtlikult, et ta loeb “Üki-kaki-kommi-nommi” riimi ja see otsustab, kes on esimene. Kaksikutele tundub see alati maru aus lähenemine, aga selle paratamatus on see, et Noorsand saab alati enda soovitud tulemuse, sest ta otsustab alles viimase sõna peal, kelle peale sõrm langeb.

• 

• 

• 

Neljas eluaasta on selle mängu jaoks hea küll. Kolm oleks ka ok, aga kuna mängus väikeseid osi, mida annab kurku tõmmata, siis see oht võib pesitseda just seal. Tuleb lihtsalt arvestada, et kellelegi ei meeldi kaotada ja väikesed lapsed pole just eriti osavad pettumuse varjamises. Seega ma leiutasin viisi, et mängus ei olegi kaotajaid (lumehelbekeste põlvkond in the making), vaid kes iganes okassea okastest ilma jätab, võidab midagi. Ehk kaotaja on nüüd võitja. Näiteks võita võimaluse nõud kraanikaussi panna, või musta pesu alla korrusele viia, või issile alt korruselt mandariini tuua. Seda viimast ma ei mõelnud küll väga hästi läbi, sest kui selle võidu võimalus oli, siis mina ise pidingi selle järele minema. Selline väike perspektiivi muudatus tekitas lastes suure segaduse, et nad küll tahtsid võita, aga auhind sakkis. Samas kaotada ka ei tahtnud. Otsustati ühiselt, et originaalreeglid on paremad.

Igal juhul on võimalusi lõputult ja mäng oli hoogne, lõbus ja vaatemänguline. Väikestele lastele just sobiv – vähe reegleid ja miski põhimõtteliselt plahvatab. Mida veel tahta? Mängu saab endale muretseda nii mänguasjapoodides, kui kaubanduskeskuste mänguasjaosakonnas.