Kaua ma plaanin blogida?

Blogist on saanud minu peamine tegevusala. Üldse on mulle alati väga raske olnud pidada blogi mõne muu töö kõrvalt. Alati jäid mitme nädalased pausid postituste vahele. Tänu sellele, et mul on täna võimalik sellega endale palka välja teenida, saan ma sellele ka sedavõrd rohkem pühenduda.

Kunagi, kui Delfi üldse pakkus ideed, et ma peaks hakkama nende keskkonnas isadusest kirjutama, tundus see mõttetu teema mu jaoks. Mida tean mina isadusest? Ma saan vaevu endaga hakkamagi ja kui ma ei olegi kohutav isa, siis mida on sellest rääkida? Noorsand oli selleks hetkeks umbes nädala vanune. Pealegi ei maksnud Delfi mulle mitte midagi ja ainus kasu, mis sellega mulle kaasnes, oli see, et Delfisse satub rohkem inimesi, kui minu blogisse ja oli lootus, et selliselt on mul ka võimalus auditooriumit kasvatada.

Kuid siiski isadusest kirjutamine tundus mulle igav. Keegi teine seda Eestis ju ei teinud ja kui olekski, poleks see kindlasti teema, mida mina, kes ma pole kunagi isa olnud, lugeda viitsiksin. Aga ma võtsin vastu, sest mõtlesin, et kui ma blogin piisavalt pikalt, piisavalt paljudele inimestele, siis ühel hetkel muutub mu nimi usaldusväärseks. Ma poleks enam mees metsast, vaid ma olen aus ja tubli pereisa ning mul oleks ka oma suitsetamisest loobumise seminare lihtsam müüa. Kuid blogi on osutunud millekski hoopis suuremaks ja suitsetamisest loobumise seminaridesse olen ma aina vähem energiat pannud. Kui ma seda alustasin, nägin ma selles head teenimisvõimalust, aga aastad on näidanud, et see on kõike muud. Mu tulemused suitsetajatega on küll väga head ja ma püüan igakuiselt midagi välja kuulutada, aga kuna reklaami ja turundust tegevusega ei kaasne, on ka teadlikkus sellest väga väike. Pea 80%, kes mind üles leiavad, tulevad läbi kellegi, kes on minuga mahajätnud ja soovitanud edasi. 20% kas komistab mu otsa internetis või on lugenud raamatut, aga ei aidanud ja otsivad minu üles, et lahti saada. Umbes poolsada blogilugejatki on aastate jooksul minu abiga sellest lõksust välja tulnud. Aga ma ei ole ammu tegelenud sellega, et inimesed sellest kuuleks ja teaks. Kogu minu tähelepanu on aastate jooksul nihkunud blogisse.

Seda blogi tabas umbes kuus aastat tagasi tohutu menu. Hullumeelsed lugejanumbrid. Minu blogi pandi alatasa Delfi esikale kõige esimeste uudiste sekka. Seal oli Obama, seal oli katastroof Pariisis ja seal oli Isa blogi. Keegi, mina esirinnas, ei näinud, et asjal võiks nii meeletu menu olla. Kui lugejaid postituse kohta oli alla 20 000, oli pettumus. Võimsamad tulemused olid seal suisa 60-100 000 lugemist, mis on blogi kohta sensatsiooniline… sest ma ei kirjutanud ju midagi sensatsioonilist. Ma ei kirjutanud seksist, ma ei loonud skandaale. Ma kirjutasin enda perest.

Kuid loomulikult kõik vananeb ja esimene sära tuhmub. Minu blogi loeti alati kenasti, kuid mida aega edasi, seda vastumeelsemalt panid päevatoimetajad seda esikale… sest see polnud enam uudne ega sensatsiooniline. Ma tundsin ka ise, et see pole enam see ja ühel hetkel katkeski see, et minu lugusid enam ei oodatud. Ma küll ütlesin neile ise, et ma enam ei soovi kirjutada neile, aga kui ma poleks seda teinud, siis ma tundsin, et see on vaid aja küsimus.

Kolisin kogu täiega end oma portaali üle ja algus oli keeruline, sest inimesed olid harjunud mind Delfis jälgima ja kui ma ühel hetkel enam seal ei kirjutanud, tegid paljud järelduse, et ju ma siis lõpetasin blogimise. Siiani saan ma kirju, et inimene on mu blogi otsa komistanud ja alles lugedes sai aru, et see on sama blogi, mis Delfis, sest seal oli ta nime all “Isa blogi”. Igal juhul oma portaali kolides ei olnud numbrid enam ligilähedased. Delfi viimastel päevadel loeti mu postitust keskmiselt 12000 korda, siis oma blogis oli see number 3000. Drastiline langus.

Kuid ma otsustasin, et ma siis ei teegi seda numbrite pärast. Ma ei teinud ju alguses ka. Lihtsalt Delfis on kogu süsteem üles ehitatud numbritele ja eesmärke püstitakse numbritena ja vaadatakse tulemusi numbritena ja ma tundsin, et ma hakkasin ennast hindama selle põhjal, et kui loeti vähem, ju ma siis kirjutasin kehvemalt. Toimetaja veel püüdis sageli teha meeleheitlikke katseid ja pani lugudele eriti skandaalseid pealkirju, et inimesed loeks. Sageli oli mul suisa piinlik pealkirjade pärast ja ma teadsin ette, et ma saan lahmivaid kommentaare, sest kui nii vingele pealkirjale järgneb lihtne perepostitus, on pettumus garanteeritud. Otsustasin, et hakkan taas kirjutama endale.

See oli suurepärane plaan. Numbrid hakkasid kiiresti paranema ja ka koostööd hakkasid mind üles leidma. Sain aru, et ma võin muuta selle enda päevatööks – ma saan hakata inimestele pakkuma meelelahutust läbi blogi ja teenida selliselt, et ma teen koostöid ettevõtetega, kes omakorda mu vaeva tasuvad ja mulle leiva lauale panevad. Ka reklaampostitusi võib teha nii, et need oleks huvitavad. Ja see hakkaski suurepäraselt tööle. Ettevõtted said seda, mida nad soovisid, mina sain seda, mida mina. Loomulikult kaasneb reklaamiga alati nurinat, et miks sa teed seda. Selleks, et teile oleks minu poolt tehtav sisu alati tasuta, tuleb mul see raha kusagilt mujalt teenida. Pealegi on kõikide reklaampostituste esimene lause disclaimer, mis ütleb sulle, kas see sisaldab makstud reklaami. Kui nii on ja see on sulle vastumeelt, siis palun, ole tugev ja ära loe edasi. Sa pettud!

Kuid lapsed kasvavad ja varsti nad ei ole nunnud maailmaavastajad, vaid esimeste suurte purihammastega turtsuvad ja uksi paugutavad teismelised, kellega ma pean rääkima pesemise ja higipulga vajalikkusest. Nende privaatsusvajadus on hoopis erinev praegusest ja kui mul on praegu keeruline neid pildile saada, siis võib vaid ette kujutada, mis tulevikus olema hakkab. 

Mul käis suvel külas ka üks podcast, mis avaldas selle vestluse muide eile (KUULA SIIT), kes küsis, aga mis siis saab, kui nad enam ei soovi blogi fookuses olla? Siis ma lihtsalt ei kirjuta neist. Kui ma blogimist alustasin, siis ei olnud mul ju ka lapsi, ometi oli ka siis suur hulk inimesi, kes mu blogi luges. Ma panin ka blogi nimeks “a mida henry teeb”, sest see oli blogi minust. 

Seega, kui mul ei ole enam paslik kirjutada lastest, siis ma kirjutan sellest, mida mul endal huvitav lugeda oleks ja siiamaani on tõdemus see, et just selline lähenemine toimib. Kui ma kirjutan endale, kirjutan ma ka teile. Sest mina olen eneseteadmata väga valiv, missuguseid inimesi ma jälgin ja ma jälgiks ennast sellepärast, et ma olen siin blogis päris inimene. Kui te teaksite mind päris elus, siis teil ei tekiks kahte Henryt – päris ja blogi Henry. Ma püüan olla mina ise – ma ei ole alatasa rõõmsameelne, ma ei ole positiivne kogu aeg. Ma olen tavaline inimene. Mulle isegi ei meeldi ülipositiivsed inimesed, sest ma kahtlustan alati, et nad suruvad selle olekuga endas midagi alla. Mulle meeldivad päris inimesed ja sa tunned need inimesed instinktiivselt ära.

Ma kavatsen blogida nii kaua, kuni see mulle midagi annab. Seni kuni ma saan teie poolt tagasisidet, mis ma pea iga postitusega saan, kuidas minu päeva killukesed või klõpsatused teie päeva natukenegi paremaks teevad. Kasvõi selle hetke. Sest ma tean, et kui see miski tekitab minus hea tunde, küll see tekitab ka sinus.

Kommentaarid

“Kaua ma plaanin blogida?” on saanud ühe vastuse

  1. Eva ütleb:

    Lapsed on muidugi megavahvad ja fotogeenilised ja naljakad ja..Aga usun, et loeksin sinu blogi ka siis, kui kirjutaksid ainult värvi kuivamisest Kirjutad lihtsalt nii hästi! P.S. Äkki saab Esileedi oma tahtmise ja neljanda lapse Siis hakkab kogu trall uuesti aga kui mitte, on sama tore lugemine. Lihtsalt olete ise nii vahvad ja mis väga meeldib, on see, et siin blogis pole mingit draamat.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…