Kui negatiivne on tegelikult positiivne – a mida henry teeb?

Kui negatiivne on tegelikult positiivne

16.10 2019

Sageli juhtub elus asju, mis tundub katastroof, aga tagantjärgi vaatad, et tegelikult läks kõik nii nagu tarvis ja tänu sellele hirmutavale kogemusele oled sa taas kogemuse võrra rikkam ja seega ka elutargem. See juhtub siis, kui miski tuleb meie ellu, mis olemasoleva mugavustsooni kildudeks lööb ja nüüd kogu tähelepanu saja protsendiliselt endale nõuab.

Toome mõne näite. 

Näiteks siis kui mind koondati. Mõlemal korral. Mind on koondatud kahel korral ja mõlemal korral oli see nagu maailmalõpp. Täiesti ettevalmistamata, sääste polnud ja tulevik tundus tume. Eriti, kui see juhtus masu ajal, sest samal ajal jäid töötuks tuhanded teisedki, kes olematu numbri töökohtade nimel oma vahel konkurssidel mõõtu võtsid. Ometi on mõlemad koondamised minu elu ühed rikastavamad kogemused olnud. Esimene koondamine tõi minu ellu allencarr.ee ja ma hakkasin terapeudiks ning olen aidanud sadadel ja sadadel inimestel nikotiinisõltuvusest vabaks saada. Kui mind poleks koondatud, oleks ma arvatavasti tänaseni seal tööl, sest see oli selline kuldne lõks – palk oli ok, boonused olid ok ja ka kõik muu oli tasemel ok, või natuke parem. See tähendab, et ma oleksin lõksus – ma ei saaks sealt töölt ära tulla, sest kes see debiilik jätab sellise stabiilsuse selja taha ja teiseks poleks ma ka kunagi otsinud midagi muud, sest see võttis kogu mu aja. Teine koondamine kinnitas mu ellu blogimise ja ka selle eest olen ma väga tänulik.

Või näiteks, kui ma Esileedi endale avastasin. Ok, tema kohta katastroof öelda, vist pole päris õigesti valitud sõna. Kuid tol hetkel olin ma Iirimaalt tulnud – kiimane ja rikas. Mul polnud mingit plaani maha rahuneda ja ühele naisele pühenduda. Mulle viskas silma üks pööraselt kobe tibi, mind tahtis ära lohistada üks eriti ilusas vormis Vene neid ja mul oli raudu veel mitmes tules ja siis tuli Esileedi. Kõik minu kontaktid katkesid ja kogu mu tähelepanu oli pööratud temale. Ma ei saagi kunagi teada, mis oleks võinud olla, kuid tagantjärgi lahenes kõik suurepäraselt. Esileedi on suurepärane naine ja kaaslane ning ma võin ainult ette kujutada, kui ma oleks selle Vene neiuga kokku saanud. Ta oli juba siis selline väike tulesäde, kes oli valmis kätega kallale minema igale neiule, kellega ma peol rääkima juhtusin. Kujutan ette, kuidas ta mind praegu keldris kinni hoiaks, et ma jumala eest kellegagi rääkima ei satuks.

Või näiteks, kui me saime teada, et me ootame kaksikuid. Oh, milline šokk see mulle oli. Me ju ainult mõtlesime, et me ei hakka abivahendeid kasutama, et kui kunagi laps peaks tulema, küll siis tuleb ja põhimõtteliselt esimese korraga – põmaki. Õigemini põmaki, põmaki. Noh, sest neid tuli kaks, noh. Jällegi – meie elamine siis oli kolmelapselisele perele täieti kõlbmatu. Autoks Kia Sportage, kuhu mahtus vaevu üks laps ja asjad. Maailm kukkus kokku ja ma ei näinud pikalt selles midagi positiivset. Ma olin just kaaluga sõbraks saanud ja nüüd võtsid need tegelased kogu mu une, energia ja iga söödud kilo kohta, lisandus mu kehale kaks kilo pekki. Täielik painaja.

Kuid miski, mis oli selline šokk, õpetas mulle tohutult. Peamiselt seda, kuidas taas paksuks minna.  Kuid ka seda, kuidas nad täidavad mu südame armastuse ja murega. Kuidas ma elan kaasa nende igale liigutusele ja edusammule. Kui ma oleksin teadnud siis, kui me kaksikute kohta teada saime, seda, mida ma tean nende kohta nüüd, kas ma oleksin ikka sama šokis? Ma oleksin tänulik, et lõpuks nad tulid meie ellu. Keegi ei suuda nii suurt emotsioonide virr-varri pakkuda, nagu seda teeb laps. Rääkimata, mida teeb kaks last… või kolm. Ma vahel jutustan nendega ja taban end mõttelt, kas tõesti mina tegin nad valmis? Kuidas sain mina teha midagi nii ilusat ja õrna, millel on tunded, ta oskab rääkida ja isegi nalja visata? Ilusaim asi, mis ma seni teinud olen, oli savikauss, mille ma kuskil koolitusel tegin. Ma sain kolme miinuse.

See äratundmine, et ma olen saanud ühe suure imega hakkama, kui ma kaksikuid esimest korda nägin, juhtus täna, neli aastat tagasi. Ning nad on tõesti suureks kasvanud. Piiga, kes räägib kõik surnuks ja Vennas, kes räägiks ka, aga temast on veel nõks keeruline aru saada, sest siiani ei tunnista ta k-tähte, aga logopeedi sõnul olla kõike puudujäägid eakohased. Siiski käime me poistega hoolega kõne harjutamas ja järgmisel nädalal läheme Vennasega ka keelekida lõikama, et ta oma kõne kenasti lahti saaks.

Tahan soovida palju õnne teile lapsed! Te olite nagu ootamatud külalised – algul me sahmisime paanikas ringi, sest me polnud teie jaoks valmis, aga kui te kohale jõudsite, saime aru, et te olete päris lahedad ja nii tore, et te just meie pere valisite, mis kaudu maailma paremaks muutma hakata. Meie maailm on igatahes tänu teile hoopis teistsugune ja just selline nagu me soovime, et see oleks. Loodan, et teie sünnipäev on olnud eriline!

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

3 kommentaari

  • Katrin

    16.10.2019 at 19:35

    Tead. Ma vaatan mõnikotd oma 13-aastasi kutte ja 12-aastast nagu tulnukaid. Ikka ei usu, et ma ise sain NII ägedate asjadega hakkama. Nojah ja siis toovad nad mu kiirelt maa peale tagasi 😁

    1. Henry

      16.10.2019 at 19:37

      😀 ega mul käivad ka need heldimushetked lainetena ja siis nad tulevad ja hüppavad küünarnuki või põlvega ribidesse

  • Reet

    16.10.2019 at 21:38

    Nii tore on teie pere toimetustele kaasa elada, ise naudin juba vanaema rolli aga see ka vahva

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga