Paanika – parim taganttõukaja – a mida henry teeb?

Paanika – parim taganttõukaja

27.09 2019

Ma olen üldiselt peaga inimene, ehk ma ei ole kõige lollim tegeleane, keda ma siin maamunal kohanud olen, aga ometi tekib mul sageli tunne, et ma ei ole õppimisvõimeline. See algas pihta juba koolis ning ajaga on see ainult süvenenud, et mul on alati kõige jaoks aega, kuni ühel hetkel ei ole ja siis… ja siis saabki see valmis. Ebanormaalselt kiire ajaga. Ma pean silmas, et mul on tohutu loll komme asju edasi lükata, kuni viimse hetkeni.

Kui ma kõrgkoolis käisin, siis ma mäletan sama asja ka lõputööga – teema ammu olemas, võimalus teha see nii hästi, kui see vähegi võimalik on ja mida teen mina? Kõike muud, mis vähegi pähe tuleb. Selles mõttes on selline edasi lükkamine plussiks, et kui on üks suur asi, mille tegemist sa aina edasi lükkad, siis paljud pisikesed asjad, milleni sa kunagi ei jõudnud, tuleb kindlasti nüüd ära teha, sest sul on vaja ju endale õigustust, miks sa seed suurt asja ära teha ei saa- ei ole aega, sest nii palju pisikesi asju tuleb enne ära teha.

Majandusaastaaruanne tuleb ära esitada. Pole probleemi. Kuule, tegelt ka tuleb see ette näidata! Jaa, ma tegelen sellega kohe. Halloo!! Aeg esitada on juba möödas, palun saada see ära! Ma ütlesin, et ma saadan, ära käi mulle peale! MIs sest tolku on, et sa ütlesid, kui sa ei saada. Igal juhul, kui sa selleks kuupäevaks ei saada, läheb ettevõte kustutamisele – ja põmaki, kaks päeva enne kustutamist ongi see valmis. 

Kohutav komme, ma tean. Kuid veel hullem on see, et ma ei õpi sellest. Aastatega ei ole see paremaks läinud, vaid süvenenud. Sellepärast peavadki mul asjadel olema kuupäevad, millal see peab valmis saama, sest kui ei ole, siis lükkvad need veelgi edasi, kuna pisikesi asu tuleb teha noh. Ja ma nii lootsin, et raamat valmib septembris, et novembriks müüki saada ja pean kahjutundega teatama, et ei läinud nii nagu plaanitud ning ma ei oska öelda, millal ma ta valmis saan. See osa raamatust, mis mul on valmis, see mulle endale väga meeldib, aga raamat on nii suur projekt, et seda ei saa edasi lükata, et siis päev enne eesmärki valmis saada. See eeldan ikka järjepidevat kirjutamist tunnike-paar peävas ning mul on need tuhinad nagu need on. Kord on ja siis jälle mitu nädalat pole ja kuna see on miski, mille eest inimesed raha maksavad, siis ma ka suhtun selle sisusse palju kriitilisemalt, kui blogi kirjutades. Seega kõik, kes te olete põnevil.. olge natuke veel. Küll ma mõtlen välja viisi, kuidas selleni tõsisemalt jõuda. Muide, raamatu kohta küsimus, kas ma jätan piinlikud seigad (ikka väga piinlikud, millest ma isegi Esileedile rääkinud pole) ka sisse, või te tahate mind ikka normaalse inimesena edasi näha?

Kuid tundub, et paanika on kõige parem tõukamapanev jõud ja üks asi, mille ma sean enda juures kõige tähtsamale kohale, on kokkulepped. Raamatu valmimisaega olen ma alati suhutunud liberaalselt ja kui keegi küsib, siis ma vastan: “See peaks valmima…”. Mitte, et see valmib, vaid see peaks valmima. Kuid kui ma olen midagi kokkuleppinud ja teine pool arvestab minu poolt õhku visatud lubadusega, siis see on miski, millest ma pean kinni hoidma. Näiteks koostööpostitused. Sageli, kui me tärmini kokku lepime, siis see sobib suurepäraselt, aga see ei arvesta kunagi minu pere seisu – lapsed haiged, toad sassis (keeruline pildistada), sügisel on head valgust võimatu saada, pere ei tee koostööd, mul on nii palju väikseid asju, mis tuleb kindlasti enne ära teha. Kuid samas olen ma andnud enda sõrme ja kui turundajal on turundusplaanis kokkulepitud “postitus Henry blogis kolmapäeval” ja ma ei tee seda, siis see ei puuduta vaid mind, vaid ka teisi inimesi, kellele olen ma midagi lubanud.

