KKM: Tegime kasutust ja koledast kasuliku ja täiesti omanäolise!

17.09.2019

Meie meisterdamisi varustab materjalide ja tööriistadega Decora

Hea on see, et suvi sai eriti sisukalt ära elatud, paha on see, et kuna see oli nii sündmusterohke, jäid paljud soovitud asjad tegemata. Näiteks lastega ise meisterdamine. Ma tahaks seda teha palju enam, aga muud asjad tulevad peale. Nagu hetkel näiteks korvpalli MM ja võrkpalli EM. Mitte midagi ei jõua ära teha, sest nii vajalik on ju vaadata, kuidas 10-12 vormis meest palli mööda platsi põrgatavad. Kuid me võtsime lõpuks kokku, panin enda mängud ootele ja võtsime ette ühe vana pingi restaureerimise.

Ainuke asi, mida mina restaureerimisest tean ja kogenud olen, on see, kui ma leidsin kapinurgas ühe vana nürida hariliku pliiatsi ja teritasin ta ära. Nii uhke olin ka veel enda üle. Taaskasutamine ja värki. Seega ei minul, ega Esileedil pole midagi ette näidata selles vallas… kuni praeguseni, sest me taastasime ühe vana pingi, mis meil aastaid terrassil seisnud.

Selle värv oli koorunud, puit tuhmunud ja üldse oli mul plaan see ammu ära visata. Eriti see tõttu, et sel on nii madalad jalad ja ma ei istu nii madalatel asjadel. Kuid laste jaoks on see ideaalse kõrgusega ja miks mitte see endale projektiks võtta ning anda sellele uus elu.

Nagu ikka toetab meie “Kuldseta käteta mehe” (lühemalt: KKM) projekti Decora ja sealt me endale vajaliku kraami kokku kogusimegi. Meil läks vaja kaabitsaid, et vana värvi maha kraapida. Sealt, kust seda maha ei saanud, tuli kasutada värvieemaldajat. Siis oli tarvis liivapaberit, millega pindu lihvida, et vanast jamast lahti saada ja uus asemele panna ning loomulikult uus värv. 

Värvivalikuga läksime me aga natuke lappsesse, sest Piiga oli veendunud, et pink peab olema roosa, sest isegi sõna “pink” tähendab Inglise keeles roosat. Noorsandi arust ei olnud see kaugeltki piisav argument ja kui pink mõne uue värvi saab, peab see olema sinine! Vennasel on sellised pisiasjad suva. Tema kibeles kiiresti alustama, et lihtsalt värvida saaks. Ainuke asi, mille värv talle oluline on, on taldrik, millest ta sööb. See peab olema sinine. Minimaalselt roheline. Muu ei kõlba. Saamatu vanemana ei hakanud ma otsima kompromissi, vaid iga laps sai endale värvi, mis seal samas kokku segati. Lisaks roosale ja sinisele tuli juurde ka kollane.

Vana värvi maha võtmine oli maailma lihtsaim asi! … Esimesed viis minutit. Viie minuti pärast jõudis mulle pärale, et see ei olegi selline pisike projekt, mis meil siin tunnikese-paariga mööda saab, vaid juba see lihvimine ja puhastamine võtab ilmatuma aja. Imetlusväärne oli aga laste pühendumus ja kui pikalt nad vastu pidasid. Vennas umbes veerand tundi, Noorsand paar minutit kauem ja Piiga, kes on alati olnud kolmest kordades püsivaim, oli oma kaabitsaga ametis ligi tund aega! See on hea tulemus. See tähendas ühtlasi ka seda, et tund aega hiljem olin ma jäetud üksi seda pinki puhastama. Õnneks ei viitsinud Esileedi enam ühel hetkel peavalu teeselda ja tuli ka appi.

Kuna lihvimine võttis täitsa jupp aega, lükkus värvimine uude päeva. Oligi aeg värvimise käes. Kuna plaan oli pink teha kolmevärviseks, siis soov oli teha järjekord selliselt, et iga pulk oleks isevärvi – kollane, sinine, roosa, kollane, sinine, roosa jne. Selles plaanis jäi arvesse võtma vaid üks asi – seda pinki ei värvi mina, vaid lapsed. Enne kui ma reageerida jõudsin, laiutas Vennas juba enam kui poolel pingil ning oli kõik värvinud kollaseks. Mitte väga hoolsalt, aga keelt hoidis ta värvides hammaste vahel, ehk ju ta siis ikka pingutas. Loomulikult ei olnud selline asi meelt mööda kahele teisele ja Noorsand otsustas aega kulutamata kollaseid siniseks värvima hakata, mis aga ajas oma korda kopsu üle maksa Vennasel, kelle kollase värviga pintsel hakkas mäkerdama siniseid pingi lippe ja muuhulgas ka Noorsandi ennast, kes võlgu ei jäänud. Kuna ma ei teadnud (pole kogemusi, noh) kui värviseks käsi teha tohib (sest äkki on mürgine?), tuli mul sekkuda. Piiga aga nagu vana rahu ise, värvis enda lippe nagu ta poleks mingit sõda näinudki.

Rääkides meisterdamisest, siis värvimine ongi laste lemmik tegevus koos akutrelliga kruvide keeramisega. Antud projektis kruvisid keerata ei tulnud, kuid see-eest sai mehiselt värvida. Kruvida saab meie järgmises projektis, kus ma tahan terrassile teha kolm konteinerit, milles hoida pakendite, paberi ja taara kotte, et need täitudes ära viia. Hetkel on nad nii koledalt terrassil ja garaažis ja me vaesed naabrid peavad sageli pakendiprahi kotte enda elutoa aknast vaatama. Seal saab kõvasti nii kruvida, värvida ja mine tea, äkki saab mõne naela ka sisse lüüa.

Selline meisterdamine koos lastega ei ole ka ainult käteosavuseks ja tööriistade tundma õppimiseks, vaid see on inimeseks saamise õpingud. Siin tuleb arvestada teistega, tuleb tööriistadega ettevaatlik olla ja projekti enam-vähem jälgida. Antud hetkel on selge, et nende püsimatus ja soovimatus teha asju nii nagu peaks pidurdab natuke meie koostööd, aga hei, pink sai värvitud ja nüüd on nad ise nii uhked selle üle. Parem kui ükski mänguasi. Kui keegi õpetaks ka nüüd Esileedile, et perfektsest tulemusest on tähtsam rõõm ja osavõtt, oleks juba päris tore, sest peale seda, kui meil oli pink juba ammu värvitud, tegi tema jätkuvalt värviparandustöid. Sageli pimedas taskulambi saatel. Ühel hetkel õnnestus tal pisikese paranduse järel värv kogemata korralikult maha tõmmata, misjärel ta kolmandikul pingil värvi taas eemaldas, ära lihvis ja üle värvis. Aga küll ka tema inimeseks saab.