Kaks nädalat päris elu nüüd vöö vahel

13.10.2019

Kaks lasteaianädalat selja taga. Kuidas meil siis läheb?  Õigemini see polnud päris kaks, sest septembri algul käisid nad paaril proovipäeval ka, et aru saada, et neile nii väga meeldib ja et siis kolmeks nädalaks haigeks jääda. Kuid nüüd on nad kaks nädalat käinud esmaspäevast reedeni ja läksid täna ka ning mis veelgi enam- kõik on terved! Ootamatu igal juhul.

Kuidas siis lasteaiaga läheb? Kas nad lähevad lasteaeda rõõmsa meelega? Kahjuks mitte. Iga hommik algab nutu ja vastuseisuga, kuna teatatakse, et nende arvestuse kohaselt peaks täna üldsegi puhkepäev olema. Ma ei tea, kust nad enda kalendrid saanud on. Ometi, iga kord, kui Esileedi lapsed lasteaiast ära toob, siis ta õhkab, kui fantastiline see koht on ja kui suurepärased õpetajad meie lastel on. Siiski istub Noorsand hommikuti käed risti diivanil, Vennas nutab trepi peal ja Piiga teeb kõike muud kui valmistub lasteaeda minekuks, sest mitte keegi ei taha minna. Õnneks ei ole see ka mingi hambad risti vastuseis, vaid lihtsalt igal võimalikul moel näidatakse enda vastumeelsust välja.

Ma arvan, et probleem on lihtsalt selles, mis olid nende ootused ja mis on reaalsus. Piiga ootus oli, et lõpuks ometi ta saab endale sõpru, kelle järgi ta nii väga igatsenud on. Kunagi tal oli üks sõbranna, kes elas meie vastasmajas ja see sõbranna oli väga iseteadlik ning Piiga ei pidanud isegi mõtlema, mida ta teha tahab, kuna talle laoti kõik ette. Talle sobis, et on keegi, kes teda ise mängima kutsus, kes olukorda enda kontrolli all hoiab. Kuid nüüd lasteaias, kus on palju potentsiaalseid sõbrakandidaate, mängib ta peamiselt üksi, sest ei ole tal kuraasi minna teiste juurde ja sõbruneda. Pole seda oskust. Vennase olukord on täpselt sama ja nii nad peamiselt omavahel mängivadki. Üks sõber neil on, kellega nad olid korra kohtunud enne lasteaeda ja temaga nad vist mängivad ka vahelduva eduga nagu ma aru olen saanud.

Noorsand sai seal kiirelt ühe vahva poisiga tuttavaks ja oli temast vaimustuses. Nad veetsid päevad läbi koos ja siis ühel päeval mängis sõber teise poisiga. Ennekuulmatu! Kes nii teeb? Noorsand ei saanud aru, miks ta sõber enam tema sõber ei ole. Meie selgituste peale, et nad on ikka sõbrad ja sõpru võib olla ka rohkem kui üks, tegi ta vaid suuri silmi, sest see ei kõlanud ta kõrvus kuidagi loogiliselt – kuidas saab olla rohkem sõpru kui üks? Tal ei ole sellist situatsiooni kunagi olnud ja ta vist ei oska veel enda tähelepanu jagada, vaid kes iganes ta sõber, saab talt jäägitu tähelepanu ja kui see sõber mängib kellegi teisega, siis Noorsand ei oska ühineda, vaid jätab end eemale.

Lühemalt, mul on nii kurb, et hommikuti see vastuseis on, sest see lasteaed on tõesti parem veel, kui me oleksime osanud oodata. Siiani on kogu suhtlus olnud Esileedi kanda ning me saame sealt innustavat tagasisidet ja seal osatakse näha ka väikeseid võite. Üldse lähenetakse seal lastele hoopis teistmoodi, kuid sellest metoodikast saate lasteaia kodulehel ise lähemalt uurida (lasteaed Terake). Ma ei hakka siin ümber jutustama.

Ma tean, et kui lapsed saaksid sellest krambist teiste lastega suhelda üle, muutuks ka kogu see kogemus neile palju helgemaks ja kindlasti see juhtub ühel hetkel. Mul on kolm nii toredat tegelast ja ma miks ei peaks keegi tahtma nendega sõbrustada. Ma ei ole ka päris erapooletu muidugi ja tegelikult võib juhtuda, et Noorsand ei olegi maailma kõige vingem laps, vaid mulle ainult tundub nii, sest ta on minu poeg. Aga ma ei usu. Ma arvan, et ta ikka on.

Kuid hetkel me ei sunni neid ka tervet päeva aias olema, kuna nii minu kui Esileedi töö ei ole kellast kellani ja saame seda teha kodustes tingimustes, siis minugi poolest võivad nad ka poole päeva pealt ära tulla. Muidugi, kui nad taipasid, et koju tulles ei saagi nad päev otsa nutiseadmetes olla, siis tekkis sageli küsimus, et kui ma ei saa kodus nutiseadmes olla, siis ma võiks ju samahästi ka lasteaias olla! Ja Piiga ning Noorsand ongi mitmel korral sinna lõunauinakule jäänud ja veetnud lasteaias täispika päeva. Vennas ei kavatse aga võitluseta alla anda ja pressib koju esimesel võimalusel seni, kuni võimalus on.

Kuid mulle meeldib, et Noorsandil, kes on umbes sama jube keskenduja nagu ma isegi, on aina paranemas jutustamisoskus ja kui ma palun tal rääkida, mida ta päeva jooksul koges, siis seal ei ole vastuseks enam “ma ei tea”, vaid ta kannab ette kõik suuremad päeva sündmused. Ma aina küsin, kas ta kellegi teisega ka veel mängis, või ongi nüüd päevad läbi üksi ja ma tunnen, kuidas ma talle mõttetult pinget peale panen, et ta peab kõigiga suhtlema ning kui ta kellegagi sõnagi vahetab, siis ta sellest mulle ka suure uhkusega räägib. See ei ole minu eesmärk. Mul vanemana on lihtsalt mure, et ta ei ole nii seltsiv kui võiks. Kuid tegelikult ei ole ju ma isegi suhtleja ja kui inimesed mulle ligi ei astuks ja minuga suhtlust ei alustaks, oleks ka ma ise sotsiaalsetes olukordades täiesti üksi. Aga enda pärast ma ei muretse. Mina saan hakkama. Oh, see vanema koorem on raske kanda.

Kuidas teie lastel sisseelamine läks/läinud on?