Opist, aitamisest, ühest teisest blogijast ja millestki täiesti tundmatust

On olnud tormilised ajad. Kõigepealt Vennase operatsioon, kus tal lõigati keelekida. Hämmastav, mida teeb isadus. Lihtne operatsioon, korraks magama, väike lõikus, taastumine ja valmis. Aga ei, mitu päeva stressi, magamata öö, Esileedi, kes tahab pidevalt maha istuda ja rääkida, et ma oma tõelisi tundeid näitaks. “Miks ma alles blogis teada saan, et sa poja lõikuse pärast stressis oled?”. Esileedi oli ka ise stressis sellepärast ja minu eesmärk oli olla see kalju kõrval, kes ei näita välja ja loob õhkkonna, et millegi üle pole tarvis muretseda, aga ei, Esileedi on naine ja teeb täiesti omad järeldused ja arvas, et kuna ma ei muretse, siis ju ma ei hooli eriti. Oeh. Ma olen Eesti mees ja ma ei näita tundeid välja.

Küll aga tulid tunded esile, kui meist kirjutas Lilli. Kui ta poleks ise rääkinud, et teda toetati, siis ma ei oleks seda ka ise jutuks teinud. Kuid ta pühendas meile postituse (loe SIIT) ja kui keegi oskab ilusasti tänada, siis on see tema. Minge lugege ise ja kui teda tänaval näete, siis ajage käed laiali ja öelge talle, et ta on teile ühe kallistuse võlgu. Mul on hea meel, et me just tema väikest poissi aidata saime. Minu käest on paaril korral ka summa suurust küsitud, aga ma siiski jätaks selle enda teada. Ütleme nii, et see on piisav, et poiss 12 korda teraapiasse pääseks. Mitu, kes on otsad kokku viinud, on öelnud ka, et kas siis ma tõesti ei leidnud kedagi teist, kes seda abi rohkem vajab? Ma ei aidanud teda sellepärast, et ta abi küsis (ta ei küsinud kordagi), või et ma oleks tahtnud aidata kedagi lihtsalt aitamise pärast. Ma nägin probleemi ja minu võimuses oli olukorda parandada. Kõik me teeks seda. Kogu toetus tuli muide siitsamast blogist tänu sellele, et te neile reklaamidele siin aeg-ajalt klõpsate. Aitäh! Ma oleks ju võinud kõik selle enda peale kulutada, aga õnneks leidsin ma rahale palju parema rakenduse.

Reedel on tulemas selline põnev päev, sest meile tuleb ööseks külla üks pere. Suur pere. Viieliikmeline. Ehk reedel magab meie majas kümme inimest. Tegemist on samuti blogija perega ja kirjutajaks ei ole törts mitte naisterahvas, vaid täiesti mees. Tõusev täht blogimaastikul – kõige tervem, paremas vormis ja looduse pärast enim südant valutav meesterahvas Eestis. Meile tuleb külla Illimar, kellel on vägev blogi nimega Piltsberg. Kuna nad on Tartus, siis ta uuriski, et äkki oleks tore idee trehvata esimest korda ja kuna neil polnud veel öömaja korraldatud, siis ma arvasin, et miks mitte siia jääda. See poleks esimene kord, kui ma pakun öömaja inimesele, keda ma kunagi päris elus näinud pole. Aga äkki õnnestub meil ka midagi koos põnevat teha – äkki teeme laivi ja vastame natukene teie küsimustele. Teemegi nii, et kirjutage postituse kommentaari küsimus, millele te vastust sooviksite ja kui tuleb piisavalt küsimusi, siis me ei saa laivi mitte teha.

Kuid blogist on mind eemale hoidnud see idee, millest ma rääkisin. Ma mainisin, et mul on üks seriaali idee, mis mul vaimusilmas enda peas kohe käima hakkas ja tundus hetkega, et jube hea mõte. Kuid ma ei ole kunagi televisiooniga seotud olnud. Paar korda on TV3 uudised meil külas käinud ja minu kokutamist telesse kandnud, kuid sellega ka see piirdub. Seega võtsin ühendust inimestega, kes võiks olla kursis ja teadlikud sellest maailmast. Ilmselgelt kui ma neile enda ideest rääkisin, lõid neil silmad põlema! Sest keegi pani toas tule põlema. Silmasära ei olnud kuidagi minu ideega seotud. Minu idee sai sama sooja vastuvõtu kanamaskiga rebane kanakuudis – väga skeptiline. Eks neil ole kogemusi ju sarjadega ja nad teavad, kui raske on leida osalejaid, raha, mis selle käima tõmbaks ja ka siis pole kindel, et mõni telejaam selle endale sisse ostab. Kuid mitte kellelgi neist pole minu visiooni. Mina olen seda sarja ju näinud! Enda peas! Oli ju naljakas! Aga kahe jalaga maa peal olemine ning pessimism oli tuntav. Kuid mina olen natuke unistaja ja plaaninud veel alla anda.

Siis mulle meenus, et ma ju natukene tean ühte kõrgemal olevat asjapulka. Kedagi, kes on ise otsustaja ja kirjutasin ka talle idee. Õigemini tema oli esimene, kellele ma sellest ideest rääkisin. Messengeris. Ja kuna päev otsa vastust ei tulnud, siis ma tegin järelduse, et mingit huvi sealt poolt ei tule. Rääkisin siis ka paari inimesega, kes natuke seda maailma teavad. Kirjutasin veel päeva lõppedes vabanduse, et tülitasin, et ma olin nüüd asjapulkadega rääkinud ja kõik kinnitasid, et sellise asjatootmine vaevalt töösse läheb. Kuid ootamatult oli tema vastuseks: “Idee on tegelikult äge! Kui sul on see visioon selgemaks saanud ja kuidagi paberil, siis anna märku ja ma võtan nõudpidamisele kaasa ja võime arutada piloodi tegemist!”

Ma tean, et see ei ole “jah”, aga see pole ka kindel “ei”, või mis veel hullem – passiivne ja tülpinud “ma ei tea, ei usu”. See tähendab, et keegi paotas ust ja nüüd on minu asi see värk nii hästi kuidagi formuleerida, et oleks lootust, et sellest midagi reaalset tulla võiks. Ma reaalselt katsun siin varbaga enda jaoks täiesti tundmatut vett ning tõenäosus on suur, et sellest ei tule midagi, aga siiski väike võimalus on, et tuleb ja ma kavatsen selle ära kasutada. Ma tõesti tahaks teile rohkem rääkida ja ma saangi, kui saab selgeks, kas sellest tuleb midagi, või ei tule.

Jätke siis küsimus, millele me võiks laivis vastata

Kommentaarid

“Opist, aitamisest, ühest teisest blogijast ja millestki täiesti tundmatust” on saanud 10 vastust

  1. Katre ütleb:

    Nii põletav küsimus on, et millised investeeringud pealtnäha töötutele isadele pappi pritsivad, et saab kodus olla, lastega funnida ja blogida?
    Arved tahavad ju maksmist ja lapsed riietamist-toitmist 🙂
    Ja Henry, sa kukud vaikselt mu lemmik meesblogijate seas teisele kohale, sest Piltsberg ON tõusev täht 😀 ei teagi, mis sul puudu jääb… Mõlemal on ju habe!?

    • Birgit ütleb:

      Teiste inimeste rahakotis pole viisakas sobrada, pole sinu asi, millest keegi elab. Üleüldse megalame kommentaar. Lugeda võib ju kõike aga no ma ei tea, kas sul endal nagu üldse elu pole, et sa peas bloggereid mingisse pingeritta sead 😀 tule taevas appi!

      • Krisha ütleb:

        Kui inimene ise elab avalikku elu, blogib kõigest, siis loomulikult võib inimestel analoogseid küsimusi tekkida. Eeldatavasti tahavad enamik inimesi elada nn rantjee elu.
        Sinu kommentaar oli ka suht lame.
        Ja ma ei usu, et keegi mingi halva tagamõttega seda uuriks. Tolerantsust, inimene.

        • Henry ütleb:

          Ma olen täiesti kindel, et Katre tegi lihtsalt nalja.. sest olgem ausad – Piltseberg minust lemmikum? Come on!

  2. Merle ütleb:

    Keelekida lõikuseks narkoosi alla?! Mida?!
    Aastal 1988 läksime korraks arsti kabineti, võtsin 2-aastase sülle, ta tegi suu lahti, tehti väike naks , ja kõik.

    • Henry ütleb:

      Kõik ju oleneb keelekidast. Mõnel on see nii väike ja peenike, et piisabki väikesest lõikusest. Iga asjaga on nii. Mõne hamba tõmbab raksuga välja ja teise jaoks tuleb pool lõualuud lahti lammutada. Keegi ei hakka tegema mingeid ravivõtteid lihttsaltt sellepärast, et muud teha pole.

  3. Ivi ütleb:

    Tervitused Vennasele ja Esileedile minu ja väikese poisi I. poolt. Ma pole küll ekstra blogi lugeja, kuid mingite parameetrite järgi arvasin, et nad võivad just need inimesed olla. Kohtusime selle pildi tegemise päeval.

  4. Arya ütleb:

    mina tahaks teada vastuseid küsimusetele:
    kes olid kooliajal teie lemmikud õpetajad? miks? aga vihatuimad õpetajad ja miks?
    samuti mis on blogimise juures kõige halvem ja mis kõige parem 🙂

  5. Merli ütleb:

    Ma ei ole seda teist blogi lugenud, nii et küsin, miks sa soovitaksid (või miks ta ise soovitaks)?:D igatahes jah, kui koos laiv, siis väike tutvustus ei teeks paha :D.

  6. Shirley ütleb:

    Küsiks siis, et mis on teie, kui pereisade jaoks kõige raskem?
    Kui tihti annate ise oma naistele päris vabu päevi/õhtuid, kuidas te need ise üle elate?
    Millises trennides teie lapsed käivad, kui üldse käivad? (piltsbergidel käidi ühe lapsega isa-lapse trennis, kas teistega ka?)
    Teil on kasvavad lapsed, kui nad üheltmaalt kooli lähevad kas siis on teie blogimisega kõik? (või ei mõjuta blogimine teie laste elu nii palju, et sellest tulevikus probleeme võiks tulla?või on teie lastele sellest hoopis kasu? )

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…