Otsingi endas jõudu, et midagi muuta. Teisi inimesi see nii väga ei kõiguta (va Esileedit ja teid, kes te raamatut ootate), sest kõik saavad oma kokkulepitud asjad õigel ajal kätte, lihtsalt minul endal eelneb paanika ja viimasel hetkel asjade tegemine. Tegelikult mõjutab lapsi ka, sest see tähendab, et mingi aja pean ma olema fokusseeritud ning nad ei saa mu jalgade otsa kiikuma tulla. Esileedit mõjutab see aga nii, et kõik kodused tööd, mis pole ajakriitilised – mis tuleks ära teha, aga midagi suurt ei juhtu, kui ka ei tee, ootavad oma aega, sest ma praegu ei saa teha, mul on nii palju muid väikseid asju, mida teha. Näiteks põrandalipp, mis eraldab meil kööki ja elutuba, on ühest äärest lahti ja meil on see teemaks olnud juba viimased 2 aastat, et see vajab vahetamist. Ma olen isegi nii kaugele korra jõudnud, et käinud seda mööda poode otsimas, aga ei leinud. See oli umbes aasta tagasi.

Mul on vaja sel nädalal instagrami postitada üks kokkulepitud postitus. Mul oli seda kuus kuud aega teha… noh jah, tuleb siis nüüd ära teha. Mul on vaja lihtsalt kiirelt muud väikesed asjad enne ära teha. Näiteks poodi põrandalippi otsima minna, sest sellega on järsku nii kiire, sest muidu ma peaksin asjalikuks hakkama ja selle kokkulepitud postituse kallale asuma.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

6 kommentaari

  • Geidi

    27.09.2019 at 11:59

    Meenutab mind koolis, oh sorry igal pool ju nii 😀

  • Annika

    27.09.2019 at 13:16

    Raamatusse ikka kogu info 😉 ja kõik detailid.

  • Mariliis

    27.09.2019 at 13:19

    Kas raamat tuleb poodidesse ka või seda on ainult võimalik tellida?

    1. Henry

      27.09.2019 at 13:24

      Ma ei ole seda otsust veel teinud. Otsustan kui käsikiri valmis, et kas inimesel, kes ei tea, kes ma olen, oleks sealt midagi huvitavat

  • Katriin

    27.09.2019 at 17:54

    Samal teemal on üks vahva Ted Talk ka: https://www.youtube.com/watch?v=arj7oStGLkU

    Sa ei ole üksi!

  • Eva

    06.11.2019 at 00:37

    Issand jumal, nagu minust räägiksid 😨😀 Ma lihtsalt pole mitte kunagi oma elus suutnud end midagi tegema sundida enne kui alles viimasel minutil. Ma siiani ei kujuta ette, kuidas ma üldse koolis hakkama sain. Aga ma absul vihkan igasugu kuupäevi ja tärmineid!! 😣😭😈 Kui mingil hetkel on rohkem motti ja jaksu, siis saan nii palju tehtud et uskumatu! Siis viin end viimse piirini ja mõneks ajaks rivist cälja.. Kui ma vaid suudaks asju õigel ajal teha, saaks rahulikumalt kulgeda. Elupõline ja suht parandamatu hilineja. Vahel õnnestub ka kuupäevadest kinni pidada, püüan selle poole, aga pikk tee on minna 😅Saab ju igasugu muid asju tehtud, nii et pole vast hullu 😁 Ainult jah, teistel on raske ja endal ka tegelikult..Kõik või ei midagi ja viimse piiri peal, viimane hapupiimane..Nii on raske elada. Kui palju luhta lastud võimalusi, rikutud suhteid..😣Aga me ausalt üritame, eks ole? 😊

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga