Koostöödest ja laste šokeerimisest
16.08.2019
Mäletan, et möödunud aastal istusin ma natuke väljaveninud maikaga ja lohvakate bokseritega maja taga, hirmutasin oma alastusega naabrilapsi ja mõtlesin, et blogimise ja koostööde mõttes on suvi ikka üks kuramuse nutune aeg. Sel suvel sai selgeks, et mitte suvi ei ole probleem, vaid too suvi oli probleem. Selle aasta suvi on mul näppude vahelt nii ära libisenud, et ma jõudsin vaevalt kinnised jalatsid crocside vastu vahetada, kui juba jõudis tõdemus pärale, et lapsed lähevad kahe nädala pärast lasteaeda! Kahe nädala pärast sureb meie küla välja ja järgmine kord kui ma naabreid näen, on taas mai. See on nii naljakas siin, et kuna lapsed kaovad kooli, ei ole enam ka kedagi tänavatel mängimas. Kui nad kooli lähevad, on pime ja kui inimesel töölt ja koolist naasevad, on jälle pime.
Sel suvel on meil olnud käsil olnud tunduvalt enam, kui meie keskmisel suvel. Lapsed on suuremad ja eks me soovime ise ka neile rohkem näidata. Enam ei piisa, kui nad päevaks kusagile pallimerre uputada, nüüd tuleb nendega teha päris asju. Sel aastal käisime me lahedas Võrtsjärve-äärses puhkemajas, väisasime Lottemaad, väisasime veel korra Lottemaad, käisime Kiviõli seikluskeskuses, olime neli päeva Pärnus, lasped oli viis päeva Tallinnas, pluss veel nipet-näpet tegevusi ja ongi suvi läbi. Meil on soov veel käia kahepäevasel Lõuna-Eesti avastusretkel, mis lastele loodud on, aga ei näe hetkel küll, kuhu see ära mahutada. Mis on aga nõme, ei jõudnud me ikka veel ühelegi saarele. Ma pole tänaseni külastanud Eestis ühtegi saart peale Hiiumaa kuskil 2007ndal aastal. See oli mul suur soov, aga noh, aasta pole veel läbi. Saarlased pange suitsetajate punt kokku ja kutsuge mind endale appi sõltuvusest lahti saama ja ongi mul saare trip tehtud ning teie hoiate umbes 1500 euri aastas kokku (kui sa tõmbad ühe paki päevas).
Ka koostööpakkumisi on tavapärasest enam. Kui te olete märganud, siis suvel olen ma hoidnud neid väga madalal tasemel. Nii palju muid asju on lihtsalt juhtunud ja on ka pakkumisi, mis ma erinevatel põhjustel olen olnud sunnitud tagasi lükkama. Mõnest on muidugi väga kahju. Ka möödunud aastal pakuti mulle võimalust minna terve perega Soome LInnanmäki lõbustusparki, kõik tasutud (laevad, hotellid, atraktsioonid), aga me arvasime, et kaksikud on natuke liiga väikesed. Ehk oleks tahtnud väga minna, aga aeg ei olnud õige. Soovitasin ühte teist blogijat, kes seal ka käis.
Nüüd pakuti mulle, et mind lennutatakse kusagile lõuna poole ühte riiki, kus ma päevakese-paar ühe autoga tutvun ja selle uue mudeliga maanteel kilomeetreid mõõdan. Väga vinge pakkumine, aga kahjuks sattus see täpselt sellele ajale, kui Esileedi koolis on. Ta hakkab muide septembrist sünnitoetajaks õppima (doula) ja hülgab enda niigi hädas perekonna kogu õppeaasta jooksul kahel nädalavahetusel igas kuus! Ma tean, mida te mõtlete – oh Henry, mina sulle küll nii teeks! Ma tean. Keegi pole nii kalk nagu tema. Kuid mis seal ikka, loodan, et see blogija, kes sinna pääseb, naudib seda võimalust ja me saame sellest lugeda.
Ka soetasime möödunud aastal endale uue pesumasina ja nädal hiljem tuli pakkumine koostööks, mille tasu oleks uus pesumasin/kuivati. Ahnus lõi korraks silmad särama, aga ratsionaalne pool tõi maa peale tagasi. Meil ei olnud ju seda tegelikult vaja. Nüüd just oli võimalus uus külmkapp skoorida, kuid ka selle lükkasin tagasi ja täpselt samal põhjusel. Meil ei ole seda tegelikult vaja. Meie kapp on küll aastaid vana, aga me oleme sellega väga rahul, kui mõned episoodid välja jätta. Üks vahe ta vilises hirmsasti. Kui kapi kinni panime ja ta end vaakumisse tõmbas, siis kusagilt tuli õhk vahelt läbi ja ta vilistas ikka mõnuga. Ka jäätub miskipärast aeg-ajalt selle tagasein ära ja kõik see, mis seda tagaseina puudutab. Kuid ta töötab ja ei usu, et meil seda nii pea välja tuleb vahetada. Kuid keegi blogija, kel seda vaja on, on kindlasti väga rõõmus selle üle.
Ei pea paika mõne inimese uskumus, et blogijad teevad seda ainult tasuta nänni jaoks. Mul ei ole tasuta nänn mitte kunagi eesmärk olnud. Esimesed kolm aastat ei olnud mul vist pea ühtegi koostööd. See tasuvuse pool on lihtsalt boonus, mis tuleb teatud tuntusega kaasa ja mina olen isiklikult uhke, et mulle selliseid võimalusi pakutakse, järelikult on minu nimi miski, millega nad soovivad enda brändi siduda ning mul võimalus kirjutamisesse rohkem pühenduda, sest see toob mulle tagasi. Ustimenko on ka kuulus. Palju kuulsam kui mina, kuid vaevalt talle kohvi aasta varu pakutakse või Rafaello enda komme talle Valentinipäeval saadab.
Koostööpakkumised, mis ma võtan vastu, peavad minu jaoks tehtavad olema. Miski, mida mina või mu pere soovime ära proovida. Muidugi on külmik ja pesumasin ja reis autot testima ilgelt huvitavad ja põnevad, kuid ma ei taha teha reklaampostitust millelegi, et see siis maha müüa/ära anda ja enda olemasolevat edasi kasutada. See oleks kahepalgeline. Järelikult ma ikka ei usu sellesse masinasse nii palju, kui ma räägin, sest muidu seisaks see mul köögis ja ma otsiks kodu enda vanale külmikule.
Alles hiljuti jäi mulle kõrva, et kusagil nuriseti (keegi saatis mingi kommentaari kellegi blogist või kusagilt), et muidu Henry räägib aina kui ökod nad on, aga teod räägivad muud. Ma ei ole mitte kunagi mitte üheski kohas öelnud, et me oleme ökod. Kui meil on valida, kas öko või tavakaup, siis minu valik on alati öko, aga see ei ole mulle tingimuseks. See, kui ma räägin millestki, mis on öko ja mida me ise kasutame, ei tähenda, et meil kõik öko on. Ma toon välja, et see on öko, sest on paljudele väga oluline fakt. Meile endile ka. Meie puhastusvahendid on väga ökod, sest lapsed veedavad suure osa ajast põrandal ja asju suhu pannes. Ma pean siiamaani neile aeg ajalt hõikama, kui nad mõne asja endale ennastunustavalt suhu panevad. Kuid mis puudutab toitu, siis öko ei ole mul kunagi kõige esimene tingimus. Tore, kui ta on, aga kui ei ole, siis mis seal’s ikka. Ma julgeks isegi öelda, et 80% meie toidust ei ole öko. Ma hea meelega suurendaks öko osakaalu aga ma arvan, et ma pole seda teemat endale lihtsalt veel piisavalt selgeks teinud, et selle poole julgemalt püüelda.
Ka suhkurt me ei keela lastele. Me ei lase sel asjal küll hulluks minna, kuid minu arust on oluline, et mitte muuta magusat mingiks suureks ihaldusobjektiks, mida igal võimalusel vohmitakse. See on meie elus olemas ja selles ei ole mitte midagi erilist. See kannab ka vilja, sest vahel võivad meil kommid olla päevi lahtiselt keset lauda ja mitte keegi ei tee neist välja. Samas teinekord haihtub kommikott mõne minutiga. Suur tänu Kalevile lastekindlate kommipaberite eest! See aeglustab neid. Ka on meil lastel teadmine, et palju suhkrut ei tohi süüa, sest muidu läheb suhkrukoletis, kes elab nende kõhus, liiga suureks ja tugevaks ning hakkab kontrollima, mis tujus nad on, mida nad söövad ja millele mõtlevad. Tundub, et see analoogia sõltuvuse selgituseks on Noorsandil kenasti pärale jõudnud. Kaksikud veel nii peeneid selgitusi ei mõista. Muide maiustuste koostööd on mu lemmikud, sest eks meil ole mingid enda omad välja kujunenud ja see annabki võimaluse uusi asju proovida, milleni muidu võib-olla kunagi ei jõuaks. Eriti kui üritad suhkrutarbimist piirata.
Lõpetuseks ja täiesti muul teemal. Me lugesime eile Noorsandiga raamatut, mille ta riiulist valis. Ta valis klapp-raamatu, mis oli teemal: Kust tulevad lapsed? Klapp selles mõttes, et igal lehel sai pilte lahti klappida ja selle teisel pool jutt jätkus. Ühel pildil olid siis liblikad enda alaosad omavahel ühendanud ja jutt rääkis, et nii viib isasloom enda seemneraku emaslooma munarakuni. Hetk vaikust ja Noorsand küsib kulmu kortsutades:“Aga kuidas inimesed enda seemneraku munarakuni viivad?”
Vau! Kell kümme õhtul. Ma lootsin, et ma saan kiirelt magama. Esimene mõte oli talle öelda seda, mida iga mõistlik isa öelnud oleks: “Mine küsi ema käest!”. Kuid ma astusin oma hirmudele vastu ja ütlesin, et selleks peab mees enda noku naise pissu vastu panema (sest mulle ei mahu pähe, et tussu sõna võiks olla). Ma ütlesin meelega, et vastu, sest mina ei tea kui uudishimulikud lapsed olla võivad ja kuidas kusagil midagi proovida mõtlevad. Noorsandil silmad läksid suureks nagu tõllarattad: “See, see … see ju tähendab, et sina panid enda noku siis emme pissu vastu???”.
Sai selle kohta minult kinnituse, oli selge, kuidas terve uus reaalsus talle avanes ja palus täpsustavat küsimust: “Sa tahad öelda, et sa võtsid oma aluspüksid maha, läksid emme juurde ja panid oma noku vastu tema pissut??”. Täpselt nii oligi, aga ometi ta palus luba minna teise tuppa, et Esileedilt üle täpsustada, et ega ma pada ei aja. Esileedi kinnitas, et täpselt nii see käibki, aga selle erinevusega, et noku läheb mitte vastu, vaid sinna sisse! Piiga, kes seda seletust kuulas, vist isegi karjatas õudusest. Järgmised veerand tundi läks Noorsandi rahustamise peale, kes lihtsalt istus ja vahtis kaugusesse ja korrutas seda protsessi endale aina uuesti ette. Lõpuks teatas ta, et see kõik tundub talle nii hirmutav, et tema ei kavatse kunagi lapsi tegema hakata. Ütlesin, et ta ei saakski seda nii pea nagunii veel teha, sest kui ta üritaks seda teha enne, kui ta on abielus ja kodust välja kolinud, võib ta vabalt vangi minna.
Kommentaarid