What does the fox say? Ehk kuidas ma loomi vaatlemas käisin. – a mida henry teeb?

What does the fox say? Ehk kuidas ma loomi vaatlemas käisin.

12.08 2019

Eestis ei ole palju kohti, kus loomade vaatlemisega tegelda. Isegi kui on, siis mis garanteerib, et sa näed seal ühiselt toimetamas nii traditsiooniliselt kodus peetavaid loomi, kui ka neid, mida tuleb metsa otsima minna? Suure loomahuvilisena (va kassid. Mina ja kassid ei ole just soojades suhetes) jäi mul sel aastal korra silma, et Pärnumaal on üks ideaalne loomade vaatluspaik, kuid üksi sinna minemist peetakse imelikuks. Eriti, kui ma sellest lastele teatasin, et seekord sõidan ma sinna üksi. Võite arvata, kuidas neil suud lahti vajusid ja käed pettunult põrandani venisid, kui nad kuulsid, et isa plaanib sel korral Lottemaale üksi minna.

Mõtlesin järele ja otsustasin sel korral lapsed ikka Lottemaale kaasa võtta. Ongi hea nende varjus tegutseda. Durrelli “Minu pere ja muud loomad” lõi kunagi minus selle pisiku ja nüüd on mulle huvipakkuvad kõik loomad. Isegi kassid. Kuidas nad käituvad, millised nad on, kui nad ei tea, et keegi neid jälgib.

Lottemaale jõudes on lastel alati esimene soov minna nõusid kolistama, mis nii ahvatlevalt metsavahel ripuvad. Kuid täna ei olnud mina lastega kaasas, vaid nemad minuga. Nägin silmanurgast, kuidas Ruta (kärbes) koos lepatriinuga seiklusraja juures midagi salakeeles rääkisid. Alustasimegi Lottemaa väisamist ebatraditsiooniliselt seiklusrajast. Tavaliselt on see jäänud viimaseks enne lahkumist, kust kiiruga läbi käime. Pean ütlema, et see oli imehea plaan, sest lapsed said nõrkemiseni kiikuda, turnida ja mis kõige olulisem – trossiga liugu lasta. Me olime sel alal peaaegu üksinda. Mina püüdsin samal ajal mõista, mida need putukad seal omavahel hauvad. Ma tean pi-keelt, aga see oli keerulisem salakeel. See oli hoopis mingi s-keel, kus nad lisasid pea iga sõna lõppu s-tähe. Nad vist märkasid, et ma kohe nende selja taga põõsas passisin ja hüüdsid naeres: “Kā jums klājas?” Aga ikkagi ei õnnestunud mul koodi lahti hammustada, roomasin põõsast välja, võtsin lastel käest ja läksin pea püsti, nagu poleks midagi olnudki.

Jänesed on huvitavad loomad. Arvatakse alati, et jänesed hüppavad. Tegelikult nad ei hüppa. Tegelikult mängivad nad ksülofoni ja targutavad. Poetasin lapsed jäneste majja lustima, kus on väga vinged torud, mida mööda alla lasta ja jäin jälgima ühte jänest, kes tülitas vist kõiki möödujaid. Esimest ta kallistas, teisele lõi patsu ja kolmandale õpetas, kuidas ksülofoniga Rongisõitu mängida. See kolmas juhtus olema Noorsand, kes on mul parajalt filtrita ja rääkis Adalbertile (jänese nimi), et ta isa käib duši alt paljalt ja ta pepu on karvane. Täiesti ebavajalik informatsioon! Kuid selle asemel, et sel mööda lasta minna, pöördus jänes pilguga minu poole ja küsis, kas ma olen ka jänes, kuna ka jänestel olla pepud karvased. Ei, ma ei ole jänes! Kui ma peaks valima, mis looma ma kõige enam meenutan, siis ehk jõehobu… kel on potsataja kõrvad… ja karvane peps.

Järgmisena jõudsime me paika, kus ma tundsin pinget enne, kui ma majjagi astusin. See oli kasside maja. Loomulikult on nad selle lahedaks teinud erinevate leiutiste, suure kaevandusmaketiga ja kogu Lottemaa kõige mugavama diivaniga, kuid kassid on kassid. Ma püüdsin küll Brunoga silmkontakti vältida, aga enne kui ma arugi sain, oli meil keset tuba kontsert lahti, millest võttis osa kass, põrsas ja lepatriinu. Väga ootamatu kooslus ja vabas looduses ei näe sellist ühiskontserti just igapäevaselt. Kui meil kunagi kass oli, siis oli tal asjatamiseks eraldi liivakast, kuhu oma asja teha (sobisid ka minu jalanõud ja voodi), kuid ainus koht, kus siin majas asjatati oli korralik tualett. Miks siis meie Nurr seda normaalse kassi kombel potti teha ei võinud? Selline vaatlemine avab silmad, milleks loomad tegelikult suutelised on.

Eriti kuuma päeva tõttu veetsime me päris pikalt aega rannas ja ma arvan, et Eestis ei ole soojemat vett, kui Lottemaa rannas. Käisime paar päeva hiljem ka Valgerannas ja no ei olnud võrreldavgi. Ei tea, mis leiutisega nad selle vee seal nii soojaks said, et isegi Esileedi tunnistas, et on soe küll. Kuid märkasin silmanurgast looma, keda ma varasemalt näinud polnud. Suslik! Mida me teame suslikust? Ma tean seda, et kui ma väiksena kellegi ülekavaldasin, öeldi mulle, et oh sind suslikut, kuid see suslik ei üritanud absoluutselt seal kellelgi nahka üle kõrvade tõmmata ja Noorsand, kes jätab jutukuse poolest isegi Esileedi häbisse, rääkis talle kõik tähtsamad asjad ette. Ka selle, et ta isa terrassil läbi põrandalaua astus. Ilma midagi selgitamata! Las ma ütlen midagi enda kaitseks. Esiteks juhtus see üle aasta tagasi ja suslikule täiesti ebavajalik informatsioon! Ja teiseks oli see laud täiesti pehkinud! Päriselt! Noorsand tundis vajadust ka osutada, kus see mürakas issi täpselt seisab, et suslikul kahtlusi poleks. Õnneks oli suslik taktitundeline ja tegi vaid paar nalja selle teemal. Muide, suslikule teadmiseks, et kuigi seda silmaga näha ei ole, olen ma viimase paari kuuga kolm püksinumbrit väiksemaks jäänud! PS! Meenus. Ma olen ka sel suvel ühest terrassi lauast läbi astunud. Täiesti pehkinud oli! Ei tea, kuidas need pehkinud lauad just minu jalge alla satuvad koguaeg… Müstika. Ma võiks sõjaväes miiniotsija olla – võib kindel olla, et igale poole, kuhu astun, on miin all.

Me valisime muidugi Lottemaa jaoks pühapäevase eriti kuuma ilmaga päeva ja vett-jäätist läks sel päeval palju ning kes on Lottemaal käinud, siis te teate, et linnaplats on ala, kus on kõige suurem tõenäosus kohata rebaseid. Rebastel on alati midagi teoksil. Mõned aastad tagasi kutsusid nad mu lapsi käbisuppi tegema. Ma tahan öelda, et rebaseid jälgides tunnen ma kaasa, et neid teenimatult kanavarasteks tembeldatud on. Giovannist paari meetri kaugusel maandus kajakas ja rebane ei teinud tast väljagi. Vastupidi, tema tähelepanu oli täielikult poisil, kes ei suutnud mullimasinal pumpa alla vajutada. Ja rebane Julial oli säärejooks nagu… nagu soorebasel. 

Kuid mina olen koerainimene ja sel aastal oli mul eriline pidupäev, sest lisaks Lottele oli kohal ka tema väike õde Roosi, kes oli laste seas hetkega hitt. Kui Noorsand Lottet nägi ja teda tervitama jooksis, oli seal ka palju teisi, kes võimalust ära kasutades Lottet kaisutama tormasid. Kui tavaliselt käib minus hirmujutt läbi, kui mõni laps võõrast koera kallistab, siis sel korral ma seda hirmu ei tundnud. Lotte on vist labrador. Need on sellised rõõmsameelsed ja mänguhimulised. Lisaks, mida ma hämminguga nägin, oli see, et mõlemad mu pojad suhtuvad koertesse suure umbusuga (kõik lapsed tahavad ju endale kutsikat ja kui ma lastelt seda küsisin, siis sain vastuse, et praegu ei ole õige aeg. Oodaku, kuni nad natuke suuremaks kasvavad ja välja kolivad, sis…), siis Lotte suhtes ei olnud midagi sellist. Kõik lapsed said kallistada ja patsu lüüa. Ah jaa.. Lotte sai seekord Piiga käest teada, kes ei tahtnud ju ometi Noorsandile alla jääda, et ükskord jäi ta issi aial turnides oma pükstega aia külge kinni ning emme pidi tulema ja ta aia otsast alla aitama. Täiesti kontekstist välja kistud ebavajalik informatsioon! Muidugi ta osutas ka, kus see issi hetkel seisab ja seal ma seisin punasema näoga kui punapõskne lepatriinu, kelle selja taha ma üritasin varjuda.

See oli mul juba viies kord seal käia ja siiani olen kõikidel kordadel lapsed kaasa võtnud ning ometi, kui ma lastelt küsiks, et kui te saaksite valida, et me läheme ükskõik kuhu, siis hüüaksid kõik ühest suust “Lottemaale!”. Kuna mul jäid enamus Lottemaa tegelasi inspekteerimata, siis ongi hea väljakutse järgmiseks aastaks, sest olgem ausad, me tuleme nagunii jälle tagasi. Seni kuni laste hinges muinasjutt on, tuleme me tagasi. Äkki mul õnnestub ka see s-keele salakeel lahti dešifreerida…

Laadimisjaamas

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

4 kommentaari

  • Vanaema

    12.08.2019 at 14:13

    See esimene pilt oleks justkui minu tehtud, istusime 6-aastase lapselapsega just teie pere taga rongis. Meil oli see vist juba üheksas kord Lottemaal, sest talvine külastus on ka kohustuslik sündmus.

    1. Henry

      12.08.2019 at 15:28

      ohoo, me suured teretajad. Astu teinekord julgelt ligi. Me pole ise talvel kunagi sattunud

  • Mariann

    12.08.2019 at 15:56

    Kusjuures. Ma lottemaal vaatasin seda jänest ja no täiesti sinu moodi tundus 🙂

    1. Henry

      12.08.2019 at 18:03

      😀

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga